Raamat Laidonerist sisaldab tagantjärele tarkust ja rumalust
Kunagise Soome Instituudi juhataja Martti Turtola nimi sai Eestis laialt tuntuks pärast tema raamatu “President Konstantin Päts“ tõlkimist eesti keelde viis aastat tagasi. Raamat kindral Laidonerist pälvis meedia suure huvi ja õigustatud kriitika veel enne eestikeelse tõlke ilmumist.
Nagu ütleb käsitluse pealkirigi, on Turtola peatähelepanu keskendunud mitte Laidoneri eluloole, vaid 1939–1940 Eestis toimunule hinnangu andmisele. Suurem osa raamatus sisalduvast on ajaloohuvilistele üldtuntud faktid, kuna teos põhineb teiste autorite – eriti Magnus Ilmjärve – varasematel töödel ja mitte senitundmatutel allikatel. Tegu on selgelt käsitluse, mitte uurimusega.
Laidoner oli Eesti juhtkonnas mees number kaks. Tema vastutust ei saa pidada suuremaks kui mees number ühel ehk president Konstantin Pätsil. Sellegipoolest on Turtola viie aasta tagune raamat Pätsist praegusega võrreldes leebe. Autor on kindrali suhtes väga kriitiline. Laidoneri tegevusele Vabadussõjas on pühendatud 11 lehekülge, peaaegu kogu ülejäänud tekst kujutab endast paturegistrit. Ja see, kuigi üldtuntud, on tõepoolest pikk: kahtlane majandustegevus 1920-ndatel (Laidoneri tehingud olid juriidilise korrektsuse piiril, kui mitte seda ületavad, siiski ei tahaks nõustuda Turtola sõnavalikuga, mis nimetab Laidoneri aktiivsust suurte firmadega liitumisel “peaaegu maniakaalseks” (lk 66)), demokraatia lämmatamine 1934, otsus Nõukogude Liidule sõjalist vastupanu mitte osutada septembris 1939, Eestile kahjulike käskude andmine 1940. aasta suvel (eriti käsk kaitseliidult 48 tunni jooksul relvad kokku korjata) jm. Isegi vaadeldes Laidoneri rolli detsembris 1924, näeb autor ainult liigset julmust mässu ajal passiivsetele ohvitseridele karistuste määramisel ega suuda leida tema otsustavas tegutsemises midagi positiivset. Turtola vastandub teravalt Eesti pagulaste ajalookirjutuses domineerinud Pätsi ja Laidoneri “heroiseerimisele”, eriti aga Ants Orase 1948. aastal ilmunud raamatule “Baltic Eclipse”. Jääb mulje, nagu oleksid seal esitatud seisukohad Eesti ajalookirjutuses siiani valdavad. See ei ole nii. Samuti on lihtsustatud kõigi Eesti pagulaste lugemine Pätsi ja Laidoneri heroiseerijateks. Nende hulgas oli ka vaikiva ajastu karme kriitikuid, nt William Tomingas ja August Ots.
Turtola tuleb välja ühe täiesti uue ja julge teooriaga. Nimelt ei olnud tema arvates 1939 sõlmitud baaside leping niivõrd Nõukogude Liidu poolt Eesti juhtkonnale peale surutud. Teoks sai lihtsalt Laidoneril ja Pätsil juba 1938. aastal tekkinud soov teha idanaabriga koostööd. Turtola sõnul võimaldab ainult tema teooria selgitada Pätsi ja Laidoneri käitumist aastatel 1939 –1940. Paraku on kesisevõitu teooria tõestus. Selleks kasutab Turtola ainult ühte kümme aastat tagasi Kaupo Deemanti poolt teaduskäibesse toodud dokumenti. See on Soome vasakpoolsest kirjanikust NKVD agendi Hella Wuolijoki ettekanne, milles ta kirjeldab oma kohtumist Jaan Tõnissoniga jaanuaris 1939, kus viimane olevat väitnud, et uurib võimalust Nõukogude Liidult abi saada Saksa agressiooni korral ning tal on selleks Pätsi ja Laidoneri nõusolek. Teised uurijad on pidanud infot kas valeks või veesegamiseks. Näiteks Magnus Ilmjärv “Hääletus alistumises” – seda raamatut refereerib muidu Turtola ohtralt – on pidanud infot selle tõelevastavuse korral Tõnissoni ärakasutamiseks “poliitilise kamuflaaži eesmärkidel” (lk 566). See on vaid üks näide sellest, kuidas Turtola kasutab teisi uurimusi, kuid jõuab risti vastupidistele järeldustele.
Negatiivne Laidoner
Oma kontseptsiooniga vastuolus olevad faktid jätab autor lihtsalt mainimata või libiseb neist üle. Kuigi ajaloos ei peeta sellist lähenemist teaduslikuks, ei häbene Turtola seda, vaid toob põhjenduseks 14. sajandi filosoofi teooria tugeva väänamise: “Olen lihtsalt sobitanud Occami habemenoa teooriat, mille järgi nähtust seletavate komponentide hulk peab olema võimalikult väike. Seletustest tuleb niisiis välja võtta kõik üleliigsed osised, teisisõnu teooriad peavad olema lihtsad” (lk 269). Turtola arvates on üleliigsed kõik need osised, mis tema teooriat ei kinnita, see aga ei olnud Occami Wilhelmi mõte. Lisaks mahavaikimistele esitab autor ka lihtsalt valesid, näiteks väide, et Eesti “potentsiaalsete vastaste hulgas oli Saksamaa pikka aega number üks ja N Liit alles number kaks” (lk 99).
Kõige teravamalt kritiseerib Turtola Eesti otsust mitte osutada pärast ultimaatumi saamist sõjalist vastupanu. Kindlasti on Talvesõjas vastu pidanud soomlastel selliste süüdistuste kategoorilises vormis esitamiseks rohkem moraalset õigust kui ühelgi teisel rahval. Teine maailmasõda õnnestus neil üle elada mitte ainult paremini kui Eestil, vaid märksa sirgeseljalisemalt kui ühelgi teisel Ida-Euroopa riigil. Sealt ka süüdistused Eesti juhtkonnale, mis üritas midagi finlandiseerumiselaadset aastaid enne selle termini käibeletulekut. Selles kontekstis esitab Turtola must-valge võrdluse, kus Soome ja marssal Carl Gustav Mannerheim on positiivsed ning Eesti ja kindral Johan Laidoner negatiivsed. Loomulikult on selles omajagu tõtt, kuid Turtola unustab mainida üht-teist, mida ta peaks Soome ajaloolasena väga hästi teadma . Nimelt ei viinud Soomet Talvesõtta mitte valitsuse ettenägelikkus, vaid vastupidi, täiesti ebaadekvaatne hinnang Nõukogude Liidu kavatsustele. Sõjaga ähvardamist peeti lihtsalt blufiks. Mannerheimi puhul peab märkima, et tema pooldas sõja asemel NL-i kokkuleppe saavutamist, mis oleks eeldanud Soome-poolseid järeleandmisi. Selles asjas sarnanesid Mannerheimi vaated Laidoneri omadega, kuid tema sõna poliitiline kaal tähtsa otsuse vastuvõtmisel ajal oli märksa väiksem.
Analüüsides Eesti otsust septembris 1939, annab Turtola kujunenud strateegilisest olukorrast ja Eesti sõjalisest võimekusest moonutatud pildi. Eesti sõjaväge tublisti üle- ja Punaarmeed alahinnates tekib Turtolal mitmeid küsimusi, mida olukorra realistliku kirjeldamise korral ei tekiks. Neile küsimustele peab andma vastuse tema teooria Eesti ammusest soovist koostööks. Oma teooriat konstrueerides jätab autor peaaegu tähelepanuta kindrali ühe suurema eksimuse, nimelt relvatellimustega saatusliku hilinemise.
Annab Laidonerile nõu
Ajaloolasi süüdistatakse tihti tagantjärele tarkuses ja sellest ei ole puudust ka Turtola raamatus. Hullem on siiski tagantjärele rumalus. Näiteks annab Turtola Laidonerile 69 aasta tagusesse aega nõu, mida kindral oleks pidanud tegema, kui tal oleks olnud president Pätsiga septembris 1939 põhimõttelisi erimeelsusi: “Tal poleks vaja olnud muud kui kahe usaldusväärse relvastatud ohvitseri saatel Vabariigi presidendi juurde marssida ja Pätsile teatada, et tollel tuleb tagasi astuda ning loovutada kõrgeim võim ülemjuhatajale.” (lk 23). Peaaegu võimatu on analüüsi teel välja selgitada, kuidas oleks sellisesse paleepöördesse suhtunud rahvas, sõjavägi ja poliitiline eliit. Üsna lihtne on aga arvata, mida oleks sõjaväelisest riigipöördest arvatud välismaal. “Profasˇistlik” oleks olnud ehk üks viisakamaid selle kohta kasutatavaid omadussõnu. Niigi peaaegu olematu lootus demokraatlike suurriikide abile oleks täielikult ära nullitud ilma, et seepärast oleks tekkinud lootust Saksamaa abile.
Kritiseerides Turtola raamatut, on oht muutuda tahtmatult Laidoneri apologeediks. Samal ajal kui süüdistada Laidoneri kõigis Eestit tabanud hädades, varitseb oht muutuda Stalini apologeediks. Näiteks Nõukogude võimu poolt Eestis tehtud ebaseaduslike valimiste kohta arvab Turtola, et “väga täpne seaduse sätetele viitamine seoses 1940. aasta sündmustega on siiski rohkem “vagatsemine”” (lk 103). Kui paha Laidoner Turtola arvates ka ei oleks olnud, ei peaks see andma moraalset õigustust Nõukogude Liidu jõhkrale tegevusele kogu Ida-Euroopas.
Martti Turtola kurdab, et Eestis on teda tembeldatud “vaimuhaigeks või diletandiks” (lk 9). Kuigi raamat Laidonerist ei näita Turtola kui ajaloolase oskusi kaugeltki heas valguses, tuleks selle põhjust otsida siiski autori huvist teose müügiarvude vastu.
Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940
Martti Turtola
Tänapäev
