Püüdes mõista kadunud tütart
Vähihaige isa ja enesetapu teinud tütre lugu
käsilteb suuri küsimusi elegantselt ja ilma pateetikata.
Arvan, et selle romaaniga on Rein Raud eesti kirjanduse praeguses hetkes auga ära teeninud tiitli „elav klassik”. Eks neid elavaid klassikuid on teisigi, näiteks Mihkel Mutt, Ene Mihkelson, Tõnu Õnnepalu, Mats Traat, Andrus Kivirähk... Aga need teised mainitud on kirjanduse poole pealt nagu raskekaallased, juba pikka aega nii-öelda „päris” kirjanike rivis, nende seas, kellel on oma kindel käekiri ja andunud lugejad. Kirjanik Raud on oma kindlat publikut siiamaani veel otsimas olnud. Nüüd on kõikidel klassikalise juttuvestva kirjanduse austajatel aeg Rein Raua „Rekonstruktsioon” pihku võtta ja lugeda ning sellega avaldada tunnustust uuele tähele meie proosataevas.
Raua jutustamislaad on väga visuaalne, kuid samas siiski kirjanduslik, mitte filmilik. Tekst voolab ladusalt, on tunda, et selle on kirja pannud intelligentne inimene, ta on teinud seda läbimõeldult, kuid mitte liiga hillitsetult. Õigupoolest oleks parem seda raamatut lugeda jupikaupa, mitte neelates. Siis hakkavad raamatu kaante vahele kogutud kirjeldused ja olustik, selle tegelaste hingamise rütm ja mõttemaailm kirjaridade vahelt välja imbuma, kirjaniku loodud mineviku lummav hõng võib hakata looritama praeguseid argiaskeldusi ja mõneks päevaks saab lugejagi elu teistsuguse hoo. Aga igaühel oma eelistused, seda raamatut võib ka neelata kui põnevusromaani, sest sündmustik on ju asjakohane, kuigi mingi päris tänapäeva normidele vastav põnevusromaan see pole, seda just tempo mõttes.
Vanamoodne aeglus
Lugeja viiakse küll kohe esimestel lehekülgedel kurssi sellega, mis ees ootab. On aimu, et ehk on tegu mingi ususekti massienesetapu või millegi muu kriminaalsega, ja on lootus, et asi saab lahenduse. Moodne krimka nõuaks, et sündmusteahel hakkaks kohe kiiresti ja kaleidoskoopiliselt arenema, lugejat peaks tabama üks vapustus teise järel, kuid siin pakub autor lopsaka burleski asemel süütu neiu esimest striptiisi. Minajutustaja viib lugeja vanamoodsa kombe kohaselt hoopis kaugele minevikku, ta ei rutta, jutustab hoolikalt oma noorusest, lapse sünnist, taustast. See on ühe perekonna lugu, ei midagi erilist, nagu minajutustaja kordab. See on isa lugu, kes püüab mõista oma tütart, oma elu, oma abikaasat, nende kõikide tegude summat. See pole targutav ega painavalt analüüsiv lugu, see on niisugust laadi jutustus, mille puhul väikesed kõrvalepõiked ei tundu üleliigsed. Ja muidugi on see otsimise lugu, siin on Suured Teemad, läbiva suure algustähega: Armastus, Surm, Usk ja Poliitika, Ellujäämine, Raha, Kombed, Perekond... Aga see kõik on serveeritud nii elegantselt, et ei muutu painavaks.
Seedib hästi
Kindlasti kõnetab see teos rohkem keskealisi ja üle selle inimesi, umbes alates 35. eluaastast võib lugeja raamatust vabalt aru saada ilma joonealuste märkusteta. Ja siin on üks etteheide toimetajale – veidi oleks tahtnud siin teoses näha joonealuseid märkusi, oleks tahtnud näha seda, et mõeldud on ka nooremale lugejale, sellisele, kes oma lapsepõlvest Nõukogude aega ei mäleta. Kui juba romaani tegevustik on pandud kindlasse aega, kindlasse kohta, siis võiks niisuguseid teeviitu joonealustes olla. Ometi on romaan kirja pandud sellisena, et ei pea olema „vana peer”, et seda teost mõista või lugeda. Autor on ju stiililt lugejasõbralik – tal on puhas väljapeetud keel, mis pole risustatud liigsete piruettide või seletust vajavate võõrsõnadega, lauseehitus on arusaadav ja kergesti haaratav, sündmused on selged, tegemist on hästiseeditava maitsva gurmeega, mille nautimiseks ei pea olema kogenud spetsialist.
