Kui sõnadest tuleb puudus

Sel täiskuunädalal on paljud meist kogenud, kui nappe võimalusi pakub keel mõnikord enese väljendamiseks. Mõtete sõnastamiseks – seda veel, aga uskumatult vähe on sõnu, millega öelda, mida me tunneme. Looduse varjundeid edasi andma on eesti keel ajast aega olnud palju suurem meister kui inimestega tegelema.

Eriti annab sõnade nappus end tunda kokkupuutes surmaga – kui on vaja väljendada kaastunnet, olla toeks, leida sõnu, mis trööstiksid ja annaksid hingerahu. Olles silmitsi pöördumatusega, kus tagantjärele enam midagi muuta ei saa. Mida öelda leinajale? Kuidas rääkida lähedasega, kes hakkab igaveseks lahkuma? Mismoodi käituda olukorras, mida ise ei saagi olla kogenud ning kus appi peaks tulema ühine kogemus?

Usundid on sellega arvestanud ja loonud omad käitumisjuhised, kuidas olla, et mahajääjatelegi jääks tagantjärele vähem hingevaeva ja enesesüüdistusi. Ent meie oleme suurelt jaolt ilmikud, kellele ristiusk pole lähedaseks saanud. Oma muistsed uskumused oleme seevastu jõudnud unustada.

Enda juurest teisteni

15. märtsi Päevalehes meenutab kunagine Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen 24. augustit 1991, mil Taani oli tunnustanud Eestit, Lätit ja Leedut. Ta kirjeldab kuuvalget hilisõhtut, mil sõitis koos Balti riigi välisministritega Kopenhaagenis kuninganna palee poole, ning Jurkansi sõnu: “Lennart, ära nuta!” Ja tunnistab: “Kuid me kõik nutsime.”

Tahtmatult meenus mulle seda lugedes oma vanaema kunagine õlakehitus ühest tuttavast rääkides. “Mis mees see on – tal tulevad pisarad silma!” kõlas seda õlakehitust saatev hinnang.

Siin see on, mida meie esivanemate põlvkonnad on üksteisele sisendanud – kuidas ennast valitseda ja vaos hoida, oma tundeid varjata. Selle jaoks, mida varjatakse, ei ole ju sõnu vajagi. Kust peaksime need siis võtma? Mõnikord mõeldakse sõna tunded öeldes üksnes armastust. Aga neid on ju hulga rohkem – kurbus, kaastunne, häbi, kahetsus...

Emotsionaalse kirjaoskuse õpetajad usuvad, et just tunnete kaudu saab jõuda üksteisemõistmiseni. Arusaamatusi ja konflikte õpetavad nad lahendama, tehes kõigepealt juttu sellest, mida ise tuntakse, mitte alustama etteheidetest ja vastaspoole tõenäoliste mõtete ja kavatsuste mahategemisest.

Oma emakeelele ei pruugiks me kitsidust ette heita, peaksime pigem otsima. Katsetama sõnu, mis ei seostu tundeeluga otseselt, vaid kaudselt. Pööramagi pilgu loodusele, mis oli meie esivanemate südamele lähedane. Esialgu on võtta vaid tervitus “Päikest!”. Sellegagi on ju öeldud palju enamat, kui soovitud lihtsalt päikesepaistelist ilma.