Raamatud toovad suvisesse Võtikverre vilka kultuurielu
Kord aastas toimub seal üritus, kus kohalikule rahvale esinevad meie tuntud kirjanikud ja kirjandustegelased, omahinnaga pakuvad kaupa kirjastused ja toimub muudki kultuurilist, vaimuarendavat.
Külakosti ja annetuste abil on külamajas avatud raamatukogu, kus külaelanikud saavad kord nädalas lugemist laenutada ja kohvi juua. Igal aastal valitakse raamatukülale, mille eestvedajaks ja aktivistiks on Soome telekanali Nelonen ja Eesti Päevalehe ajakirjanik Imbi Paju, ka patroon. 2000. aastal oli selleks Rein Veidemann ja 2001. aastal Mati Unt (kelle esimese trükis ilmunud jutugi nimi olnud “Võtikvere”). Tänavustel raamatupidustustel – mis leidsid aset laupäeval, 24. augustil –, valiti kaitsjavaimuks Leo “Sõdurjumal” Kunnas.
Ada Lundveri peigmees. Siitkandi mees sokutas ennast Võtikvere-reisuks ajakirja Kodukolle fotograafi autosse, millega pidi sõitma ka üks peo aukülalisi, filminäitleja Ada Lundver. Peatusime näitleja maja ees Kadriorus.
Ootasime. Siis Ada lõpuks tuligi, lai ja lahke naeratus näol: “Tere! Mina olen Ada!” Maja poolt õõtsus talle järele kõikse pirakam kõuts, keda eales nähtud, üks silm välja kakeldud. “See on minu peigmees!” esitles Ada uhkelt, ja pöördus siis justkui lohutades “peiu” poole: “Pepe, ma lähen nüüd kaugele ära. Aga sa oota mind ikka posti otsas, nagu alati.”
Kui tund enne algust kohale jõudsime, olid kirjastuste letid juba püsti löödud ja nende vahel sagis hulk inimesi. Teiste hulgas müüs ühe laua taga oma raamatuid ka Kerttu Rakke. Eemal peoplatsil harjutasid rahvatantsijad. Ilm oli parasjagu soe.
Sattusin kokku Võtikvere külavanema Kaljo Pärnaga. “Mis tunne on olla vanem külale, kus toimub selline üritus? “Väga uhke tunne on, aga vastutusrikas ka,” seletas Pärn. “Aga kuna rahvas on mind usaldanud, ja kuna meil on nii hea kollektiiv, siis mina olen ametiga rahul.” Raamatukülana on Võtikvere palju muutunud. “Neli aastat tagasi, kui Imbi Paju algatusel moodustati Võtikvere küla selts, hakkas elu liikuma. Meil on raamatukogu, oleme saanud ka ametlikult raamatuküla nimetuse. Möödunud aastal eraldati raha internetipunkti sisseseadmiseks, sügisel avasime rahvakooli. Kevadel pandi Võtikvere koolile, mis sõjatules maha põles, mälestuskivi,” loetles külavanem rahulolevalt.
Kuigi küla arvukus pidevalt väheneb, käib vilgas külaelu ja tegutsemine. Pärn: “Viimastel andmetel oli meie külas 127 inimest, aga nüüdseks ilmselt veidi üle saja.” – “Juurde ei tule linnast?” – “Linnast ei tule, aga meil on niisuguseid nobedaid perekondasid, kes... ise toovad juurde!”
Folkrorist Mikk Sarv kutsus kõik kohe üles loitsu laulma. Lauldi.
Siis võttis jutuotsa taas enda kätte Imbi Paju: “See, mis täna siin kõik näha on, külamajas ja pargis, see on kõik tavaliste külainimeste kätetöö. Sest meil on siin lausa oma ideoloogia. Motiveerimine. Me motiveerime üksteist, julgustame ja tunnustame ja kirjutame projekte. Meil on vähemalt 5-6 inimest, kes on kolme aasta jooksul õppinud projekte kirjutama.” Paju on Eestis tähele pannud, et tihtipeale paljud valdade ja linnade juhid ei taha toetada kodanikualgatust. Võtikvere põhinebki just kodanikualgatusel.
Patsifist Contra. Järgmise tunni sisustas rahvale oma oskusi näidates rahvatantsijate kollektiiv Tantsusarvikud. Seejärel tuli Contra, kes etles ovatsioonide saatel: “Ja ka hunnik vanu patsifistipeerusid/ minu ja Mallega koos deserteerusid./ Ai trill-lal-laa, ai trall-lal-laa!/ Minu ja Mallega koos deserteerusid.
Patsifismiteemast sai sõjateema, mikrofoni juurde kutsuti kirjanikust sõjaväelane (major, presidendi nõuandja sõjalistes asjades) Leo Kunnas ja Kanadas elav eesti soost kirjanik Fred Kraav, kel mõlemal raamatutes sõjameheks olemise teema. “Öelda minu kohta kirjanik, on vahest mõnevõrra ülepakutud,” sõnas Kunnas. “Ma ei ole olnud varasest noorusest peale keegi muu kui kaadrisõjaväelane.” Imbi Paju tutvustas Kunnase romaani “Sõdurjumala teener” ja küsis autori käest selles leiduva tahtekasvatuse idee kohta. “Selle raamatuga ma ei mõelnud küll kedagi kasvatada, ükski raamat ei kasvata midagi. Igas inimeses on oma loomulik tahe olemas, on lihtsalt vaja sündmusi ja teatud juhul ka õpetajaid, kes inimestes selle äratavad, ” vastas Kunnas.
Ada Lundver pajatas publikule oma sünnikoha, Hiiumaa lugusid. Kui Voldemar Panso oli parajasti elanud tema poolt kuulsaks tehtud Lepa Anna juures, olla Volli ükskord öelnud Annale: “Mul on sulle üks väga tõsine jutt.
Meile tuleb täna õhtul külla väga kuulus kirjanik Lennart Meri. Teeme sauna – aga, Anna, kas sa saad täna nii, et sa ei ropenda?” Anna lahkesti nõus. Köetudki vana suitsusaun ära. Tuleb siis Lennart Meri saunast välja, nagu ta on, äärmiselt viisakas, pikaldase jutuga, öelnud: “Oi, proua Anna, ma olen teile nii tänulik! Sellist suitsusauna ei saa enam mitte kuskilt.” Mispeale Anna vastanud: “Jääh? See köts saun või midad! Naabrimees lubas selle m...ga laiali ajada!” Vat nii siis.
Preemia tõlkijale. Rahvas vooris lettide vahel, ostis, ajas juttu, vahtis niismaa ringi. Taidlejad taidlesid. Siis kutsus Imbi Paju lavale norra professori Turid Farbregdi, kes pälvis nädalapäevad tagasi Vancouveris prestiiĻse Karel Capeki tõlkepreemia väiksest keelest väiksesse keelde tõlkimise eest. “Ma ei ole mingi professor ega suur kuju, olen lihtsalt matsiplika,” teatas Farbregd ja kirjeldas, kuidas tema huvi Eesti kirjanduse vastu tärkas 1979. aastal Helsingi õpetajatega Tallinnas võrkpalli mängimas käies ja siinset okupatsiooniõhkkonda nähes. Nii oli tema kui oma pere 12 lapsest kõige väiksem tundnud hingesugulust Eestiga, kes oli Nõukogude Liidu väikseim vabariik.
“Võib öelda, et olen selle aasta tõlkimise maailmameister, sest auhinna määramisel võetakse arvesse terve maailma tõlked,” muheles Farbregd. “Mulle anti preemia muidugi sellepärast, et eesti kirjandus on nii hea, et on võimalik hästi tõlkida!”
Ninna tungis grillimiselõhnu, söödi suppi. Õhtu poole oli plaanitud lähikonna valla- ja maavanemate tervituskontsert, õhtu pidi öösse saatma simman. Aga kaugeltnurga meestel tuli juba kodutee ette võtta.
