RAAMAT "Kõik Kremli mehed" | "Minust Lenini laibani on otsejoones mitte enam kui 15 meetrit. Tema lamab seal, mina töötan siin. Me ei sega teineteist"

 (20)
Katkend Doždi peatoimetaja bestsellerist!

Vladimir Lenin
foto on illustreerivFoto: Natalia Seliverstova, Sputnik

Aastal 1999 töötati Kremlis välja kindel plaan Lenini matmise kohta. Tema keha taheti Punase väljaku mausoleumist välja tuua ja viia hilisöös karmi saladuskatte all Sankt-Peterburgi. Hommikul oleks kõik ärganud, aga Leninit enam Punasel väljakul pole.

Täpselt samamoodi toodi 38 aastat varem, hilisel sügisõhtul, mausoleumist välja Stalini keha – tõsi küll, teda ei viidud kaugele, vaid maeti naabrusse, Kremli müüri äärde. Tollase Nõukogude liidri Nikita Hruštšovi jaoks oli see destaliniseerimise ja isikukultuselt aupaiste äravõtmise sümbol.

Lenini ümbermatmine pidi toimuma "väärikalt ja ilma matsluseta", meenutavad Kremli administratsiooni töötajad. Pärast seda oli lihtsalt tarvis paar kuud hoida valvet Volkovskoje kalmistu ümber Sankt-Peterburgis (koht, kuhu on maetud Lenini ema ja õde ning legendi järgi soovis saada maetud Nõukogude riigi juht). Ning kannatada ära paar kuud kommunistide partei proteste. Pärast seda oleks kired vaibunud: mausoleum oli plaanis demonteerida ja rajada sellele kohale mälestusmärk totalitarismi ohvritele, et kellelgi poleks himu seda lammutada. See pidanuks saama otsustavaks löögiks kommunistlikule ideoloogiale. Tol hetkel oli see Kremlile ülimalt tähtis ülesanne: mitte lubada nõukogude revanši ja võita kommuniste.

Kremli administratsiooni ülema Aleksandr Vološini kabinet asus Lenini sarkofaagist mausoleumis umbes 10–15 meetri kaugusel. Räägitakse, et Vološin armastas nalja heita: "Minust laibani on otsejoones mitte enam kui 15 meetrit. Tema lamab seal, mina töötan siin. Me ei sega teineteist."

Samal teemal:

Kuhu matta Lenin?
Tegelikult segas Lenin väga. President Boriss Jeltsinil segas see teha lõppu minevikuga – tema jaoks oli juhi matmine sümboliks, et saabunud on uued ajad ning toimunud muutused on pöördumatud, nii nagu Stalini matmine Hruštšovi jaoks 36 aastat tagasi. Esmakordselt tegi ettepaneku Lenin maha matta juba 1991. aastal Peterburi esimene linnapea Anatoli Sobtšak, kuid nii siis kui ka järgnevail aastail ei saanud Jeltsin tema soovi täita – ei tahtnud minna asjatule konfliktile kommunistidega.

Vološinile polnud aga Lenin mitte niivõrd sümbol, kui konkreetne, alati elav mängur aktuaalses poliitikas. Võitlus kommunistliku parteiga oli äärmiselt tähtis osa Kremli peastrateegi igapäevaste murede seas. Lenin oli talle trumbiks käises, võimaluseks anda vastasele surmahoop. Kommunistid olid saanud parlamendis peamiseks jõuks ja neil oli seetõttu võimalus torpedeerida iga otsustava tähtsusega reformi. Pärast 1998. aasta kriisi kontrollisid kommunistid tegelikult ka valitsust, mida juhtis 69aastane Jevgeni Primakov, endine NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat ja endine Venemaa välisminister.

Boriss Jeltsinil jäi konstitutsiooni kirjutatud presidendi ametiaja lõpuni pisut üle pooleteise aasta – ning tundus, et mitte kunagi polnud kommunistid olnud nii tugevad. Kompartei käivitas president Jeltsini umbusaldamise protseduuri, süüdistades teda viies punktis: NSV Liidu lagunemine, parlamendi laialiajamine 1993. aastal, sõda Tšetšeenias, armee lagunemine ja vene rahva genotsiid. Peaminister Primakov, kelle poolt kommunistid hääletasid ühehäälselt, oli riigi kõige populaarsemate poliitikute reitingutes esimesel kohal ning tundus kõige perspektiivikama presidendikandidaadina.

Ameerika-vastane žest
Erilise populaarsuse tõi talle tema ere Ameerika-vastane žest – tagasipööramine Atlandi kohal. 24. märtsil 1999. aastal oli Primakov teel Washingtoni, kui talle helistas asepeaminister Albert Gore ja teatas, et USA alustab Jugoslaavia pommitamist, et lõpetada Kosovo konflikt. Nördinud Primakov pööras lennuki ringi ja naasis Moskvasse. Vene press – Kremli-meelne ja liberaalne – kritiseeris Primakovi populismi, kommunistidest valijaskonnaga flirtimise eest. NSV Liidu esimene ja tol hetkel peamine ärileht Kommersant väitis, et Primakovi demarši tõttu kaotas Venemaa 15 miljardit dollarit, mida oleks võinud teenida Washingtonis ette valmistatud lepingute allkirjastamisega: "Seega tegi Venemaa peaminister oma valiku – tõelise kommunisti valiku. Bolševiku, kes oli valmis täielikult eirama oma kodumaa ja rahva huve internatsionalismi meeleheaks, mis on mõistetav üksnes talle ja endistele NLKP liikmetele," väljendas Kommersant pahameelt.

Tagasipöördumine Atlandi kohal sai esimeseks riikliku Ameerika-vastasuse žestiks 1990. aastatel ja näitas, kui populaarne see võib olla elanike seas, kellel puudub rahvuslik uhkus. See sai ka alguseks otsustavale võitlusele võimu pärast: läänevastaste konservatiivide, kelle lipukandjaks sai Primakov ning nõukogude revanši tõkestamist nõudvate liberaalsete ja läänemeelsete jõudude vahel, kel ei olnud liidrit, kuid oli salajane koordinaator – Kremli administratsiooni ülem Aleksandr Vološin.

Selles olukorras oli tarvis kommunistid tasakaalust välja viia. Rituaalseks hävitavaks löögiks võis saada Lenini ümbermatmine. Ent segas õiguskord. Kehtivate seaduste järgi võis Lenini keha teise kohta viia ühel juhul kolmest. Kas järeltulijate otsesel nõudmisel – kuid Lenini sugulased olid kategooriliselt vastu. Või kohalike võimude (st sisuliselt Moskva linnapea Juri Lužkovi) otsusel "sanitaarsete ja ökoloogiliste nõudmiste rikkumisel matmispaikade korrashoiu vastu" – aga tema valmistus võimuvõitlusse astuma ilmselgelt mitte Kremli ja liberaalide poolel. Või kui haud segas ühistranspordi liikumist. Kuid mitte kuidagi presidendi otsesel käsul. Selle seaduse rikkumist peeti kriminaalkuriteoks. Lisada viiele presidendi vastu kommunistide poolt parlamendis esitatud süüdistuspunktile veel vandalism tundus liiga riskantne. Seepärast otsustati Kremlis teha teine järsk käik – lüüa mitte Lenini, vaid Primakovi pihta.

12. mail 1999. aastal, kolm päeva enne umbusaldushääletust riigiduumas, saadeti Primakov erru ametliku põhjendusega "dünaamika puudumise eest majandusprobleeme lahendavate reformide läbiviimisel". 15. mail ei kogunud kommunistid vajalikku 300 häält umbusaldamise protseduuri algatamiseks – presidendi administratsioon tegi parlamendiliikmete seas head tööd, peaaegu kõik sõltumatud kandidaadid hääletasid vastu.

Mihhail Zõgari raamatu "Kõik Kremli mehed" on vene keelest tõlkinud Ülar Lauk.

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

93 000€
Tallinn, Korter
149 900€
Tallinn, Korter
90 000€
Tallinn, Korter
99 900€
Tallinn, Korter
116 900€
Tallinn, Korter
165 000€
Tallinn, Korter
107 000€
Jõelähtme vald, Korter
Otse omanikult!
79 900€
Tallinn, Korter
229 000€
Rae vald, Majaosa
125 000€
Raasiku vald, Majaosa

151 990€
Tallinn, Korter
121 990€
Tallinn, Korter
128 990€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare