RAAMAT: Franciscus, eurooplane
##Bobin elab seal kolkas tänini. Mis on võrreldav umbes sellega, kui mõni meie kirjainimene, näiteks Bobini-sarnase vaimulaadiga Ilmar Vene, elaks ja töötaks Kiviõlis. Siiski, kirjaniku kodukoha lähistel on Alesia lahinguväli, vanad kunstilinnad Dijon ja Autun, Cluny ja Cīteaux’ kloostrid ning Taizé kogukond.
Andkem au Merike Riivese tõlkele, tabavale pealkirjavastele ja eessõnale, mis toob väga täpselt esile Christian Bobini kogu loomingu kvintessentsi: postmodernistlikke teooriaid järgivail kriitikuil pole Bobini kõiki praegusaja trende eirava loominguga suurt midagi peale hakata.
Pühak või ketser
Üha on imestatud (viimati siinmail trükisõnas Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 12. juuni 2003), miks Franciscust ei põletatud tuleriidal. Piir ketserite ja pühakute vahel oli õige ähmane.
Sel ajal kui Franciscus oma kogudusele aluse pani, tekkis palju mitmesuguseid vennaskondi. Enamik neist kuulutati ketserlikuks, väiksem osa ülendati orduks. Frantsisklaste ordu asutamisaastal alustati suuremat ristikäiku Provence’i katarite vastu (sealtmailt oli pärit ka Franciscuse ema). Kirikus vaieldi põhjapaneva probleemi üle: kas armulaualeib ja -vein ikka muutuvad preestri pühitsemistalituse käigus Jeesuse Kristuse ihuks ja vereks või on see paljas kujutelm? Rahvapärimusse ja rüütlikirjandusse kerkis ootamatult ja kiiresti Püha Graal, milles on nähtud ka Jeesuse verega täidetud karikat. Oli ristisõdade aeg.
Kristlikud leksikonid väidavad, et Franciscuse elu oli sündmustevaene kuni 20-ndate eluaastateni, mil ta elas üle mitu kohtumist Jumalaga. Tormilist nooruspõlve, kust ei puudunud naised, vein, sõdimine, vangipõli ja raske haigus, ei peeta justkui millekski. See oli ju väline, tühine ilmalik elu. Niinimetatud tõelisele elule avanes Franciscus alles religioosse sisekaemuse kaudu. Meil jääb üle uskuda, et hilisem suhe 12 aastat noorema Püha Claraga, Franciscuse südamesõbra ja frantsisklaste naisharu, klarisside ordu rajajaga, tugines üksnes vaimsele ja vaimulikule läbikäimisele.
Franciscus leidis taevalikku äratust. Mõnes teises kultuuris öeldaks: sai valgustatuks. Kuid seda võib näha ka teisiti: temas murdus miski.
Öeldes lahti oma isast, eksis Franciscus rängalt katoliikliku moraaliõpetuse neljanda käsu vastu. Ühtlasi reetis oma seisuse, sest traditsioonilises ühiskonnas olid järeltulijad määratud esivanemate tööd jätkama.
Selleski võib näha Kristuse jäljendamist (imitatio Christi) – suundumust, mille 200 aastat hiljem võttis kokku Thomas a Kempis. Suur eeskuju Jeesus oli ka ise vanemate salgamise pattu teinud ja korduvalt teisigi sellele ahvatlenud. 12-aastase poisinagana jäi ta omavoliliselt Jeruusalemma. Õnnetud vanemad otsisid pojukest kolm päeva, enne kui templist leidsid (Lk 2:42–49).
Hiljem täismehena, nähes vana kalurit Sebedeust koos poegade Jaakobuse ja Johannesega võrke parandamas, tarvitses Jeesusel vaid viibata, kui noormehed “jätsid kohe paadi ja isa sinnapaika ning järgnesid talle” (Mt 4:22; vt ka Mk 1:19–20). Loobunud auväärsest puusepaametist, eelistas ta hulgusena ringi kolada, “inimesi püüda” (Mt 4:19; Mk 1:17) ja nende meeli hullutada – õpetusega, mis oli ortodoksse judaismi seisukohast ketserlik.
Teisal palus üks jünger: “Issand, luba mul enne minna matma oma isa!” Jeesus vastas talle: “Järgne mulle ja lase surnuil oma surnud matta!” (Mt 8:21–22). Kaana pulmas nähvas Jeesus emale: “Mis on sul minuga asja, naine?” (Jh 2:4). Uue Testamendi apokrüüfidest saaks tuua veelgi koledamaid näiteid.
Ometi ei tohiks tänapäeva moraaliteoloogia sellist käitumist väga hukka mõista. Kristus ja Franciscus emantsipeerusid patriarhaalsest elukorraldusest ja maistest vanematest järsult. Täpselt nagu Aadam ja Eeva iseseisvusid oma üleastumisega taevasest isast – paraku pälvides sellega pärispatu needuse.
Vaesus oli usuelus marginaalne
Prantsuse medievist André Vauchez on märkinud, et Franciscuse ajal olid vaesus ja äärmuslik lihasuretamine usuelus marginaalsed. Oldi kaugel 5. sajandi askeetlikust ideaalist ja veelgi kaugemal algkristlike pühakute voorustest. Sajandeid enne Franciscust aga olid Egiptuse kõrbeerakud ja Süüria sambapühakud põlanud toona valitsevaid väärtusi – võimu, rikkust, raha, linnaelu.
Uhkusele ja kasumiihale, mis Franciscuse ajalgi võimutses, seadis vagamees vastu loobumuse ja andmise. Loobudes absoluutselt kõigest, sealhulgas ka ilmalikest rõivastest, tõotas ta abielluda Vaesusega. Frantsisklastest kerjusmungad elatusid almustest, raha ei tohtinud nad vastu võtta.
Kuid veel samal sajandil hakkas ordu jõudsalt kosuma – nii liikmete arvu kui ka varandusliku seisu poolest.
Kirik kanoniseeris Franciscuse kõigest kaks aastat pärast surma (tänapäeval nii kiiresti ei tehta), püüdes luua Kristuse idealiseeritud pärandil rajanevat uut tüüpi apostellik-evangeelset pühaklust. Kui Itaalia ja Hispaania pühakumudel oli ennegi põhinenud sageli vaesusel ja loobumisel, siis Prantsusmaal, Saksamaal jm olid viimastel aegadel saanud pühakuteks peamiselt kõrgest soost rikkad aukandjad, kuningad, kirikuvürstid ja väepealikud.
Taltsutab endas looduse
On kirjutatud: pühak – nagu nõidki – on taltsutanud endas looduse, mille eest saab vastutasuks üleloomuliku võimu loodusjõudude ja loomade üle. Linnukesed olevat lennanud Franciscuse peale ja elajaloomad astunud julgesti ligi. Räägitakse, et ta osanud isegi loomade keelt. Egon Friedell on täheldanud sedasama Henry David Thoreau puhul: “Linnud laskusid ta käele, oravad sõid ta kausist, maod keerasid endid ta jalgade ümber, kalad lasksid end tal veest välja võtta, metsloomad otsisid tema juures varjupaika.” (Leo Metsari tõlge.)
Kaasaegsed pidasid Franciscust uueks evangelistiks, mõned koguni teiseks Kristuseks, sest ta oli kogenud Õnnistegija kannatusi oma ihul. Kirikuloolane Johannes Hiiemets on ilusasti öelnud: Franciscus armastas kogu loodut, pidades õdedeks-vendadeks päikest ja kuud, loomi ja taimi, haigust ja surma.
Franciscus, eurooplane. Kellele vaesuse peigmees ja kerjuste apostel, kellele Pühast Vaimust kirgastatud suurhing ja sulni õndsuse võrdkuju.
Eestis on frantsisklasi esimest korda mainitud 1241. Nende kloostrid Viljandis, Tartus ja Rakveres ühendasid meid keskajal läänekristliku Euroopaga.
Ristiülendamispühal, 14. septembril möödus 779 aastat päevast, mil Franciscus võttis Alverna mäel palvetades ja ristinägemust kogedes vastu pühimad stigmad – Jeesuse Kristuse viis haava. Meiegi siin tegime hiljuti sel päeval omajagu riste.
