Raadio, mis muutis maailma

 (37)
Raadio, mis muutis maailma
www.pjede.de

“Reidi-ööö laksemböörg! 208 Great Britain!” Vähe on neid 60-ndatel, 70-ndatel ja 80-ndatel suureks saanuid, kellele see signatuur midagi ei ütleks. Kelle maailma 59 aastat tegutsenud, läbi sahinate ja krõbinate öösiti kuulatud raadiojaam avardanud ja muutnudki poleks. Kust mujalt kui Radio Luxembourg’ist on pärit ka raadio DJ-de tänane ülikiire kõnemaneer.

1933. aastal signatuuriga “Tune in!” alustanud Radio Luxembourg omas ülivõimsat saatjate arsenali, mille võimsus küündis 1,3 miljoni vatini (tänapäevastegi raadiote saatjate võimsus jääb 5000 vati piirimaile), võitles raskustega kätte kommertsraadio staatuse ning teenis sõjaperioodil natsipropaganda huve. 1960-ndatel leidis raadiojaam uue sihtgrupi: teismelised. See tänuväärne auditoorium ei loobunud Radio Luxembourg’i kuulamast kuni jaama lõpupäevani 1992. aastal, mil DJ Mike Hollis ütles eetrisse raadiojaama viimase good bye.

“See raadiojaam oli esimene, mis suutis anda eetrisse midagi, mida inimesed ootasid, mitte seda, mida valitsus arvas inimesi tahtvat,” on öelnud Radio Luxembourg’i programmidirektor John Catlett.

“Minus kutsub Radio Luxembourg esile sooje mälestusi,” tunnistab kunagine raadiodiskor, praegune Ringhäälingu Nõukogu esimees Andres Jõesaar, kes 1960. aastatel öiste raadiokuulamiste eest vanematelt pidevalt pragada sai. “Vanematel polnud midagi raadiokuulamise vastu, küllap kuulasid nemadki, aga ma ei tohtinud nii kaua üleval olla.” Jõesaar möönab, et Radio Luxembourg oli tema maailmapildi avardaja. “Seda muusikat mujalt ju ei kuulnud ja seda sai siis kõvasti lindistatud ka,” mäletab ta.

“Oli 1983. aasta sügis ja mingil põhjusel sattusin Alpinist raadiot kruttides vahvale ingliskeelsele programmile, kust moodsat poppi esitleti nõukogude noorele ennekuulmatul moel,” räägib praegune Raadio Pärnu programmijuht Lennart Beat, kes enda sõnul võlgneb Radio Luxembourg’ile iseeneseks saamise. “Elasin Pärnu lähedal Tootsis ja seetõttu polnud Soome TV ega raadio kättesaadav. Aastateks jäi Lux esimeseks allikaks, kust uut muusikat kuulda sai.”

Lennart alustas kohe ka märkmete tegemist ja pani igal õhtul kirja laulud, mida kuulis. Too legendaarne jooneline vihik on tal alles siiani. ”Esimene oli Paul Young’i “Come Back And Stay”,” teab ta täpselt. Kuna noor koolidiskor õppis koolis saksa keelt, sai Radio Luxembourg’i järgi selgeks ka inglise keel. “Videodiskodelgi hoidusin telerite lähedusse, et laulude ja esitajate õigekiri teada saada. Sekunditki keeleõppele kulutamata hea tulemus ju!” on ta rõõmus.

Lennarti popmuusikakaugete pereliikmete arust kuulas noormees raadiost rohkem sahinat kui muusikat. ”Põhiline oli siiski Lux’i stiil, mis on kommertsjaamade stiil siiani. Õiged lood hetkel, mil neid kuulata tahad, pluss dj-d ja korralikud signatuurid,” tunnustab ta. “Meelde on jäänud ainult Mike Hollies’e nimi ja kuna tema vahetus oli mulle sobivaimal ajal, siis üritasin just teda omaette olles enim matkida. Nägi välja nii, et pobisesin “oma” inglise keelt nii kiiresti kui võimalik ja mõtlesin, et just raadiot ma tegema peangi!” Nii ka läks. Lennart Beat, väsimatu Radio Luxembourg’i austaja, on tänaseks lemmikraadiojaamale omast stiili erinevates raadiojaamades rakendanud üle kümne aasta. “See on täpselt minu ala,” kinnitab ta.

EPL-i toimetusest kogutud rahvapärimusi Radio Luxembourg’i kuulamisest

“Mina näiteks kuulsin sealt esimest korda ansambli Europe laulu “The final countdown”, pärast mida hakkasin hevimeheks. Muidu ma raadiot ei kuulanud üldse, aga siis ootasin raadio juures tükk aega, et nad mängiks veel seda lugu. Ja nii ikka mitu päeva järjest.”

“Minu isa kuulas seda 70-ndate lõpus. Tal oli suur, kohutavalt suur raadio, kus vilkusid mingid rohelised tulekesed. Õhtuti istus ta pimedas toas ja aina kuulas. Seal laulis muu hulgas Joe Dassin. Ma arvan, et see raadio sümboliseeris tema jaoks vabadust ja teistsugust elu.”

Loe veel

“8. detsembril 1980 – töötasin tol ajal majakavahina ja majakatel olid siis superkvaliteediga raadiojaamad nii saatmiseks kui ka vastuvõtuks – kuulasin raadio Luxembourg’i nagu ikka ja olin väga rõõmus, et pidevalt lasti mu lemmiku John Lennoni lugusid. Millalgi õhtupoole alles keskendusin ka uudistele ja sain teada, et Lennon on maha lastud. Sellest ka päev läbi tema lood...”

“Ma mäletan, kuidas tuttavad diskorid käisid Kuressaares poolelioleva tuletõrjehoone tornis parema levi ja kvaliteedi huvides Luxembourg’i raadiost tantsupidude tarbeks uusi laule lindistamas.”

“Jaa jaa. Olid ajad. Enne uinumist sai alati kruvitud-otsitud jaama ja kuulatud. Ühe parima laulu puhul sai niimoodi äkilisest jällekuulmisrõõmust isegi voodil jalad alt hüpatud. Noh nii, et juba suikvel ja siis see laul ja siis õnnest hooga istuli ja nii need tagumised jalad läksid, käis kerge ragin ja mürts, oligi voodi liugus.”

“Seal töötas maailma kõige parema häälega raadiodiskor. Meil oli selline suur raadio. Kõlar oli pealt riidega kaetud. Olin teismeline, kuulasime õega igal õhtul. Kui kuulus logo läbi sahina tuppa jõudis, olime õnne tipul. Ja need laulud. Siiamaani on meeles Bonnie Tyleri kähisev hääl.”

“Selle jaama leidmine VEF-raadiost 60-ndate lõpus oli omaette kunst. Aga üks mu osavnäpp-sõbranna suutis alati Luxembourg’i raadio enam-vähem korralikult mängima saada. Temast saigi hambaarst, kus teadagi näpu-

osavust vaja.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare