Raamat, kus lendavad lummavad liblikad

 (1)

Vladimir Nabokovi „Räägi, mälu” on imeline teos, mille kaante vahel lendavad liblikad.

 Liblikate kirjeldus on sedavõrd veenvalt vär­viküllane, et lehekeeramisel vabanenud ja kaugustesse suunduv pilk jääbki neid loendamatuid lepidoptera’sid (Eesti Entsüklopeedia mainib umbkaudu 120 000 liiki) lummatuna jälgima. Kuigi toas valitseb vaid tühjus ja õues – räpane lumi.

Eestikeelne „Räägi, mälu. Üle­loetud elulugu” on kohalike elulooliste kirjutiste buumi ajal mitte lihtsalt raamat, vaid midagi enamat. Ta on ühtaegu õpetus ja hoiatus. Nii vaimustust tekitav kui ka lootusetust sisendav. Ta on peibutavalt innustav eeskuju ja ühtlasi profülaktiline ravim neile, kes alles mõlgutavad eluloo­mälestuste kirjapaneku mõtteid.

„Räägi, mälu” on juhis kahestumiseks, enesest eraldumiseks, kõrvalt vaatamiseks. See on ka arusaamine, et meile, võõrasse aegruumi kaasa võetutele, on sündmustest ja osavõtnute nimedest hoopis olulisem kirjapaneku protsess. Ja selle analüüs ehk uinunud mälu taasäratamise teadlik jälgimine. Seda enam, et Nabokovi puhul on tema enese sõnade järgi tegemist värviliselt „kuulva” inimesega.

Justkui ilukirjandus

Ja veel kuivõrd värvilise kuulmisega – kus tumedas rühmas on g vulkaniseeritud kummi ja r tahmase riideräbala vär­vi. Valgeid aga esindavad kaera­tangune n, nuudline l ja vandliraamis käsipeegli o. Z on äikesepilvene, k – mustikane, p – toore­õunane, h – kingapaelana pruun. Nii omandavadki Nabokovi laused ja koos nendega tema mineviku mälupildid erilise värvigamma. Nad nagu rebiksid ennast lahti tavapäraselt mustvalgest minevikust, et jõuda meie värvikirevasse olevikku, teisenedes tavapärasest elulookirjeldusest ilukirjanduseks. Kuigi Nabokovi puhul piisanuks tähelepanu pälvimiseks ka tema nimekate esivanemate ja hilisemate eluteekaaslaste meenutamisest, on tunda, et ta lihtsalt ei oska teisiti mäletada ja mälupilte kirjeldada.

Viimasel ajal ilmuvad mälestusteraamatud kuuluvad valdavalt kergemat sorti lektüüri hulka, millega on võimalik soodsate olude kokkusattumisel toime tulla ainuüksi ühe öö arvelt näpistatud pikema õhtupoolikuga. Nabokoviga aga see läbi ei lähe. Kui aega napib, oleks pigem mõistlikum mitte kiirustada, vaid oodata ja alustamishetk edasi lükata või raamatu lugemisest üldse loobuda. Nabokovit peab lugema sama pühendunult, nagu ta ise uuris, ilmselt luup käes, professionaalina liblikaid, et saada osa nende lõp­matust mitmekesisusest. Mä­lu on jutustanud ja paigutanud Vladimir Nabokovi lausetesse üheaegselt nii ruumi kui ka aja. Ja neile lisaks veel arvukalt kõnekaid detaile. Kõik see paneb lugemisel peatuma, üle lugema, värvikoodi dešifreerimise kallal vaeva nägema; isegi pealetükkivate assotsiatsioonidega võitlema.

Kõik see nõuab aega! Et siis mõis­ta, kuidas esmapilgul võr­reldamatud asjad on üldse võr­reldavad. Või üllatuseks meenutada, et lapsepõlves olid vahemaad tõesti südamelöökidega mõõdetavad („Mademoiselle’ile eraldatud vannituba oli Z-kujulise koridori lõpus umbes paarikümne südamelöögi kaugusel minu voodist…”).

Oleviku muundumine minevikuks on pöördumatu protsess ja igaveseks seljataha jäänud lapsepõlv, nagu iga hetk meie elust, on määratud kadumisele.

Pöördus minevikku vaid mõttes

Nii muutubki olnu vaid kummituseks. Võr­rel­des keskeaga on lapsepõlvel seejuures siiski väike eelis, sest vahetevahel kipub ta meie jaoks lapsemeelsusse langemisena tagasi pöörduma. Kuid erinevalt kodumaalt lahkuma sunnitud emigrandist Nabokovist võib enamik meist soovi korral seda pea­aegu füüsiliselt tunnetades naasta lapsepõlve mängumaale. Seisatada oma­aegse elumaja juures, saada rabatud muutunud suurusvahekordadest (olin üle aastakümnete üllatunud minu kunagise Pärnu maantee äärse hiiglaslikuna tunduva koduhoovi väiksusest) ning võib-olla isegi istuda pargis imekombel säilinud kiigele ja meenutada sellel kunagi kogetud peadpööritavat naudingut. Kuid 1917. aasta oktoobri poolt Venemaalt pagendatud Nabokovil seda võimalust polnud. Ta sai pöörduda oma minevikku vaid mõttes. Mälu ei saanud talle pea­aegu midagi näidata. Ta või­malused piirdusid rääkimisega. Võib-olla just sellepärast on Nabokovi mälupildid seda­võrd läbitunnetatud ning sellise hoole ja armastusega kirja pandud. Ja mis pole kaugeltki teise­järguline: Rein Saluri poolt hästi ja leidlikult eesti keelde tõlgitud.

Loe veel

Erinevalt Eestis ilmunud elulookirjanduse žanri paigutuvatest teostest pole „Räägi, mälus” põnevust ega kollakat värvi, mida paratamatult tuttavate inimeste lood meie väikeses maailmas pakuvad. See-eest on ligikaudu kakssada viiskümmend lehekülge nauditavat lugemist dlja nastojaštših gurmanov.

„Räägi, mälu”

Vladimir Nabokov

Tänapäev

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare