Quinn Latimer: #metoo liikumist juhib meedia

 (5)
Quinn Latimer: #metoo liikumist juhib meedia
Kunstnik Marta Minujíni raamatutest Parthenon 2017. a documental.Scanpix /AP

Quinn Latimer on luuletaja ja kriitik ning kunstisündmuse documenta14 publikatsioonide toimetaja. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus kutsus ta Tallinnasse feministlikust kirjutamisest ja toimetamisest loengut pidama.

Rääkisid loengus feministlikust toimetamisest. Arvan, et on oluline, et sellised toimetamisstrateegiad ei jääks ainult feministlike väljaannete pärusmaaks, vaid et need leviksid ka laiemalt, näiteks päeva- ja nädalalehtedesse. Kuidas saaks massimeedias töötav toimetaja feministlikke ideid oma töös kasutada?

Tellides lugusid, millel on feministlik väärtus ja soosida feministlikke kirjutajaid, kelle hääled muidu võidakse ära unustada. Toimetamine on eeskätt otsustamine, milliseid lugusid jutustatakse ja kes neid jutustab, kellele antakse avalikkuses hääl ja publik, kes teda kuulaks ja vastu võtaks. Teiseks tähendab feministlik toimetamine aidata häälele ja lugudele kuju anda, muuta nii neid tugevateks, kõnekateks, mitmetahulisteks ja tähelepanuväärseteks kui võimalik, nii et neil oleks võimalik leida lai ja suur publik ning talletuda ajalukku.

Feministliku toimetaja töö aluseks on arusaam, et maailma-, ajaloo- ja keele enda lugu on võimu-, väljajätmiste ja vaigistamise lugu. See lugu jutustab ja seda jutustasid väga väike ring inimkonnast: enamjaolt valged, jõukad imperialistlikest riikidest pärit mehed. Seega pole feministliku toimetaja töö mitte ainult naistele hääle andmine ja aitamine neil publikut leida, vaid leida üles need, keda ajalooliselt on vaigistatud – naised, teise nahavärviga inimesed, põlisrahvad, vaesed, arengumaadest pärit inimesed, need, kes muretsevad õiguse pärast oma maale ja loodusressursside raiskamise pärast, kõik need, kes on olnud vägivalla ohvrid, kõik inimesed, kes on kogenud sellist vägivalda, mida võimu ebavõrdne jaotumine ja suhted selle sees sisaldavad – ja anda neile koht harjutada ja leida oma häält, leida neile publik, jutustada teistsugust lugu maailmast ning seega ka konstrueerida maailma teistmoodi.

Samal teemal:

Kui keel konstrueerib maailma, peame meie rekonstrueerima keele. Feminismi mõttes näeme seda juhtumas praegu #metoo liikumisega, mille kohta ei ole veel piisavalt rõhutatud, et seda juhib sõna otseses mõttes meedia. Seda juhivad nii paljud feministlikud toimetajad, ajakirjanikud ja allikad, kes äkitselt on hakanud neid lugusid jutustama ja tellima, lubama oma kirjutajatel või leidnud uusi kirjutajaid jutustamaks jubedaid, argiseid narratiive, mida on aastaid ignoreeritud. Sama saab näha liikumises Black Lives Matter, mis teeb suure osa oma imelisest tööst nii ajakirjanduses kui ka tänavatel protesteerides.

Lõpetuseks ei tähenda feministlik toimetaja olemine ainult naisautorite avaldamist – on palju naisi, kes ei ole feministid. Me kõik teame seda. Kes valib neid parempoolseid patriarhaadi esindajaid riik riigi haaval, aasta aasta järel? Kes neid kaitseb? Vastus on naised. 60% valgeid naisi hääletasid Ameerika Ühendriikides Trumpi poolt, kes on tuntud naisteahistaja ning idioot. Nii et feministiks olemist ei määra inimese anatoomia või sugu. Selle määravad inimese veendumused – ja mitte vaid veendumuste retoorika, kõneviis, vaid igapäevased teod: kuidas koheldakse teisi inimesi oma elus, kuidas neid kuulatakse, aidatakse, kuidas nad aitavad või ei aita maailma.

Sa oled kirjutanud naissoost kunstnikest ning laialt levinud arusaam feministlikust kirjutamisest või kureerimisest tundubki tähendavat nais- või queer-kunstnikest kirjutamist või nende teoste kureerimist. Kuidas sulle tundub, kui palju on feministlik kirjutamine seotud kunstniku sooga või kas võiks ka meessoost kunstnikust kirjutada feministlikult?

Loe veel

Muidugi võib meessoost kunstnik olla samuti feminist. Feminism on probleemipüstitus, vastupanu metoodika. Enamik mehi minu elus – minu isa, minu abikaasa, minu parimad meessoost sõbrad – on feministid. Ma ei saaks olla lähedane ühelegi mehele, kes ei oleks. Selle taustal olen mina peamiselt huvitatud kunstist, kirjutamisest ja naiste lugudest. Kuna nende teoseid ja lugusid nähakse ikka veel kui “teist”, neid marginaliseeritakse ja nad moodustavad võib-olla kümnendiku sellest kunstist, mida me näeme galeriides, muuseumites, raamatupoodides ja akadeemias, olen ma võtnud enda ülesandeks keskenduda kirjutaja, kunstikriitikuna ja toimetajana naiskunstnike teostele, mis on mitmekülgsed, eriilmelised ja tohutult huvitavad ja vajalikud. See on minu valik, kuid pole ainus valik. See on korraga nii isekas huvi – mind lihtsalt huvitavad naised ja nende kunstilooming – ning huvi teha korrektuure kuradima kaanonisse: naisi lükatakse jätkuvalt kõrvale, peaaegu alati, peaaegu igal pool. Ja kokkuvõtteks arvan, et feministlik kirjutamine meessoost kunstnike loomingust on ikkagi absoluutselt vajalik kõigi nende põhjuste tõttu, mida ma arvan, et sa ise ka tead.

Viimasel ajal on feminism saanud palju tähelepanu seoses #metoo liikumisega, milles on oluline osa isiklike lugude jagamisel. Sa oled samuti oma kirjutistes kasutanud isiklikke lugusid. Mis sa arvad, kas oma loo jagamine avalikult on vajalik ja miks?

See on küsimus, mis kerkib esile ikka ja jälle ning ma täiesti ausalt tõesti ei tea sellele vastust. Mind ei huvita essentsialism – naiste sidumine vältimatult koduse, isikliku, pihtimuslikkusega jne. See on olnud igavesti naissoost kunstnike, -kirjutajate ja aktivistide lõks. Samal ajal tunnen ma, et seda, mida tihti nähakse naiste puhul “autobiograafilisena”, mõistetakse meeste puhul “kunstina”. Me teeme oma tööd oma elust. Kõik me teeme nii. Kui kaugele liigub meie töö isiklikust ajaloost on kunstipraktika ja kunstiliste valikute, mitte sooküsimus. Naisi on muidugi ajalooliselt ja siiani lükatud välja professionaalselt väljalt tagasi koju igasuguste kaudsete ja otseste meetoditega (poliitilised strateegiad, poliitiline retoorika, professionaalne välistamine, isolatsioon jne) – see, et me teeme teoseid, mis sellist situatsiooni peegeldab, ei ole ilmselgelt üllatav. Ma olen alati otsimas naiste lugusid, juttude näiteid – nende elust, tööst. Olen jätkuvalt õnnelik, kui leian, et need on kunstis sees.

Artikkel on ilmunud ka portaalis Feministeerium.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare