RAAMAT: Müüt ja tegelikkus
##Kaasa mõelda pole vaja, tegevusliine või nimesid meelde jätta samuti. Peaaegu kõiki tegelasi raamatus tutvustatakse ühe sõnaga ja see on “üks”. Üks leedukas, üks Houstonis elav puusepp, üks rängalt tööd rügav jaapanlane jne. Lihtne ja lustlik raamat, mis passib suurepäraselt rannalinale, seltsiliseks peldikus või ajaviitjaks pikemal bussisõidul.
Kaante vahele on kogutud üle poole tuhande loo, üks jaburam ja uskumatum kui teine. Suurem osa neist on naljakad, mõned mitte eriti ja mõned isegi väga. Mõned neist on traagilised, paar tükki suisa õudukamõõtu ning mõned tegelikult väga pika habemega anekdoodid.
Tuleb tuttav ette
Muidugi, paljud neist tulevad tuttavad ette. Need lood rändavad suust suhu ja meilboksist meilboksi. Või olete neid kuulnud lõbusas seltskonnas, lugenud ajalehesaba naljanurgast või on samasugune lugu juhtunud teie sõbra tuttava sõbraga. Vähemalt väidavad nii autorid ja panevad igal võimalikul ja võimatul juhul südamele, et tegu on moodsa folklooriga, mida tõe pähe mingil juhul ei maksa võtta.
Tegelikult on asjad pisut teisiti ja hoopis müüdikogujate hoiatust ei maksa uskuda. Väga paljud neist linnamüütidest põhinevad tõestisündinud lugudel. Ausalt. Olgu selle tõestuseks ära toodud paar juhust lähiminevikust, mis müütidele kuidagi alla ei jää.
Näiteks on raamatus lugu mehest, kelle maavalduse koprad üle ujutasid. Tarvitses vaid tal sellest asjaomastele instantsidele teatada, kui juhmid ametnikuhinged saatsid härra Koprale kohtukutse ning karistasid teda veel 10 000 dollari suuruse rahatrahviga.
Arvate, et isegi paadunud bürokraat ei saa nii loll olla? Saab, ja kuidas veel! Siin on tõestisündinud lugu Austraaliast, kus ametnikud nõudsid Barnaby-nimeliselt kaisukarult üüri maksmist. Mõmmiku pahvikslöödud omanikku, proua Estelle’i süüdistati veel elamispinna ebaseaduslikus edasirentimises. Uskuge, ametnikud on võimelised enamaks kui üks rikkaliku fantaasiaga kodanik välja suudab mõelda.
Ja kui koduse Lasnamäe Säästumarketist kaasakahmatud puuviljakarbist leitakse täiesti kõbus ja mürgist pakatav skorpion, ei tundugi lugu naisest, keda supermarketis salvab banaanikobarate vahele peitunud mürkmadu, päris võimatuna.
Uskumatud tõsilood
Raamatusse on kogutud ka lugusid, kus tegelikkuses aset leidnud juhtumid löövad müü-di mürtsti üle.
Võtkem näiteks täiesti uskumatuna näiva loo lakku täis tudengihärrast, kes purjuspäi oma meheuhkust grillida üritas. Alles hiljuti (täpsemalt juulikuus) juhtus Malaisias Sitiawani kandis täpselt samasugune lugu. Õigemini küll peaaegu samasugune, nelja väikese erinevusega. Kõigepealt: kõne-alune malaislane polnud purjakil, vaid narkouimas. Teiseks, ta lõikas endal enne kokkamist meheuhkuse küljest, kolmandaks, ei grillinud, vaid praadis, ning lõpuks, kui pala küpseks sai, sõi selle ära. Lugu jooksis läbi pea kõigist suurematest uudisteagentuuridest. Kes vahendajaid ei usu ja keelt mõistab, võib kohalikest väljaannetest üle kontrollida.
Nii et võta kinni, kus lõpeb müüt ja algab tegelikkus. Aga pole siin midagi imestada. Ka kõige jaburama loo välja- mõtlemiseks on vaja pisikest inspiratsioonikillukest ja kust seda ikka saada, kui elust enesest. Kes pidevalt uudiseid jälgib, märkab iga päev vähemalt paari linnamüüdi väärilist veidravõitu või jaburat juhtumit.
Aga seda, et kõrvahark ronib ühest kõrvast sisse ja teisest välja, ei maksa küll uskuda. Ja veel vähem teeb ta pähe pesa. Kui usute, siis kasutage tolmuimejat ja imege kõrvade vahelt heinapebred välja.
