Harvad ajalooraamatud on suutelised pakkuma esteetiliselt nauditavat lugemiselamust, eriti kui tegemist on 800-leheküljelise teosega. Jyväskylä ülikooli professori Seppo Zetterbergi “Viron historia” (“Eesti ajalugu”) suudab. Raamatu keel on vaba nii targutav-keerulistest lausekonstruktsioonidest kui ka liigsest lüürilisest vahust, meenutades seeläbi teatud mõttes Soome ajakirjanduse lipulaeva Helsingin Sanomate lehekeelt. Lugejat ei kiusata keelelise müraga, tekst on lihtne, selge ja asine, olemata sealjuures põrmugi kuiv.

Vaid ühel juhul on professori stiilitunnetus teda alt vedanud. Püüdes ilmselt vältida sõna “mitte-eestlane” kohmakat otsetõlget (ei-virolainen) soome keelde, on Zetterberg võtnud kasutusele väljendi epävirolainen (“ebaeestlane”). Soomekeelse lugeja jaoks võib see väljend siiski liiga kergelt assotseeruda sõnadega epätäydellinen (“ebatäiuslik”), epärehellinen (“ebaaus”) või epäsikiö (“ebard”, “värdjas”).

Eestisse ja eestlastesse suhtub Zetterberg tuntava respektiga, mis väljendub juba raamatu pühenduses (“Historiansa jaksaneille” ehk “Neile, kes on oma ajaloole vastu pidanud”). Ammu teada estofiilsus ei sega teda käsitlemast Eesti ajalugu väljastpoolt vaataja selge pilguga, tegemast vahedaid järeldusi ning olemast kohati kriitilinegi.

“Viron historia” on üldteos, kuid nagu Zetterberg oma avasõnas nendib, on ta püüdnud vältida kaht seda tüüpi ajalooteostele omast viga: liigset keskendumist poliitilisele ajaloole ning lähimale sajale aastale.

Autoril endal on õnnestunud mõlemad eesmärgid täita – valdav osa raamatust räägib Eestist enne 20. sajandit ning peale poliitilise ajaloo esitleb see põhjalikult ka majandus-, kultuuri- ja sotsiaalset ajalugu. Raamatu väljaandja Suomalaisen Kirjallisuuden Seura on aga reklaamteksti koostamisel pidanud autori eesmärkide asemel silmas hoopis turustamist ning rõhutab raamatututvustuses just nimelt “20. sajandi dramaatilisi ajajärke” puudutavate materjalide rohkust.

Raamatu sihtgrupiks on Zetterberg valinud tavalise, Eesti ajalugu mittetundva soomlase, kes autori hinnangul tihtipeale arvab, et kahe vennasrahva ajalugu on küllaltki sarnane. Zetterbergi arvates on erinevusi siiski rohkem kui sarnasusi.

“Põhimõtteline vahe seisneb selles, et talupoeg, ühiskonna alustala, on olnud Soomes vaba ja iseseisev ning omanud sadade aastate vältel isegi oma esindajaid Riigipäevas, aga Eestis on ta olnud 19. sajandini alistatud, võõra mõisavalitseja võimu alla kuulunud pärisori.”

“Kesk-Euroopa ühiskondlik kord jõudis Soome Rootsi kaudu – “lahjendatud” kujul ja talupoja vabaks jättes. Eestisse aga tuli see otse Saksamaalt, rangelt feodaalsena. Selle tõttu kipitavad eestlaste hinges ikka veel saksa mõisahärrade sajandeid kestnud piitsahoobid.”

Kuidas kommenteerib Seppo Zetterberg

Eesti ajaloo murrangupunkte?

Eestimaa vallutamine 12. sajandi alguses:

•• “Ei ole kerge nõustuda romantiseeritud suhtumisega vallutamisele eelnenud “iidsesse priipõlve” ning harmoonilisesse ja demokraatlikusse muinasühiskonda. Eestis valitses feodalismi esiaste juba enne sakslaste tulekut, mistõttu feodaalse ühiskonnakorra saabumisega ei kaasnenud eriti suuri muudatusi.”

“Vana hea Rootsi aeg”:

•• “Kuidas siis suhtuda rahva enamuse ehk talupoegade seisukohast ütlemisse “vana hea Rootsi aeg”? Ei ole ajaloolase asi ütelda, kas mõni ajastu on olnud hea või halb, aga /–/ võib väita, et talupoegade juriidiline, sotsiaalne ja tõenäoliselt ka majanduslik olukord muutus pidevalt halvemaks kuni 1680. aastate reduktsioonini” (aadlile läänistatud mõisate taasriigistamiseni –toim).

Vabadussõja võitmine:

•• “Eesti sõjavägi oli võitnud Nõukogude Venemaa punaarmee. Tänu võidule ei jäänud eestlastesse hirmu Nõukogude Venemaa ees ning see hirm ei muutunud “venkuvihaks” (ryssäviha) – just nimelt hirm ju viha sünnitabki. Erinevalt soomlastest ei pidanud eestlased tollal oma põlisvaenlaseks venelasi, vaid sakslasi. Eestlaste “venkuviha” tärkas alles pärast II maailmasõda /–/.”

1930. aastate alguse sisepoliitiline kriis:

•• “Siiski võib nentida, et nüüd esitatud uuenduste kaasamine juba esimesse, 1920. aasta põhiseadusesse oleks võinud kogu kriisi sündimise ära hoida.”

Konstantin Pätsi võimuhaaramine 12. märtsil 1934:

•• “Igal juhul on selge, et kuigi Päts ja Laidoner tegutsesid oma sõnul isamaa hüvanguks, kindlustasid nad samas ka enda poliitilist tulevikku.”

“Aga kas aastate 1934–1940 Eesti oli ikka Pätsi Eesti, nagu tavaliselt väidetakse? Uuemad uurimused (Arumäe) on nimelt tõstmas Kaarel Eenpalu /–/ “Pätsi Eesti” tõeliseks suurkujuks ning autoritaarse süsteemi alalhoidjaks ja ideoloogiks. Juhul kui me soovime tolle aja Eestit isikute järgi iseloomustada, oleks õigem rääkida Pätsi-Eenpalu Eestist.”

Baaside lepinguga nõustumine 1939. aasta sügisel:

•• “Alles nüüd teame tänu uusimatele vene uurimustele, millise sõjalise jõu oli Nõukogude Liit septembri lõpus oma Balti riikide vastasele piirile tegelikult koondanud. /–/ Kolme Balti riigi vastu oli koondatud 437 235 meest, 3635 suurtükki, rohkem kui 3000 tanki ning pea 22 000 sõidukit.”

“On selge, et Eesti ei olnud 1939. aasta sügisel sõjaks valmis. Sõjaväe ülesehitus ei vastanud aja nõuetele, idapiiril paiknevad väeosad oli liiga väikesed, relvastuse ning varustuse uuendamine oli alles algusjärgus, puudus efektiivne õhutõrje jne.”

Elust Nõukogude okupatsiooni ajal:

•• “Rahvas tegi kompromissi võimulolijatega. /–/ 1. mail ning oktoobrirevolutsiooni aastapäeval oli vaja marssida, protestides USA imperialistliku poliitika vastu. Aga kodudes, suletud uste ning kinnitõmmatud kardinate taga, peeti kristlikke pühasid, kuulati välismaiseid raadiojaamu ning loeti käest kätte ringelnud keelatud kirjandust. /–/”

“Akent välismaailma praotas pisutki Tallinnas ning mujal Põhja-Eestis näha olnud Soome televisioon, mis soomlaste arvates oli järjest punasem (suur osa Soome riikliku ringhäälingu Yleisradio ajakirjanikest oli eriti 1970. aastatel avalikult nõukogudesõbralikud – toim), aga mille värv üle Soome lahe jõudes muutus: eestlane võis selles soovi korral sinimustvalget välgatust näha.”

Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal:

•• “Pilt iseseisvuse taastamisest kui kõigutamatult ettemääratud suunas kulgenud üldrahvalikust projektist on eksitav. Ei maksa unustada, et kommunistlikul parteil, ülemnõukogul, rahvarindel ja Eesti kongressil oli erinev kujutlus tulevikust.”