RAAMAT "Kõik Kremli mehed" | Värske president Medvedev tahtis olla nagu vene Obama. Samal ajal käis riigi sees võitlus Putini koopia kuvandiga

 (5)
Katkend Doždi peatoimetaja bestsellerist!

Dmitri Medvedev
Dmitri MedvedevFoto: Ekaterina Shtukina, RIA Novosti

Uue presidendi kuvandi otsingutel sai selgeks, et kõige võitvam mask noorele intelligentsele juristile on Barack Obama. Medvedevist hakati järk-järgult voolima vene Obamat.

Seda enam, et presidendile endale meeldis Ameerika kolleeg. Isegi lähedaste ringis seda mitte kunagi kuulutamata, tahtis ta silmanähtavalt olla veidi tema sarnane. Takistas karisma puudumine, aga Natalja Timakova kinnitas presidendile, et kõik tuleb kogemustega. Timakova lõi talle videoblogi, ostis iPhone ja iPadi – Medvedev tundis siiralt huvi selliste vidinate vastu ja teda polnud tarvis sundida. Mõnikord sarnanes ta oma harrastuses enam Moskva hipsteri kui Ameerika presidendiga, kuid imagoloojad arvasid, et seegi ei ole paha.

Kui Medvedev sattus Obama sarmi kütkesse, siis Ameerika presidendi uus administratsioon suhtus Vene kolleegi üsna skeptiliselt. Ühest küljest, asepresident Joe Biden ja riigisekretär Hillary Clinton mõtlesid välja käigu, mis pidi sümboliseerima, et Bushi ajastu vastastikused solvumised on minevikku jäänud. 2009. aasta veebruaris Müncheni konverentsil esinedes ütles Biden, et Venemaa ja USA peavad vajutama oma suhetes reset nuppu – nii sündis kuulus taaskäivitamine.

Kuu aega hiljem kohtusid Sergei Lavrov ja Hillary Clinton Genfis. Riigisekretär kinkis kolleegile sümboolse nupu, millele nad pidid vajutama. Nupule olid kirjutatud kaks sõna: reset inglise keeles ja перегрузка (tõlkes ülekoormus, ümberhäälestamine) vene keeles. Lavrov selgitas kolleegile, et see on eksitus, kuid nupule ikkagi vajutas, naljatades, et „püüab mitte lubada ülekoormust Vene-Ameerika suhetes“. Üldiselt oli see muidugi väga sümboolne. USA ja Venemaa uus juhtkond ei mõistnud endiselt teineteist, rääkisid endiselt eri keeltes – ning isegi olles veendunud, et kõik pretensioonid on tühistatud, ei muutnud tegelikult mitte midagi. Medvedev ja Putin ei tahtnud mingit taaskäivitamist – nad tahtsid just nimelt ülekoormust, suuremat kaalu maailma asjades, rohkem austust, partnerluse tundmist, tõestusi, et neid kuuldakse ja nendega arvestatakse. Obama administratsioon oli valmis võitlema Bushi kõigi viltu läinud asjadega, ei kavatsenud jätkata maailma sandarmi poliitikat, kuid säilitas kõik eelarvamused Venemaa suhtes.

Samal teemal:

Tunniajane loeng

2009. aasta juulis sõitis Barack Obama esimest korda Venemaale. Medvedeviga kohtus ta Kremlis ning Putin võttis teda vastu Novo-Ogarjovos. Oli rikkalik hommikusöök kalamarjaga. Soovides olla viisakas vestluskaaslane, alustas Obama küsimusega: „Kuidas me küll oleme sellise eluni jõudnud?“ Vastuseks pidas Putin talle tunniajase loengu sellest, kuidas see tema arvates juhtuda sai. Obama ei katkestanud teda kordagi.

Kokkuvõttes ei meeldinud Obamale ei Putin ega Medvedev, ning seda vaatamata Venemaa presidendi kõigile katsetele Ameerika juhiga sõbraks saada, nii nagu kunagi olid sõbrustanud Putin ja Bush. Taaskäivitamise sümboliks pidi saama strateegiliste ründerelvade kärpimise leping. Medvedev tahtis väga pidulikku allakirjutamist Praha Hradis, kuid diplomaadid ei suutnud lepingu detaile kuidagi jutti ajada. Veel demonstreeris Valge Maja, seda isegi varjamata, üleolevat suhtumist uude Venemaa liidrisse: „Võibolla me ei hakka alla kirjutama mingile lepingule? Vahest me saadame talle lihtsalt SMSi?“ naersid kõrged Ameerika ametnikud ajakirjanike juuresolekul Medvedevi vidinamaania välja.

Leping kirjutati lõpuks alla, kuid see osutus mulliks: pigem põhjuseks Praha lossi saalis pilti teha kui reaalseks dokumendiks. Venemaa tahtis siduda uue lepingu USA kohustusega loobuda raketitõrjesüsteemi paigutamist Euroopasse. Ameeriklased ütlesid järsult ära. Siis kirjutas Venemaa pool lepingu Vene osasse lisa, millele kirjutas alla ühepoolselt: Moskva jätab endale õiguse lepingust väljuda, kui Washington alustab Euroopa raketitõrjekilbi loomist.

Näiline sõprus

Sama muljetavaldavaks näiteks sõpruse puudumisest Medvedevi ja Obama vahel sai Venemaa presidendi visiit USAsse 2010. aasta juunis. Algul viis Obama Medvedevi oma lemmiksöögikohta Ray’s Hell Burger Washingtoni lähedale Arlingtoni. Presidendid tellisid kaks Coca-Colat, Nestea jääteed, kahe peale ühed friikartulid ja kummalegi burgeri: sibula, Cheddari juustu, jalapeno terava pipra ja seentega (Medvedevile). Fotod olid muljetavaldavad – liidrid oleks justkui sõbrunenud.

Tegelikult ei kujunenud kohtumine nii sõbralikuks, kui plaaniti Valges Majas. Kassajärjekorras kohtus Obama Iraagist naasnud sõduritega ning, pööranud seljaga Medvedevi poole, hakkas nendega elavalt lobisema. Venemaa president seisis kandikuga ja ootas kannatlikult, kuni teda uuesti märgatakse.

Kolme päeva pärast, kui Medvedev viibis G8 tippkohtumisel Torontos, sai teatavaks, et ameeriklased vahistasid suure grupi Vene spioone – kümme inimest. Obama ei lausunud selle kohta Medvedevile sõnakestki. Mingeid illusioone sõprusest presidentide vahel ei jäänud.

Samaaegselt käis riigi sees võitlus elu ja surma peale Putini koopia kuvandiga. Esimese intervjuu Vene trükiajakirjandusele andis Medvedev väljaandele, millega Putin vaevalt kunagi rääkinudki oli – opositsioonilisele Novaja Gazetale. Tollele samale, kus oli töötanud Anna Politkovskaja, kelle mõrvamise järel Putin teatas, et „tema surm tõi rohkem kahju kui tema tegevus.“

2009. aastal kirjutas Medvedev märgilise artikli „Venemaa – edasi!“ mis avaldati hoopistükkis internetiväljaandes „Gazeta.ru“ – tol ajal kõige kvaliteetsemas sõltumatus internetiväljaandes.

Ent kogu see flirt liberaalse avalikkusega ei toonud peaaegu mitte mingit tulemust. Loomulikult, Medvedev, kes arutles pikalt demokraatia üle ja viis samas sisse konstitutsiooniparanduse, ms pikendas presidendi ametiaega, nägi välja Putini teisikuna lambanahas. Medvedevi kolme esimese valitsusaasta vältel vaidlesid Moskva intellektuaalid ägedalt teemal, kas Medvedevit võib uskuda. Mõned, nagu kõige vanem inimõiguslane Ljudmilla Aleksejeva, rääkisid: „Teda on tarvis toetada. Kõige hirmsam, mis võib juhtuda, on see, et me eksime. Ning selgub, et ta ei ole Putinist parem. Ent kui me midagi ei tee, siis jäämegi lihtsalt niisama Putiniga.“ Kuid enamus, nagu näiteks poeet Dmitri Bõkov, arvas, et Medvedev on Putini vari ja võltsillusioonidele pole tarvis aega kulutada. Nad harjusid naerma Medvedevi ja Natalja Timakova kõigi katsete üle luua talle mässumeelse varjundit. Kiindumus sotsiaalvõrkude ja vidinate vastu, avatud suhtlemine – kõik see oli üksnes miinuseks. Timakova oli ülimalt vihane, kuid tema sõnul Medvedev ei solvunud, sest oskas „eemal hoida kõike üleliigset“. Muide, teised lähikondlased räägivad, et Medvedev mitte üksnes ei solvunud, vaid isegi jättis meelde kõik need, kes teda eriti julmalt pilganud olid.

Selle veidra romaani kõrghetk saabus 2010. aasta suvel. Siis nihkus aktiivsete protestide keskpunkt Himki metsale – väikesele maalapile Moskva külje all, millest pidi läbi minema Moskva – Peterburi kiirtrass. Mingil põhjusel (tõenäoliselt kahe alltöövõtja vaidluse tõttu) kujunes tulevasest automagistraalist peateema üle kogu riigi – kohalikud keskkonnakaitsjad protestisid metsa maharaiumise vastu ning nendega liitusid kõik opositsioonipoliitikud ja kodanikuaktivistid. Metsa säilitamise kampaania haripunktil toetasid seda Vene rokkmuusik Juri Ševtšuk, kellega omakorda liitus U2 solist Bono.

Tol momendil, kui võitlus Himki metsa eest võttis lausa üleilmse ulatuse, tegi Dmitri Medvedev ootamatu sammu – ta kuulutas, et otsustas proteste kuulda võtta ja kavatseb magistraali ehituse tühistada. Või õigemini, „vaadata plaanid läbi“. Vladimir Putin ei oleks mitte kunagi niimoodi käitunud – tema arvates tähendab protestidele järeleandmine nõrkuse ilmutamist, see oleks sama hea, kui pidada läbirääkimisi terroristidega.

Sellele süžeele lisab omajagu sürreaalsust asjaolu, et vaatamata Medvedevi korraldusele trass siiski rajati. Pool aastat pärast protestide tippaega otsustas oblastivalitsus, et looduskaitsjate kartused on alusetud ja trass ei tee kellelegi kahju. Keegi ei hakanud enam protestima. Viis aastat hiljem, kui magistraal oli valmis ehitatud, nõustusid paljud liberaalsed aktivistid: tee on hea, Šeremetjevo lennujaama jõuda on nüüd palju lihtsam.

Mihhail Zõgari raamatu "Kõik Kremli mehed" on vene keelest tõlkinud Ülar Lauk.

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

107 000€
Jõelähtme vald, Korter
Otse omanikult!
149 900€
Tallinn, Korter
93 000€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
59 000€
Tallinn, Korter
79 900€
Tallinn, Korter
56 000€
Viimsi vald, Korter
168 000€
Tallinn, Korter
271 000€
Tallinn, Korter
125 000€
Raasiku vald, Majaosa
93 000€
Tallinn, Korter

214 900€
Harku vald, Korter
259 900€
Tallinn, Korter
249 900€
Harku vald, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare