RAAMATUKATKE: Claire Northi "Harry Augusti esimesed viisteist elu"
Kui läheneb Harry üheteistkümnenda elu lõpp, ilmub tema voodi juurde väike tüdruk, kes ütleb: „Ma oleksin peaaegu hiljaks jäänud, doktor August. Ma pean saatma sõnumi.“ See ongi lugu sellest, mida Harry teeb edasi, mida ta tegi enne ja kuidas ta üritab päästa minevikku, mida ta ei saa muuta, ja tulevikku, mida ta ei saa lubada.
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
--
1. PEATÜKK
Teine kataklüsm algas minu üheteistkümnenda elu lõpus, 1996. aastal. Ma olin parajasti suremas oma tavalist surma ja kustusin soojas morfiinihägus, kui tuli tüdruk nagu jääkuubik, mis mööda selgroogu alla libiseb.
Tema oli seitsmeaastane, mina olin seitsmekümne kaheksane. Temal olid heledad sirged juuksed, mis langesid pika patsina seljale, minul olid helehallid juuksed, õigemini nende jäänused. Minul oli seljas haigla hommikumantel, mis oli loodud steriilset tagasihoidlikkust silmas pidades, temal erksinine koolivorm ja vildist koolimüts. Ta istus minu voodi servale, jalad rippu, ja vaatas mulle silma. Ta uuris minu rinna külge pandud pulsiandurit, nägi alarmijuhet, mille ma olin lahti ühendanud, katsus mu pulssi ja lausus: „Ma oleksin peaaegu hiljaks jäänud, doktor August.”
Ta rääkis Berliini aktsendiga kõrgsaksa keelt, kuid ta oleks võinud kõnetada mind ükskõik millises maailma keeles ja saanud ikkagi täiesti vastuvõetavalt hakkama. Ta sügas vasaku jala säärt, mille vihmast märg valge põlvik oli kipitama pannud. Säärt sügades ta jätkas: „Ma pean saatma ajas tagasi sõnumi. Kui praegu muidugi saab öelda, et aeg on oluline. Kuna teie olete nii käepäraselt suremas, palun ma teil anda see sõnum edasi oma elukohajärgsetele Klubidele, nii nagu see anti edasi mulle.”
Ma üritasin midagi öelda, kuid sõnad pudisesid mu suus kokku, niisiis olin ma vait.
„Maailma lõpp läheneb,” ütles tüdruk. „See sõnum on liikunud lastelt täiskasvanutele, seda on antud tuhande aasta kauguselt tulevikust üle põlvkondade tahapoole. Maailma lõpp läheneb ja meie ei suuda seda ära hoida. Nüüd on see siis teie teha.”
Ma avastasin, et ainus keel, mis tahtis vähegi mõistetaval kujul üle minu huulte tulla, oli tai, ja ainus sõna, mille ma suutsin vormida, oli „miks?”.
Mitte miks maailm lõpeb, lisasin ma kiiruga.
Miks see oluline on?
Tüdruk naeratas, ta mõistis, mida ma silmas pean, ilma et ma oleksin pidanud seda ütlema. Ta kummardus mulle lähemale ja sosistas mulle kõrva: „Maailma lõpp läheneb, täpselt nagu peabki. Kuid nüüd läheneb see kiiremini.”
See oli lõpu algus.
2. PEATÜKK
Alustame algusest.
Kuni te ei tea, kuidas see kõik algas, paistavad Klubi, katastroof, minu üheteistkümnes elu ja sellele järgnevad surmad – millest ükski ei olnud loomulik – kõik mõttetutena, vägivallapuhangutena, mis välgatavad korraks ja vaibuvad, sihitu kättemaksuna.
Minu nimi on Harry August.
Minu isa on Rory Edmond Hulne, minu ema Elizabeth Leadmill, kuid seda kõike sain ma teada alles oma kolmandas elus.
Ma ei tea, kas ma peaksin ütlema, et minu isa vägistas mu ema, või ei peaks. Seadusel oleks selle juhtumi hindamisel raskusi, nutikas inimene suudaks vandekohtu võib-olla ükskõik kummale poole kallutada. Ma olen kuulnud, et ema ei karjunud, ei hakanud vastu, isegi ei öelnud ei, kui isa minu eostamise õhtul kööki läks ja maksis kahekümne viie minutise inetu kirepalanguga – sest ka viha, armukadedus ja raev on omamoodi kired – oma truudusetule naisele köögitüdruku abil kätte. Selles mõttes ei võetud minu ema vägivaldselt, kuid arvestades, et ta oli kõigest kahekümneaastane ning elas ja töötas minu isa majas, tema tulevik sõltus minu isa rahast ja tema perekonna heatahtlikkusest, julgeksin ma väita, et tal ei olnud võimalust vastu hakata, teda sunniti selleks täpselt samavõrd, kui talle oleks nuga kõrile pandud.
Kui hakkas välja paistma, et minu ema on lapseootel, oli isa läinud juba tagasi tegevteenistusse Prantsusmaal, kus ta teenis terve Esimese maailmasõja Šoti kaardiväe peamiselt silmapaistmatu majorina. Sõjalises konfliktis, kus üheainsa päevaga võisid hävida terved rügemendid, oli „silmapaistmatu” küllaltki kadestamisväärne positsioon. Seepärast jäi minu ema väljakihutamine ilma soovituskirjata 1918. aasta sügisel minu isapoolse vanaema Constance Hulne’i ülesandeks. Mees, kellest pidi saama minu kasuisa – ja õigem vanem kui ükskõik kes mu veresugulastest –, viis mu ema oma ponivankriga kohalikule turuplatsile ning jättis ta sinna, paar šillingit kaukas, soovitusega otsida abi teistelt krahvkonna õnnetutelt naistelt. Üks sugulane, Alistair, kellel oli minu emaga ühist geneetilist materjali kõigest kaheksandik, kuid kelle jõukus tegi sugulussidemete nappuse kuhjaga tasa, andis mu emale tööd oma paberivabrikus Edinburghis, aga kui ema kõht paisus ja ta suutis aina vähem oma töökohustusi täita, saatis üks nooremametnik, kes asus tegelikust vastutajast umbes kolme astme võrra madalamal, ta vaikselt edasi. Meeleheites kirjutas ema minu bioloogilisele isale, kuid minu kaval vanaema sai kirja enda kätte ja hävitas selle, enne kui mu isa sai minu ema palvet lugeda, ja nii kulutas ema 1918. aasta vana-aastaõhtul oma viimased pennid, et osta pilet aeglasele rongile, mis läks Edinburghi Waverley jaamast Newcastle’isse, ning hakkas Tweedy-äärsest Berwickist umbes kümne miili kaugusel põhjas sünnitama.
Ainsana viibisid minu sünni juures vaksali naistetualetis Douglas Crannichi nimeline ametiühinguliige ja tema naine Prudence. Hiljem kuulsin ma, et jaamaülem seisis ukse taga, käed selja taga kokku pandud ja lumega kattunud kübar silmile tõmmatud – mulle on kübara selline silmile lükkamine tundunud alati üsna salatsev ja kurjaendeline – ning valvas, et pahaaimamatud naisterahvad sisse ei pääseks. Kohalikus haiglas ei olnud sellisel pidulikul päeval ja nii hilisel tunnil ühtegi arsti, velsker tuli rohkem kui kolme tunni pärast. Ta tuli liiga hilja. Kui ta kohale jõudis, tardus veri juba põrandal ja mina olin Prudence Crannichi süles. Minu ema oli surnud. Tema siitilmast lahkumise asjaoludest tean ma ainult Douglase jutu järgi, kuid nagu ma aru saan, jooksis ta verest tühjaks ja on maetud hauda, millel on kiri „Lisa, s 1. jaanuaril 1919 – Juhatagu Inglid Ta Valgusse”. Kui matusekorraldaja küsis proua Crannichilt, mida hauakivi peale kirjutada, taipas proua Crannich, et ta ei teagi mu ema täisnime.
Järgnes väike arutlus, mida hakata peale minuga, äkitselt orvuks jäänud lapsega. Ma usun, et proua Crannichil oli tõsine kiusatus mind endale jätta, kuid rahaline olukord ja kaine mõistus rääkisid sellele otsusele vastu nagu ka Douglas Crannichi vankumatu ja sõnasõnaline seadusetõlgendamine ning väga omamoodi arusaam sündsusnõuetest. Sellel lapsel on olemas isa, hüüdis ta, ja isal on lapsele õigus. See väide oleks olnud üsna sisutu, kui mu emal poleks olnud kaasas minu peatse kasuisa, Patrick Augusti aadressi, ilmselt selleks, et kasutada tema abi minu bioloogilise isa, Rory Hulne’iga kokkusaamiseks. Asuti uurima, kas aadressil ära toodud mees, Patrick, võiks olla minu isa, ja see põhjustas külas omajagu elevust, kuna Patrick oli olnud juba kaua lastetus abielus minu peatse kasuemaga, Harriet Augustiga, ja viljatu abielu sai kauges külas, kus isegi kondoomi mõistet peeti kuni 1970-ndateni tabuks, juba niikunii ägedate arutluste teemaks. See küsimus oli nii jahmatav, et jõudis väga kiiresti ka härrastemajja, Hulne Halli, kus elasid minu vanaema Constance, minu kaks tädi, Victoria ja Alexandra, minu nõbu Clement ning Lydia, minu pärisisa õnnetu naine. Arvatavasti aimas vanaema kohe, kelle poeg ma olen ja kuidas ma sellisesse olukorda sattusin, kuid keeldus mind oma vastutusele võtmast. Hoopis Alexandra, minu noorem tädi, ilmutas kainet mõistust ja kaastunnet, mis teistel sugulastel puudus; ta taipas, et kui tuleb välja, kes oli minu ema, pöörduvad kahtlustavad pilgud õige varsti tema perekonna poole, ning tegi Patrick ja Harriet Augustile pakkumise: kui nad adopteerivad lapse ja kasvatavad teda nagu enda oma, kirjutavad ametlikult ja Hulne’i perekonna juuresolekul – sest kellelgi polnud piirkonnas sellist võimu nagu Hulne Halli elanikel – alla dokumentidele, et vaigistada kõik kuulujutud abielurikkumise kohta, hoolitseb ta isiklikult selle eest, et nad saaksid igakuiselt oma vaeva eest ja lapse ülalpidamiseks teatud rahasumma ja et kui laps suureks saab, kindlustab ta, et tema väljavaated oleksid mõistlikud – muidugi mitte ülemäärased, kuid mitte ka nii armetud kui sohilastel tavaliselt.
Patrick ja Harriet arutasid seda natuke ning nõustusid siis. Ma kasvasin nende lapsena, Harry Augustina, ning hakkasin alles oma teises elus mõistma, kust ma pärinen ja kes ma olen.
3. PEATÜKK
Neil, kes elavad oma elu ringidena, olevat elus kolm etappi. Need on eitamine, avastamine ja leppimine.
Sellised kategooriad on üsna üldsõnalised, laiemate mõistete taga peitub terve hulk eri kihte. Näiteks eitamise võib jagada mitmesugusteks klišeelikeks reageeringuteks: enesetapp, masendus, hullumeelsus, hüsteeria, endassetõmbumine ja enesehävitus. Nagu peaaegu kõik kalatšakrad , nii kogesin ka mina oma varasemates eludes enamikku neist ja mälestus nendest püsib minu sees nagu maoseina sees keerdutõmbunult redutav viirus.
Minu jaoks oli üleminek leppimisele ebahuvitavalt vaevarikas.
Esimene elu, mille ma elasin, oli silmapaistmatu. Nagu kõik noored mehed, nii pidin ka mina minema võitlema Teise maailmasõtta, kus ma olin läbinisti silmapaistmatu jalaväelane. Minu panus sõja ajal oli vähene, kuid ei saa öelda, et minu elu pärast sõda oleks sellele midagi olulist lisanud. Pärast sõda läksin ma tagasi Hulne Halli ja võtsin üle ameti, mida seni oli pidanud Patrick – ma hoolitsesin häärberit ümbritsevate maavalduste eest. Nagu minu kasuisa, nii olin ka mina kasvatatud maad armastama, armastama maa lõhna pärast vihma ja prõginat õhus, kui kõik astelhernepuhmad oma seemned ühekorraga laiali paiskavad, ja kui mulle tunduski, et ma olen ülejäänud ühiskonnast kuidagi ära lõigatud, tundsin ma sellest ehk puudust ainult samamoodi, kui vanemate ainus laps võib tunda puudust vennast – minu üksilduse juures puudus kogemus, mis oleks selle tõeliseks teinud.
Kui Patrick suri, sai minu töökoht ametlikuks, kuigi selleks ajaks olid pillamine ja loidus Hulne’ide rikkusele juba peaaegu lõpu teinud. 1964. aastal ostis mõisa ja koos sellega ka minu Riiklik Ajalooväärtuste Fond ning oma elu hilisemad aastad veetsin ma, juhatades uitajaid häärberit ümbritsevatel võssakasvanud nõmmedel ja vaadates, kuidas häärberi müürid aeglaselt aina sügavamale musta vedelasse porisse vajuvad.
Ma surin 1989. aastal Berliini müüri langemise ajal, üksinda ühes Newcastle’i haiglas, lahutatuna, lastetuna, riigipensionärina, kes uskus isegi surivoodil, et on ammulahkunud Patrick ja Harriet Augusti poeg, ja kes suri lõpuks haigusse, mis on vaevanud mind läbi kõigi elude – hulgimüeloomi kätte, mis levis minu kehas, kuni see lihtsalt lakkas töötamast.
Loomulikult põhjustas minu sündimine uuesti täpselt sealsamas, kus ma olin eelmisel korral alustanud – Tweedi-äärse Berwicki raudteejaama naiste tualetis 1919. aasta esimesel päeval –, peas kõik mälestused eelmisest elust, minus hullumeelsuse, mis on jällegi üsna tavaline. Kui minu lapsekehasse jõudis kogu täiskasvanuteadvus, haaras mind algul segadus, seejärel piin, seejärel kahtlused, seejärel meeleheide, seejärel karjumine ja seejärel röökimine, nii et lõpuks, kui ma olin seitsmeaastane, viidi mind Püha Margoti Õnnetute Varjupaika, kuhu ma ausalt öeldes enda meelest ka kuulusin, ning vähem kui pool aastat pärast minu luku taha panemist õnnestus mul neljanda korruse aknast alla hüpata.
Tagantjärele mõeldes ma mõistan, et neljast korrusest tihtipeale ei piisa, et kindlustada kiiret ja suhteliselt valutut surma, mida sellises olukorras soovitakse, ja kergesti oleks võinud juhtuda nii, et ma oleksin murdnud kõik luud alakehas, kuid mõistus oleks jäänud terveks. Õnneks maandusin mina pea peale ja oligi kogu lugu.
--
Claire Northi "Harry Augusti esimesed viisteist elu" on 3. oktoobrini 2016 saadaval vaid 7 euro eest. Vaata lisa!
