Raamatu paar palet


kirjanduskriitik Niisiis kaks eestlasest professorit, kaks kirjandusteadlast ja kriitikut, kaks “rahvusvahelist eestlast” ja nende ligemale veerandsada aastat kestnud kirjavahetus. Sel ajal elavad mõlemad USA-s, aga on ainult üks põgus kokkusaamine ja seegi Soomes. Kakssada kirja, palju ühiseid ettevõtmisi, küll üksmeeles, küll vaidlustes. Ja tahtmine küsida, tähendas see ka inimeste lähenemist ja avanemist või tuldi ilma selleta toime? Kirjades ei ole lobisemist ega olustikku, kui Orase paaril korral vilksatavad kassid välja arvata. Ivask astub Veljesto liikmeks ja pöördumised kirjade algul muutuvad veljestolikuks: armas veli!, armas kaasvilistlasest veli! Aga see on vorm ja vormiga kõik piirdubki, inimesed jäävad teineteisest eemale. Kui haigused Orase lõpuks sadulast paiskavad, taandub kõik viisakuseavaldusteks. Niisugune on elu.

Aineid ja teemasid, mis lähemalt vaatlemisele tulevad, on rohkesti. Uku Masingu luule kõigepealt ja eriti, aga ka paljude teiste eesti luuletajate looming. Tõlkimine muidugi. Eruditsiooniga säratakse eriti kirjavahetuse algajal. Ja samal ajal on kord nukker, kord naljakaski, kuidas kaks väga õpetatud meest kemplevad luuletajate paremussuhete üle. “Rummo värsikogu on mul olemas. Andekas noor poeet – kuid tõesti siiski veel mitte võrreldav Underiga.” (A. Oras 30. mail 1965, lk 291.)

Puhtinimlikku üksiolemise tunnet süvendab pagulasüksindus. Nii Oras kui Ivask õpetasid kõrgkoolides, kummagi lähiümbruses ei olnud eestlasi, vähemasti mitte niisuguseid, kellega oleks olnud huvitav suhelda.

Aga kolleegid? ”On kurb tõde, et pagulast keegi ja kuskil eriti ei salli,” tunnistab Ivask nagu kogemata, peaaegu et teemasse mittepuutuvalt (10. märts 1969, lk 319).

Erandlikuks isiklikkuseks jääb Orase ootamatu tunnistus muusika kuulamise tähendusest “säärases kergesti klaustrofoobiat tekitavas olukorras, nagu see siin on meil, minus veel palju suuremal määral minu naisel” (19. veebr 1964, lk 256). Professor sai kõnelda oma üliõpilastega, kellega pidi kõnelema tema naine? Kolleegidega vaidlemisest ei tule midagi välja, nad väldivad seda.

Mingil fikseerimata jäänud hetkel ja leheküljel panin tähele, et loen seda raamatut nagu romaani. Kaks näiliselt sarnast, kuid tegelikult teineteisest tõukuvat peategelast. Lõpmatu jutt kirjanduse mõistmisest ja hindamisest ning tööasjade korraldamisest. Mis jäi sellest väljapoole? Olid seal mingid tühikud?

Mitme tahuga raamat, mitte lihtsalt õpetatud meeste kirjavahetus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare