Puurida, puurida Puuriida pubi

Köögi Komando vaatab laia pilguga. Komandolased on rõõmsasti liikuvad inimesed. Komandolased ei ampsa ainult Tallinnas või mõnes suuremas linnas. Nad hüppavad, põikavad, pööravad vahel ka väikesesse linna. Ega usu lauluridu, mis rõõmsasti laulavad, et “väikeste linnade mehed on lollakad”.

Komando küsib: mis linnast on jutt? Siit on teiste hulgas pärit näiteks lennukate nimedega mehed Leonhard Lapin ja Lembit Ulfsak, siit on pärit ka Urmas Klaas, siin elab Aapo “kirjutan-palju-igasuguseid-asju-ja-teen-kunsti-ka” Ilves. Siin on Puuriida pubi.

Puuriida pubi on Räpina keskel, suure selvehalli kõrval. Paistab selline uhke ja avar välja. Väljastpoolt ja seestpoolt ka. Hele mööbel, vastasseinas suurtes kaarniššides peeglid. Kummaski saaliotsas on teler – ühes üks, teises teine kommertskanal. Telestereo. Või siis – valik on sinu. Tegelikult siiski on üks valik veel – raadio mängib ka.

Tellimine käib letist. Letiks on puuriit. Puuriida taga on kena neiu. Naeratab ja puha. Aga enne räägib Aapo – ikka see Ilves, komando kutsus ta kaasa – ühe loo. “Vaata,” ütleb ta, ebalevdotseerival toonil ja kerge muie suunurgas, “puuriidal on Räpina kultuuriruumis väga oluline koht. Tegelikult laiemalt siinkandis. Puuriita saab igasuguseid asju peita, pudeleid ja… muud kah. Kord läks üks Räpina mees kalale. Püüdis seitse kala. Jõudis koju, pani kuus kala puuriita peitu ja viis ühe kala koju naise kätte. Naine praadis kala ära, mees sõi kõhu täis, kiitis maitsvaks. Ja järgmine päev läks jälle, ütles, et kalale. Aga läks, noh, jonksutama. Saate ju aru küll. Ja siis kui koju tuli, võttis puuriidast kala ja viis naisele. Naine praadis kala ära ja mees sõi kõhu täis.”

Näed sa siis, kuidas üks süütu puuriit aitab eesti rahvast arvult suureks teha. Aga hakkame sööma. Alustuseks kuldne tibu ja saepurupallikesed – mõlemad 30 krooni. Tibu nimi “mäkis” on “tšiken nugets”. Aga see on ka ainuke sarnasus, Puuriida variandis on need ausad, päris kanafilee tükid, mis on paneeritud. Pallikesed on juustupallid. Ausad ampsud mõlemad. Sellised maised. Nagu maal peab olema. Ja kiduramale süüjale kõhutäieks piisaks kummastki.

25 krooni eest saab paraja kausitäie seljankasuppi. Ausalt tummine on seegi, mitut sorti liha sees. Aga klassikalist seitset sorti siiski ehk mitte, neerust rääkimata.

Söök nagu onu juubelil

Praed – tige kalkun – 45 raha. Pealinna päevaprae raha eest saab siin samaväärse söögi. Ei eruta see teineteise embuses paneeringusse peidetud kalkunifilee ja singiviil keedukartulite kõrval miskit pidi. Rahulik päevane kõhutäide, kuskil pole viltu ka läinud.

Õllemehe praad (65 krooni) ja praetud männikoor (80 krooni) on tõsisemad tegijad. Üleküpsetatud kartulid on mõlemaga kaasas. Kusjuures – neid ei ole Santa Maria kilostest maitseainepakkidest tapetud. Esimesena nimetatu on tõhusalt kooreses kastmes õhukeseks viilutatud vennaihu, teine tegija tükk siga, nii veerand hektari suurune. Tõepoolest aus kaup. Nagu oleks onu Endeli 50 aasta juubel. Mõnus, aga vatsale piinav. Pärastlõunase söömaga veab rahulikult hommikuni välja.

Ja veel – Cuba Libret tehakse seal Pepsiga. Nojah, eks me oleme setu separatistide külje all.

Resümeerime – kaks meest ja naine, kolm ägisevat persooni ja 387 krooni. Kevad tuleb. Rända Eestimaal!

Edetabel

Volga 18, Mercado 17, Toome 17,

Moses 16, artjomi juures 16,

Il Patio 14, Tige Tikker 12, Pärl 12