Raamatud elu ja surma piiril
[Valev Uibopuu. Muutunud maailm. Sari "Eesti novellivara". Eesti Raamat. Tallinn 1997.
Valev Uibopuu. Janu. Romaan. Teine trükk. Kirjastus Kupar, Tallinn 1997.]
Pealkiri ei ole otsitud ega välja mõeldud. Tuli ise pähe, kui olin järgnevat teksti kirjutama hakanud.
Tuletab uudisena vilksatanud tõsiasja meelde, ei midagi enamat. 18. märtsil suri kaheksakümne neljandal eluaastal Lundis Valev Uibopuu. Novellivalimik "Muutunud maailm", autori enda koostatud, jäi tema viimaseks eluaegseks raamatuks. "Janu" uustrükk on omakorda esimene raamat, mis ilmunud pärast autori lahkumist.
Sobib lisada, et "Janu" peategelane, tütarlaps Maria on raskesti haige, romaanis kujutatu toimub kuskil selle loo pealkirjas nimetatud piiri lähedal.
Tulimuld, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Bernard Kangro, Valev Uibopuu... Mahukas ja rikas peatükk eesti kultuuri lugu, üheks ühendavaks märksõnaks Lund. Nimed, millest nüüd on loomulik minevikuvormis kõnelda. Aga: elu on lühike, kultuur pikk.
Novellist või romaanikirjanik?
Niiviisi on korduvalt küsitud - et kumba esimeseks pidada. õige on muidugi teisiti: novellist ja romaanikirjanik. Sõnade järjekord näitab arengulist järgnevust, loomingu muutumist ajas. Kolmekümnendate keskel võeti Uibopuu novellistina Loomingu autorite hulka. See tähendas olulist tunnustust, eriti kui meeles pidada, et tegemist oli "mehega metsast". Uibopuu on meenutanud, et ei ole kunagi kõhelnud Johannes Semperiga, kes tollal Loomingut toimetas. Kümmekond aastat hiljem ilmus esimene romaan. Romaanikirjanikuna jätkas Uibopuu nii huvitavalt, et novellist jäigi mõnevõrra iseenda pika proosa varju.
Kokku ilmus kuus novellikogu (1940-1982) ja seitse romaani (1945-1991). Raamatust raamatuni pikkigi intervalle, mida kommenteerib kirjaniku selgitus alateadvuses toimuva loomisprotsessi pidevusest. Uibopuu ei olnud kunagi täisajaline kirjanik. Tema teised panused on tähelepandavad nii mahult kui missioonilise tähenduse poolest: ajakirjanik, kirjatusasjade korraldaja, õppejõud, teadlane. Kirjutamine ei muutunud leivatööks ning kirjanik pidas seda oluliseks.
Valev Uibopuu "valitud teosed"? Nagu mõttetu küsimus. Neid ta ju kirjutaski ning vähesed erandid kinnitavad reeglit.
Novelli ja maailma muutumine
"Muutunud maailm" on niisiis retro-raamat, autori tagasivaade oma loomingule. Seda on kirjutatud rohkem kui pool sajandit (valik aastatest 1935-1989). Ei ole siis üllatav ega juhuslik ka pealkirja valik. Novell "Muutunud maailm" on aastast 1968, pealkirjas on vaikset irooniat, tänasel lugemisel küllap rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi. Väikeste sulitempude virtuoosil tõmmatakse endal nahk ootamatult üle kõrvade. Mahe nördimus on sügav ja ehtne: kui alatuks on muutunud inimesed!
Võib näiteks lugeda paariti - novell raamatu algusest, teine lõpust. Niiviisi tuleb rõhutatult ilmsiks eesti kirjanduse ja Uibopuu novellikunsti muutumine. Kolmekümnendad aastad: läbimaalitud lõuendid, terviklikud väljalõiked ääremaaelust ja elule jalgujäänud inimestest, "aeglane" realism. Veidrale eluseigale ehitatud "Maailma õnnelikem inimene" (1980) näitab hoopis teistsugust kirjanduslikku mõtlemist. Kuidas neid laade omavahel võrrelda?
Kes teab Uibopuu romaanimalli?
Oleks küllalt kimbatuslik selgitada, mille poolest Uibopuu novell teiste eesti tippnovellistide loomingust erineb. Uibopuu romaanidesse puutuvalt tundub vastamine lihtsam olevat.
Kuuekümnendate keskel lugesin esimesena just Uibopuu neljandat romaani "Janu" (1957). Mulje oli väga tugev, avastasin enda jaoks uue olulise eesti kirjaniku. Kohe seejärel sattus kätte soomekeelne "Markuse muutumine" - jälle lugemiselamus. Kulus veel aega ja lugemist, kui selgusele jõudsin, kui erinevad Uibopuu romaanid omavahel on. Nende raamatute ained, peategelased ja miljööd erinevad omavahel selgesti. "Sinuga" koos muutub Uibopuul alati ka romaani "vorm" - käekiri, häälestus, ülesehitus ja nii edasi. Uibopuu jääb seejuures muidugi iseendaks, aga ta alustab aina nagu päris algusest, kirjutab iga kord nagu oma esimest romaani. Lõppematu uuestisünd ja ümberkehastumine - iseennast ja loomulikkust kaotamata.
Nii ei saa kuidagi lubada, et kui olete "Janu" lugenud, olete Uibopuu romaanikunstis selgusel. On vaja lugeda ka teisi raamatuid.
"Janu" kohta on Ristikivi kunagi ammu ütelnud, et sada "võib mõnelgi kaaluval põhjusel lugeda ta tippteoseks". Ristikivile kuuluvad ka sõnad "voodihaige tütarlapse suvekroonika", mis "Janus" esitatud loo päris täpselt kokku võtavad. Haigus on raske, kirjutajale endale hästi tuttav - luutuberkuloos. Peategelase elu on ohus, ta tunneb seda, ka teiste suhtumise järgi. "Janu" on psühholoogiline ja intiimne, Maria-keskne. "Janu" ei ole abstraktne, targutav ega pessimistlik, nagu uuema kirjanduse rohkete haige-olemise-lugude järgi arvata võiks. Ristikivi pidas just "Janu" (oli aasta 1963) Uibopuu loomingu kõige humanistlikumaks ja optimistlikumaks raamatuks.
üLO TONTS
