336 lk, Eesti Ajalehed
•• Rohkem kui 300-leheküljeline teos kirjeldab dokumentaaljutustusena Eesti iseseisvuse taastamise kuut otsustavat kuud 1991. aastal. Teos põhineb suures osas uudsel arhiivimaterjalil. Lugu käivitub märtsis 1991 Valges Majas, kus president George Bush kohtub Arnold Rüütli ja Lennart Meriga. Sellele järgnevad kirjeldused Moskvas, Berliinis ja mujal peetud salakõnelustest. Välisministeerium lubas Vahteril tutvuda tollaste memodega, mida ei ole seni avalikustatud. Samuti kasutas ta USA, Rootsi ja teiste riikide arhiivimaterjale. „Avalikkus saab esimest korda lugeda Eesti saatuse üle peetud läbirääkimistest,” ütleb Vahter. Varem kasutamata allikate põhjal avab raamat ka Eesti sisepoliitikat. Näiteks selgub, mida räägiti Edgar Savisaare valitsuse istungitel ja mida arvati Rahvarindest Tunne Kelami juhitavas Eesti Komitees. Samuti tuleb juttu Jaan Tootsi eriteenistuse ja Jüri Pihli kaitsepolitsei võitlusest Interrindega. Teoses on üle 140 foto ja dokumendi, neist paljud avaldatakse esimest korda.
206 lk + DVD, Eesti Ajalehed
•• Filmiajakirjanik Jaak Lõhmus: „Kinomehed imestavad ja lõõbivad selle üle, miks Rein Maran oma soliidse ea kohta nii erakordselt nooruslik välja näeb. Seletus on, et siis, kui ta jälgib kusagil roostikus linde, passib puu otsas hunti, ilvest või kotkast, aeg tema jaoks seisab. Ja loodusfi lme on ta teinud juba üle 40 aasta. Rohkem kui poolsada filmi – ühe mehe elutööks on seda arvatavasti küll ja küll. Rein Marani paljud fi lmid ei ole klassikalised loodusfi lmid, ammugi mitte võrreldavad nende loodus(fi lmi)sarjadega, mida kannab vaatajani tänane televisioon. Need fi lmid on omaette nähtus. Tema fi lmid on ühelt poolt nähtuna kirju ja kogukas kimp Eestimaa looduse lugusid, nüüd vaata, et juba lahutamatu osa eestlase loodusekujutlusest. Ja teisalt annavad need fi lmid kokku mingi peegelpildi selle maa rahva mentaliteedi süvahoovustest.” Raamatule on lisatud „ekstrakt” Rein Marani mahukast filmiloomingust. DVD-l leidub neli värskelt restaureeritud fi lmi: „Rabade vaikuses”, „Tutkad”, „Tavaline rästik” ja „Nõialoom”.
206 lk, Maalehe raamat
•• Raamat koondab parimaid palu Jüri Aarma persoonilugudest. Heiki Raudla, Jüri Aarma toanaaber Maalehes: „Hallile peale vaatamata tundub, et Jüri Aarma on suutnud säilitada rohkelt halle ajurakke ja seejuures vältida halle küsimusi. Vastused on ta aga oma paindliku sulega nii täpselt talletanud, nagu istuks vastaja siinsamas ja räägiks otse leheveergudelt lugejale vastu. Võhikule ehk isegi tahumatuna tunduv mees näitab oma küsimustes välja erakordset mitmetahulisust. Tuleb tunnistada, et ta kirjutab kahetsusväärselt vähe, sest nagu ta on enda kohta kuulnud, on ta olemuselt hani – natuke lendab, natuke muneb, natuke kaagutab. Aga õigesti teebki, et end tühjaks ei kirjuta, sest sisimas on ta ikkagi vääriskala – kui koeb, siis kaaviari.”
296 lk, Varrak
•• Kui Kus tas Kikerpuu üheksandasse klassi jõudis, oli muusika tema juures oma töö juba teinud. See „saatana salakaval” oli ta tõmmanud võrku, millest tal edaspidises elus polnud juhust ega tahtmistki välja rabelda. Niisiis oli noorukil 1952. aastal vaja vaid koolivenna kutset, ja tegevmuusiku karjäär oli alanud. Kõigepealt tulid klaver, trummid ja taldrikud oma kooli pundis. Siis algas muusikategemine isetegevuslikes ansamblites. Edasine on juba ajalugu...
