Raamat sõja seadustest
Sõdida võib mitut moodi. Kas või seepärast, et sõdida saab mitut moodi. Kuid kõrgkultuuri maades peaks sõdimine toimuma ainult ühtmoodi. Peaga, s.t. mõistusega, s.t. arukalt. Sest sõda iseenesest ei ole hea, see on vaid hädaabinõu, mida tohib rakendada ainult siis, kui muud võimalused puuduvad. Kui need tõesti puuduvad ja sõda on paratamatu, siis saab liigseid ohvreid vältida vaid kindlaid reegleid järgides. Need on sõja seadused, mis ei ole kunstlikud, vaid loomulikud, sest tulenevad loodusest ja inimkultuurist.
Nii võiks lühidalt resümeerida Vana-Hiina sõjateoreetikute arutlusi, mis nüüd ka eesti keeles kättesaadavad on. Selle puhul tuleks esmalt tänada Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusi, mille kunagise ülema major Harri Intsi ettepanekul raamatu tõlkimine teoks sai. Veelgi enam, nüüd jääb oodata uue suurseeria “Sõjandusvaramu” aasta-aastast täienemist. Eks näita seegi, et Eesti kaitsepoliitikat teostatakse mitte üksnes tõsiselt, vaid ka mitmekülgselt. Sest tegemist on maailma sõjandusajaloo tõeliste baastekstidega, mille mõju on tunda tänapäevalgi.
Kuigi “Sõja seaduste” lugejaskonnaks jääb arvatavasti eelkõige ohvitserkond, on see tõeliseks maiuspalaks ka igale rafineeritud intellektuaalile, sest hiina iidse kultuuri sära ei puudu sealt kaugeltki. Hoolimata sellest, et, erinevalt näiteks Indiast ja Jaapanist, peeti muistses Hiinas sõjamehi üsna madalaks kihiks.
Klassikaline hiina keel on surnud keel samas mõttes kui ladina keel. Seepärast saavad selles keeles kirjutatud tekstid elavaks vaid tõlgete kaudu. Muuseas, ka hiinlased, kui välja arvata vastava haridusega õpetlased, saavad neist praegu aru vaid uushiina keelde tehtud tõlgete kaudu.
Ka tõlkida võib mitut moodi. Sest tõlkida saab mitut moodi. Vastandpaar “hästi ja halvasti” peegeldab vaid üht aspekti selles võimaluste paljususes. Märt Läänemets on valinud õiged võimalused. Nimetan mõned, sest paraku ei olegi need meie õhustikus just iseenesestmõistetavad.
Esmalt on ta väga palju vaeva näinud hiina keele ja kultuuri erinevate tahkude uurimisel, seda nii Eestis kui ka Hiinas viibides. Teiseks mõistab ta väga hästi, mis vahe on hiina tõelisel kultuuril ja kommunistlikul Hiina Rahvavabariigil, mille ideoloogiliseks aluseks on Läänest pärinev marksism. Kolmandaks ei ole ta tõlgitavasse teksti viskunud pimeda innukusega, vaid on arvestanud ka seda taustsüsteemi, mida ma juba aastaid tagasi hakkasin tähistama sõnaga tõlkekulg, s.t. originaalteksti seoseid selle mõistmise tasemete muutumisega ajaloo ja erinevate kultuuride kontekstis.
Kui elavaks tõlked saavad, sõltub tõlkijast ja eelkõige sellest, kui hästi ta oskab keelt, millesse tõlgib. Märt Läänemets on oma emakeeles kodus ja seetõttu on ta tõlge ka nauditav. Mis ei tähenda hoopiski, nagu poleks see täpne.
Kõrget hinnangut väärivad ka tema kommentaarid, mis koos saatesõna ja muude vajalike atribuutidega moodustavad üle kahe kolmandiku raamatu mahust. Muidugi on nende esmane eesmärk selgitada tõlgitud teksti, kuid eriti saatesõna võib täiesti soovitada isegi koolide õppematerjaliks vanahiina ajaloo tundmaõppimisel – nii lihtsalt ja arusaadavalt oskab Läänemets oma mõtteid avaldada.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et kuigi Läänemetsalt on perioodikas ka varem ilmunud arvestatavaid tõlkeid, lubab raamatu ilmumine kindlalt väita, et meie Ida keeltest tõlkijate väikesearvuline seltskond on täienenud uue arvestatava tegijaga. Veel enam, niisuguse keerukusastmega Ida tekstide eestindajaid saab üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel. See aga juba on midagi!
