RAAMATUKATKE: Jason Goodwini "Kuri silm"
Istanbulis oleks kõik nagu korras: troonile on asunud uus sultan, haaremisse saabuvad uued tüdrukud, rahva rõõmuks avatakse uus sild üle Kuldsarve väina. Ent Halki saare kloostris leiavad mungad kaevust tundmatu mehe laiba, kaugelt mägedest võtab lambakarjus ette pika teekonna ammuse ülekohtu eest tasumiseks, haaremis tuleb ette salapäraseid surmajuhtumeid ning mis kõige hullem, järsku on kadunud kogu Ottomani impeeriumi laevastik Yaşimi kunagise õpetaja Fevzi Ahmeti juhtimisel, jättes Istanbuli ähvardava Venemaa ees kaitsetuks. Yaşimil on, mille üle mõelda, ja lugeja saab seda teha koos temaga.
--
ISTANBUL, 1836
Rannamaja on päikese käes hõbedaseks värvunud puust, kuivast nagu tael.
Õhtu saabudes hakkavad palgid jahtuma. Talad vajuvad paika, lauad tõmbuvad kokku. Vähenevad praod aknaraamide ümber, mille iluvõredes klaasid lõkendavad loojuvas päikeses.
Paša kahe sõudjaga paat libiseb mööda Bosporust nagu kormoran rannamaja poole, eemale Istanbulist.
Ta nõjatub patjadele, selg loojuva päikese poole, ja laseb mõtetel laisalt uidata üle vee, oma püüdluste ja ihade pinnal.
Ta kutsub end korrale. Ta pole ebausklik mees, kuid kiitus ja uhkus kutsuvad kurja silma, mõned mõtted on parem jätta poolikuks.
Ta pöörab peaaegu süüdlaslikult pead. Rannamaja on nii kaunis seal veepiiril, vaadates üle Bosporuse Aasia mägede poole. Õhtusöögi aeg on möödas ja ta kujutleb, kuidas ta kodakondsed valmistuvad magama minema. Ta peaaegu kuuleb rannamaja naginat: selle vanad kondid seavad end ööseks paika, puust liitekohad kriuksuvad ja naksuvad hämaruses.
Ta pöörab pead – ja sirutab käe, just nagu oleks tema võimuses toimuma hakkavat peatada. Nagu saaks ta maja pihku võtta ja ohu eest peita.
Ta väljasirutatud sõrmede vahel leegitseb rannamaja.
See põleb nii kaunilt, otsekui tuiskaks mingi metsik vaim läbi tubade. Aken plahvatab ja sädemed lendavad õhtutaevasse nagu langevad tähed. Trepikojas pöörlevad galaktikad, igas toas helendab päike.
Paša karjatab. Sõudjad vaatavad tagasi. Neil jääb üks tõmme vahele.
Läbi varisevate seinte ragina ja leekide paukumise kuuleb paša karjeid haaremi poolelt, ülemiselt korruselt.
Kui paat puudutab marmorist trepiastmeid, tormab paša maale. Ta suu on lahti, higi voolab mööda nägu alla.
Ta jookseb oiates põleva maja ühe otsa juurest teise poole. Ta tunneb näol kuumust. Ta ei kuule enam oma karjeid.
Aga selle asemel kuuleb ta, et keegi hüüab teda.
„Paša Fevzi! Paša!”
Kaks kätt ulatavad aknast välja kompsu. Paša sirutab käed vastu.
Katus vajub sisse, paisates õhku hulga põlevaid sindleid, mis keereldes maha kukuvad. Paša hüppab tagasi. Aknal seisnud kogu on kadunud. Aken on kadunud.
Leegid kasvavad tulekeeriseks, paša tunneb, kuidas tuul rebib ta mantlit, veab teda tagasi rannamaja poole.
Ta surub kompsu rinnale ja komberdab eemale.
Värav paiskub lahti, kohale tormab hulk mehi ämbrite, konksude ja redelitega. Aga on juba hilja. Mehed jooksevad, ent paša kuuleb talade murdumist ja taevas on hele.
Ta ei pöördu tagasi vaatama.
SUVI 1839
1
Bosporuse kohal kõlasid kahuripaugud. Valge, leinavärvi suits voogas madalal vee kohal.
Sultan Mahmut II oli surnud. Ta oli tõusnud Osmani troonile kui keskaegse impeeriumi turbanit kandev valitseja, surnud aga pikk-kuues, fess peas. Pika valitsemisaja kestel oli ta andnud oma rahvale prantsuse tüüpi sadulad ja midagi põhiseaduse taolist, sõjaväele kaasaegse väljaõppe ja täpsed vintpüssid. Ta oli hävitanud metsikud janitšarid, kes olid takistanud progressi, ning oli kaotanud Kreeka kreeklastele, Krimmi venelasele ja Egiptuse albaanlasest seiklejale, keda hüüti Mehmet Ali pašaks. Ta oli ehitanud endale Besiktasi moodsa palee, milles pidas muistsete sultanite kombel haaremit.
Haaremis oli põrgulärm.
„Ibou, sa oled Kislar-agaa. Sa pead aitama neil lahkuda,” ütles Yaşim vaikselt. „Sultani haarem on sinu hallata. Sultan on surnud ja naised peavad edasi liikuma.”
Kislar-agaa, tüdrukute valitseja, sulges silmad ja surus sõrmed vastu oma siledaid põski. „Nad… nad ei taha minna, Yaşim.”
„Abdülmecid on nüüd sultan. Ta võib iga hetk siia Besiktasi saabuda ja ta toob kaasa oma naised.” Yaşim osutas trepile.
Kislar-agaa hingas sügavalt sisse ja hakkas trepist üles minema. „Sa pead minuga kaasa tulema. Me peame naised välja saama.”
Yaşim järgnes tõrksalt, Kislar-agaa kiirustas käsi plaksutades mööda galeriid. „Daamid, tõllad on ees! Tõldadesse!”
Ükski naistest ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Nad olid kulutanud aastaid õppides, kuidas käituda, kuidas rääkida, kuidas olla kaunis – nad olid pühendanud oma elu sultani teenimisele. Nüüd oli sultan surnud ja tõllad ootasid, et neid minema viia.
Nad tahtsid ulguda, kriisata ja leinata.
Leinata taga sultanit, oma noorust, oma lootusi.
Ja kuni oli veel aega, haarata kaasa kõik, mis võimalik.
2
Kroonprintsi jaoks eraldatud, palee aedade poole avanevate akendega eluruumides toetus Elif aknalauale ja vaatas läbi iluvõre tuvisid. Iga kogupauk pani raske õhu võppuma ja tõukas linnuparved Istanbuli kuplitelt laperdades lendu. Süleymaniye tinakatustelt tõusid nad kõrgele Kuldsarve kohale; seal, kus Kuldsarve veed voolasid Bosporuse väina, plagistasid nad tiibadega Hagia Sophia madala kumeruse kohal; neid tiirles Suure turu kuplite ja Üsküdari Suure mošee poolkera kohal. Ikka ja jälle paiskusid tuvid taevasse ning langesid siis tagasi.
„Enam ei lähe kaua, Elif.” Melda lebas diivanil ja keerutas mustade juuste lokki oma hennaga värvitud sõrmede vahel. „Agaa laseb meid õige pea kutsuda.”
Elif lasi laisalt kuuldavale nõustuva häälitsuse. Ta oli teadnud, et vana sultan on suremas. Kõik teadsid. Kui ta läks, siis läks – veel päev ja öö, ning ta pandi mulda. Kauem poleks saanud selle kuumusega oodata. Surnud, maha maetud, ja kahurid kõmisesid, teatades kogu maailmale, et Abdülmecid on nüüd sultan.
Kõrgel taevas liigutas miski – pöörlev täpp köitis Elifi tähelepanu. Näitsik kergitas õige pisut lõuga.
Ta kuulis kauget kahuripauku ja nägi, kuidas kull alla langes. Nägi, kuidas küünised välja sirutusid, ning verd ja sulgi, kui need haarasid.
Kui kull saaki hoides maa poole liugles, nägi Elif valitseja paati Kuldsarvelt lähenemas. Selle laperdava baldahhiini all istus kuueteistaastane Abdülmecid, äsja Eyüptis, Prohveti Kaaslase kalmul ametisse astunud uus impeeriumi valitseja.
Ta pööras aknale selja.
„Abdülmecid kannab Osmani mõõka,” ütles ta. Tõmbas siis käega üle kõhu. „Me peaksime tema juurde minema, kas sulle ei tundu nii?”
3
Abdülmecidi tüdrukud jooksid karjana koos, pühkisid trepil mööda mustast eunuhhist, üle lihvitud marmorpõranda, voogasid laiast varjulisest haaremitrepist üles.
Ülemisel trepimademel tüdrukud peatusid.
Kadunud sultani pärast ulgumine ja itkemine oli asendunud raevuhoogude ja hammastekiristamisega. Uksed paiskusid lahti ja lendasid kinni. Naised sööstsid igas suunas. Lapsed jooksid sihitult toast tuppa. Mustad eunuhhid seisid ja väänutasid käsi. Matroonid tänitasid, nõtked tšerkessitarid vingusid, blondid lokid sassis; keegi sikutas väikeses toas kardinaid. Koridoris täideti uisapäisa kotte ja kaste. Üks tüdruk istus kastil ja nuttis, käes purunenud peegel.
Abdülmecidi tüdrukud peatusid, teesklesid hämmastust: kulmud kõrgele kerkinud, sõrmed ehmunud huultele surutud.
„See on vastik,” ütles Elif.
„Süyütsüz,” parandas teda Melda: ebaväärikas.
Elif noogutas. Ebaväärikas oli parem. See oli sobiv haaremi sõna. Haaremil oli oma keel, sõnad ja väljendid, mis tuli selgeks saada, kui sa ei tahtnud paista uustulnukana. Siin räägiti pehmemalt ja sisisevamalt kui rääkisid tänaval tavalised türklased, ülevamalt, rahulikumalt. Haaremi soselemine meenutas pehmeid käsi, see näitas su seisust. Haaremitüdruku hääl oli nagu silitus.
Ainult mitte täna.
Elif järgnes Meldale, kes näis teadvat, kuhu ta läheb.
---
6
Yaşim andis sõduritele käsu pagas tõldadesse viia – uued tüdrukud kippusid juba kõike käperdama. Sõdurid liikusid aeglaselt, lõputu leebusega, silmad maas; naised torkisid neid, klammerdusid nende käte külge.
Kadunud sultanit teeninud naised pidid lahkuma Eski Saraysse, vanasse Pisarate paleesse, mis oli juba sajandeid olnud koduks neile haaremi kaunitaridele, kelle sultan on surnud. Mõned – võib-olla õnnelikumad – neist abiellusid, leidsid endale koha mõne kaardiväeohvitseri või tsiviilteenistuse paša haaremis. Ülejäänutel polnud loota enamale kui kõigist unustatuna elupäevade möödatiksumisele Pisarate palees.
Pagasi äratoimetamine lihtsustas olukorda: naised järgnesid oma asjadele. Teised – need, kes olid küüntega oma põski lõhki kraapinud või asju väikestesse kottidesse toppinud – tundsid järsku, et tuleks teha nii, nagu Yaşim soovitas. Miski sundis neid teda usaldama, just nii nagu emand Talfa ja mustade eunuhhide pealik Ibou teda vaistlikult usaldasid. Haareminaiste erksa sulestiku taustal oli Yaşimi pruun mantel nähtamatuseni tagasihoidlik. Ruumis täis kriiskeid ja nuukseid rääkis ta vaikse häälega, ta žestid olid vaoshoitud. Yaşimis oli rahu, mis pani naised peatuma ja kuulama. Ta vaikne hääl rammestas ja võlus neid, otsekui oleksid selles kaasa kajanud elu raskused. Ehk oli see lihtsalt mehe hääl – kuigi Yaşim polnud igas mõttes mees. Yaşim oli eunuhh. Õhtuks olid naised tõldadesse istunud ja kadunud.
Üleval, oma uues toas võttis Elif välja oudi ja hakkas mängima.
Veidi eemal sama koridori ääres lebas kahvatu naine diivanil ja varjas käeseljaga silmi.
Bezmialem oli kuulnud põrgulärmi ja oma toa ukse lukku keeranud. Ta soovis vaid rahu ja eraldatust.
Võidupäeval, mil ta poeg naasis sultanina paleesse, vaevles Bezmialem peavalu käes.
7
„Efendi Yaşim?”
Hellebardiga sõdur lükkas väravamaja ukse lahti. Yaşim nägi väljas väikest kinnist tõlda, mille ust teine sõdur avali hoidis.
„Palun, efendi.”
„Kuhu me läheme?”
„Me peame kiiresti tegema, efendi.”
Yaşim ronis tõlda ja sõdur lõi ukse kinni. Yaşim kuulis, kuidas ta kutsarile midagi hõikas, ja jõnksatusega, mis paiskas ta vastu nahkistme ilunööpidega seljatuge, hakkasid nad liikuma. Tõld kägises ja kõikus; Yaşim leidis pimedas nahast aasa, millest kinni hoida. Tõlla aknad olid tihedalt kardinatega kaetud, aga ta kuulis rataste klobinat munakividel ja tundis pehmemat õõtsumist, kui nad jõudsid mudaste, sillutamata tänavate piirkonda.
Yaşim lükkas kardina kõrvale ja piilus välja. Algul nägi ta vaid kõrgeid tühje seinu, kuid siis pööras tõld järsult paremale, paisates ta jälle vastu seljatuge, ning nad veeresid läbi Kõrge värava alt, mis oli saanud impeeriumi valitsuse sümboliks.
Kutsar tõmbas ohjadest, tõlla veeremine aeglustus, uks avanes ja noor prantsusepärases mundris ja mütsis mees andis Yaşimile au. Kui nad trepist üles kiirustasid, kõlksus noormehe mõõk vastu marmorastmeid; siis olid nad eesuksest läbi ja sibasid mööda koridore, kus küünlavalgusest piidlesid neid murelikud näod ning uksed avanesid nende lähenedes hääletult.
Yaşim teadis täpselt, kuhu nad lähevad. Ta oli seal ennegi käinud – nendes ruumides elas suurvesiir, mees, kes hoidis sultani nimel impeeriumi ohje.
Kadett avas ukse ja juhtas ta käeviipega sisse.
8
Mahagonipuust laual põles lamp.
„Tule sisse.”
Vesiiri hääl kõmises diivanilt, mis paiknes toa teises otsas seinaorvas. Yaşim vaatas hämmeldunult sinnapoole. „Husrev? Paša Mehmet Husrev?”
Diivanile lähenedes nägi ta ristijalu istuvat kogukat meest, õlgadel tšerkessi rätt ja peas tuttidega kaunistatud, nokata müts.
Paša viipas diivani suunas ja ta sõrmus välgatas valguskiires. See oli suurvesiiri ametitunnus, aga seni oli Yaşim näinud seda kellegi teise sõrmes.
„Muutused, efendi Yaşim,” urahtas paša nagu Yaşimi mõtteid lugedes. „Muutuste aeg.”
Yaşim toetus diivaniservale. „Paša,” pomises ta aupaklikult, mõeldes, kuidas muutus aset leidis ja mis on saanud paša Midhatist. „Mind peeti palees kinni. Võtke vastu mu õnnitlused.”
Husrev puuris teda väsinud pilguga. Ta rääkis väga vaikselt, peaaegu sosinal. „Sultan on väga noor.”
„Me peame olema tänulikud, et ta saab toetuda teie kogemustele,” vastas Yaşim viisakalt.
Vana paša mühatas. Ta pani sõrmeotsad näo ees kokku ja silus siis vuntse. „Ja kuidas palees oli?”
„Sultan Mahmuti naised olid aeglased lahkuma.” Yaşim hammustas huulde – ta poleks pidanud seda niiviisi ütlema. Arvestades, kui kiiresti Husrev ise oli tegutsenud.
Ehk mõtles paša Husrev samamoodi, igatahes turtsatas ta teema lõpetuseks ja libistas mööda diivanit Yaşimi poole paberilehe. „Halki kuberneri ettekanne. Kloostri kaevust leiti surnud mees.”
„Kes ta oli?”
Paša kehitas õlgu. „Keegi ei näi teadvat.”
„Aga… kas ta tapeti?”
„Küllap. Tõenäoliselt. Ma tahan, et sa selle kindlaks teeksid.”
„Mõistan, paša.” Juba teist korda sel päeval kästi tal teha kellegi teise tööd.
Paša Husrevi raskete laugudega silmadel ei jäänud midagi märkamata. „Kas ma ütlesin midagi sellist, mis sinus meelehärmi tekitas, Yaşim?”
Yaşim hingas sügavalt sisse. „Mu paša, kas sellega ei peaks tegelema kuberner? Või vähemalt kaadi?”
„Kas ma laseksin sinu kutsuda, kui piisaks käsu andmisest kaadile? Või kubernerile?”
Yaşim kuulis kõmisevas hääles pahameelt. „Andestage mulle, paša. Ma rääkisin mõtlematult.”
Tema üllatuseks kummardus vana vesiir lähemale ja asetas oma hiigelkämbla tema põlvele. „Kui vana sa oled, Yaşim?”
„Nelikümmend.”
„Ma olen näinud, mis võib juhtuda, kui sultan sureb. Kui sa olid alles väike poiss, Yaşim. Tundus, et taevas langeb meile kaela. Bayraktari janitšarid ründasid Topkapi paleed. Provintsides valitses hirm – ja Istanbuli tänavatel käis võitlus. Moslemid kartsid kreeklasi.”
Yaşim kuulas midagi ütlemata.
„Täna on linn vaikne,” jätkas vana paša. „Aga ilm on kuum ja sultan on noor. Ma pelgan pisut, Yaşim. Meestel on lootused, mida ma veel ei mõista. Mõnel on nõudmisi. Nõudmise ja ähvarduse vahe on nii väike, et hobusekarvgi ei mahu vahele. Ja riik on nõrk. Nagu sa tead, laieneb Venemaa iga päevaga, ja seda meie inimeste arvelt. Tsaari väed on okupeerinud Moldova ja Valahhia kuni Doonau suudmeni välja. Serbia peab end tsaari abiga iseseisvaks. Gruusia ja Armeenia kuuluvad nüüd Venemaale.”
Ta nagistas oma suurte sõrmenukkidega. „Egiptus on tugev. Ammustel aegadel võisime Egiptusega arvestada – need ajad on nüüd möödas. Mehmet Ali ei ole usaldusväärne. Yaşim, me oleme haamri ja alasi vahel.”
Ta võttis oma küünarnuki kõrvalt dokumendivirna ja lasi sel raskelt tagasi diivanile kukkuda. „Nendega siin tuleb mul seda impeeriumi valitseda. Ma pean rahu hoidma.” Ta kehitas õlgu. „Yaşim, praegune aeg on meie kõigi jaoks ohtlik ja ma ei tea täpselt, kus on oht. See võib alguse saada laibast kristlaste kaevus.”
„Ma mõistan, mu paša,” vastas Yaşim. „Teie silmad peavad olema kõikjal.”
„Sest vastasel korral, Yaşim, täituksid nad pisaratega.” Paša hõõrus jämeda pöidla ja sõrmega ninaselga. „Piisab, kui sa lähed homme hommikul,” ütles ta.
--
