RAAMATUKATKE: Jo Nesbø "Prussakad"
Ühest Bangkoki bordellist leitakse mõrvatud Norra suursaadik ja et skandaali ära hoida, sepitsetakse Oslo võimukoridorides valmis plaan, kuidas olukorda siluda.
Politseinik Harry Hole istub purjuspäi lennukisse, et siirduda asja uurima, ja jalutab peagi ringi Bangkoki tänavatel, kus leidub oopiumiurkaid, templeid, lapsprostituute ja erootikabaare. Õige varsti avastab Harry, et asi on enamas kui mõrvas: seina tagant kostab krabinat. Seal on midagi, mis ei kannata päevavalgust.
--
1. PEATÜKK
FOORITULI LÄKS ROHELISEKS ja autode, mootorrataste ja tuktukkide möirgamine valjenes, kuni Dim nägi, et Robertson Department Store’i aknaklaasid lõid võbisema. Siis mindi taas liikvele ja pika punase siidkleidiga vaateaken kadus nende taha kevadhämarusse.
Ta läks taksoga. Mitte puupüsti täis bussi või läbiroostetanud tuk-tukiga, vaid taksoga, kus oli kliimaseade ja juht pidas suu. Ta nõjatas pea kuklatoele ja püüdis seda nautida. Polnud mingit probleemi. Üks mopeed lõikas põiki neile ette ja tagaistmel klammerdus tüdruk punase T-särgi külge, mille otsas oli näokattega kiiver, ja saatis neile tühja pilgu. Hoia kinni, mõtles Dim.
Rama 4-l võttis taksojuht sappa veoautole, mis paiskas välja nii paksu musta diislitossu, et isegi numbrimärk ei paistnud. Pärast kliimaseadme läbimist jahtus heitgaas maha ja muutus peaaegu lõhnatuks. Aga ka ainult peaaegu. Dim tegi endale käega tuult, et oma arvamust avaldada, ja juht heitis pilgu peeglisse ning keeras kõrvalrajale. Polnud mingit probleemi.
See ei olnud sugugi alati nii olnud. Talus, tema lapsepõlvekodus, oli neid olnud kuus õde. Kuus ülearu, nagu isa oli öelnud. Ta oli olnud kuuene, kui kogu pere köhis kollases tolmus ja lehvitas järele vanemale õele, kelle käru pruuni kanali äärde maanteele viis. Õde oli saanud selga puhtad riided, kaasa rongipileti Bangkokki ja ühe Patpongi aadressi, mis oli kirjutatud visiitkaardi tagaküljele, ja nutnud nagu arust ära, kuigi Dim talle nii ägedalt lehvitas, et käsi tahtis otsast tulla. Ema oli patsutanud Dimi pähe ja öelnud, et see pole kerge, aga mitte ka väga hull. Vähemalt pääseb õde kwai’na talust tallu rändamisest, nagu ema oli teinud enne abiellumist. Pealegi oli miss Wong lubanud õe eest hästi hoolitseda. Isa oli noogutanud, sülitanud mustade hammaste vahelt beetlit ja lisanud, et baarides maksavad farang’id noorte tüdrukute eest korralikult.
Dim ei olnud sellest kwai jutust aru saanud, aga küsida ka ei tahtnud. Loomulikult ta teadis, et kwai tähendab härga. Nagu enamikus ümbruskonna taludes, ei olnud ka neil härga, mistõttu tuli riisipõllu harimiseks rändavaid härgi rentida. Alles hiljem sai ta teada, et ka härjaga kaasas käivat tüdrukut nimetati kwai’ks, sest tolle teenus saadi kauba peale. Nii oli kombeks, sest võis loota, et ta kohtab ühel heal päeval talunikku, kes teda endale tahab, kuni ta veel liiga vana pole.
Kui Dim sai viisteist, kahlas isa läbi riisipõllu tema poole, päike kuklas ja müts näpus, ning hõikas tema nime. Dim viivitas vastamisega, ajas selja sirgu ja heitis pika pilgu nende väikest talu ümbritsevatele haljendavatele mägedele, sulges silmad ja kuulatas trompetlinnu häälitsemist lehestikus, tõmmates ninna eukalüpti- ja kummipuulõhna. Ta teadis, et nüüd on kätte jõudnud tema kord.
Esimesel aastal olid tüdrukud elanud neljakesi toas ning jaganud kõike: voodit, toitu ja riideid. Eriti viimased olid tähtsad, sest ilusate riieteta ei saanud paremaid kundesid. Ta oli õppinud tantsima, naeratama ja aru saama, kes on tulnud napsi ja kes seksi pärast. Isa oli miss Wongiga kokku leppinud, et tasu saadetakse koju, nii et esimestel aastatel tüdruk suurt ei teeninud, aga kuna Miss Wong temaga rahule jäi, jättis ta Dimile ajapikku rohkem raha.
Miss Wongil oli põhjust rahul olla. Dim töötas usinalt ja kunded ostsid napsi. Miss Wong võis rõõmu tunda, et tüdruk ikka veel tema juures oli, sest paaril korral oli asi rippunud juuksekarva küljes. Üks jaapanlane oli Dimiga abielluda tahtnud, kuid mõelnud ringi, kui tüdruk lennupiletiks raha küsis. Üks ameeriklane oli ta Phuketti viinud, kojusõidu edasi lükanud ja Dimile briljantsõrmuse ostnud. Sel päeval, kui mees ära sõitis, oli Dim jalgu trampinud.
Mõni maksis kitsilt ja käskis tal uttu tõmmata, kui ta nurises, teised kandsid miss Wongile keelt, kui ta kõiki nende tahtmisi ei täitnud. Nad ei teadnud, et kui nad olid ta baarist vabaks ostnud, oli miss Wongil tolle noos käes ja Dim iseenda peremees. Iseenda peremees. Ta mõtles punasele kleidile poeaknal. Emal oli olnud õigus – see pole kerge, aga mitte ka väga hull.
Ja tal oli õnnestunud säilitada oma süütu naeratus ja rõõmus naer. Säärased asjad neile meeldisid. Võib-olla ta sellepärast oligi saanud endale töö, mida Wang Lee oli Thai Rathis ametinimetuse all GRO ehk Guest Relation Officer kuulutanud. Wang Lee oli pisike tõmmu hiinlane, kes pidas Sukhumvit Roadil motelli, mille kunded olid põhiosas erisoovidega välismaalased, kelle tahtmised polnud õnneks nii erilised, et ta poleks neid täita suutnud. Tõtt-öelda meeldis talle see töö märksa enam kui tundide kaupa baaris tantsida. Ja Wang Lee maksis hästi. Ainus häda oli Banglaphus asuvast korterist sinnasaamisega, mis võttis hirmus kaua aega.
Neetud liiklus! See oli toppama jäänud, nii et ta ütles juhile, et läheb maha, kuigi see tähendas teisel pool tänavat asuvasse motelli jõudmiseks kuue sõiduraja ületamist. Õhk mässis ta endasse nagu soe, niiske vannilina, kui ta taksost väljus. Ta otsis liikluses pilu, hoides kätt näo ees, kuigi väga hästi teadis, et see ei aita, sest muud õhku Bangkokis hingata ei ole, aga pääses nõnda vähemalt haisust.
Ta lipsas autode vahelt läbi, peatus viivuks pikapi kõrval, mille kastitäis poisse talle vilistas, ja üks Toyota, mis kihutas nagu pidurid kaotanud kiirrong, oleks tal äärepealt kingakannad maha sõitnud. Seejärel oligi ta üle tänava.
Wang Lee tõstis pilgu, kui tüdruk inimtühja vastuvõttu astus.
„Vaikne õhtu?” küsis Dim.
Mees noogutas tusaselt. Selliseid oli viimasel aastal tihtipeale ette tulnud.
„Oled söönud?”
„Jah,” luiskas Dim. Lee pakkus heast südamest, kuid Dimil polnud mingit isu vesiste nuudlite järele, mida mees oma pugerikus keetis.
„Natuke läheb aega,” ütles Lee. „Farang tahtis enne magada ja helistab, kui on valmis.”
Dim ahhetas.
„Sa ju tead, Lee, et ma pean enne südaööd baaris tagasi olema.”
Mees vaatas kella.
„Anna talle veel tunnike.”
Dim kehitas õlgu ja võttis istet. Kui see oleks juhtunud aasta tagasi, oleks mees Dimi lugupidamatuse pärast ilmselt välja visanud, aga nüüd sõltus ta igast rahanatukesest. Mõistagi võis Dim ära minna, aga siis oleks kogu pikk sõit olnud asjatu. Pealegi võlgnes ta Leele nii mõnegi teene ja too ei olnud kõige hullem sutenöör, kelle heaks ta töötanud oli.
Tõmmanud ära kolm sigaretti, loputas Dim suud Lee mõru Hiina teega ja tõusis, et meik leti taga peeglis veel viimast korda üle vaadata.
„Ma lähen ja ajan ta üles,” ütles ta.
„Mhmh. Kas sul uisud on?”
Dim kergitas kotti.
Kontsade krudinal läks ta üle madalate motellikarpide vahelise tühja kruusatatud platsi. Tuba 120 oli viimane, ta ei näinud selle ees autot, aga aken oli valgustatud. Ju ta oli siis ärganud. Kerge tuuleõhk kergitas Dimi lühikest seelikut, ent ei pakkunud jahutust. Ta igatses monsuuni ja vihma. Täpselt samuti, nagu ta nädalapikkuste üleujutuste, poriste teede ja hallitava voodipesu tõttu hakkab igatsema kuivi tuuletuid kuid.
Ta koputas tasakesi uksele, manas ette häbeliku naeratuse, endal küsimus „What’s your name?” juba keelel. Vastust ei tulnud. Ta koputas veel korra ja vaatas kella. Kindlasti annaks kleiti paarisaja baadi võrra alla tingida, kuigi see on Robertsonis. Ta vajutas lingi alla ja leidis oma üllatuseks, et uks pole lukus.
Mees oli kõhuli voodis ja esialgu tundus Dimile, et ta magab. Seejärel märkas ta erekollasest pintsakuseljast välja turritava klaasist noapea sinist välgatust. Raske on öelda, milline mõte kõigi nende mõtete seas, mis Dimil läbi pea sööstsid, esimene oli, aga üks neist oli igatahes see, et pikk sõit Banglaphust oli siiski olnud maha visatud. Siis õnnestus tal viimaks häälepaelu pingutada. Aga tema karje mattus haagisveoki pasuna huilgamisse, kui see taamal Sukhumvit Roadil tähelepanematu tuk-tuki eest kõrvale keeras.
2. PEATÜKK
„RAHVUSTEATER,” teadustas valjuhääldist unine ninahääl, mille järel trammiuksed lahti pahvatasid ja Dagfinn Torhus rõskesse, külma ja vaevu hahetama löönud talvehommikusse astus. Karge õhk näpistas tema värskelt raseeritud põski ja Oslo kasinas neoonvalguses silmas ta oma suust tõusvat pakaseauru.
Oli esimene jaanuarinädal ja ta teadis, et talve peale läheb paremaks, kui jää kaanetab fjordi ja õhk muutub kuivemaks. Ta seadis sammud Drammensveienit pidi välisministeeriumi poole. Temast möödus paar üksildast taksot, muidu aga olid tänavad peaaegu tühjad. Gjensidige kell, mis helendas punaselt tema ees oleva hoone kohal mustava talvetaeva taustal, näitas ka kõigest kuuendat tundi.
Välisukse ees võttis ta välja uksekaardi. „Amet: büroojuhataja” seisis kümme aastat noorema Dagfinn Torhusi foto kohal, kus ta jõllitas fotoobjektiivi, lõug püsti ja pilk terasraamiga prillide taga sihikindel. Ta tõmbas kaardi lugejast läbi, toksis sisse koodi ja tõukas lahti Victoria Terrasse raske klaasukse.
Mitte kõik uksed ei olnud avanenud niisama libedalt, kui ta sinna kahekümne viie aastaselt, ligi kolmekümne aasta eest saabunud oli. Välisministeeriumi praktikantide kursustel ehk „diplomaatide koolis” ei olnud ta kuigi valutult keskkonda sulandunud oma Østerdali murde ja „maamatsi käitumise” tõttu, nagu üks Bærumi poiss nende kursuselt märkinud oli. Teised praktikandid olid lõpetanud ülikooli ühiskonnateaduste, majanduse või juura alal ja nende vanemad olid haritlased, poliitikud või koguni välisministeeriumi kõrgkiht, kelle hulka nad ka ise kippusid. Tema aga oli talupidaja poeg, kes oli lõpetanud Åsi kõrgema põllumajanduskooli. Mitte et see talle väga tähtis oli, kuid ta teadis, et edasise karjääri seisukohalt on tõelised sõbrad üliolulised. Ühel ajal seltskondlike normide tundmaõppimisega töötas Dagfinn Torhus seda innukamalt. Erinevustest hoolimata ühendas kõiki üksnes udune aimdus, kuhu nad elus välja jõuda tahavad. Nad teadsid vaid seda, mis suunas liikuda: ülespoole.
*
Torhus ohkas ja noogutas valvurile, kes tema ajalehed ja ühe ümbriku klaasluugi alt läbi lükkas.
„Veel midagi ...?”
Valvur raputas pead.
„Esimene nagu alati, Torhus. Siseposti ümbrik on valitsussidelt ja saabus täna öösel.”
Torhus nägi, kuidas korrused kustuvad ja süttivad, sedamööda, kuidas lift teda hoonet pidi üles sõidutas. Talle oli turgatanud pähe mõte, et iga korrus sümboliseerib just nagu kindlat etappi tema karjääris, mistõttu see tal igal hommikul silme eest läbi jooksis.
---
Ta tegi kabineti ukse lukust lahti ja kõhkles viivu, enne kui tule põlema pani. Ka sel oli oma eellugu, pealambi lugu. Kahjuks oli see välja imbunud ja välisministeeriumis legendiks saanud. Paljude aastate eest oli tollane USA suursaadik Oslos helistanud Torhusile varavalges ja küsinud, mida ta arvab president Carteri öisest sõnavõtust. Torhus oli just kabinetti jõudnud, polnud veel lehti ega fakse lugenud ja jäänud vastuse võlgu. Mõistagi oli see ta päeva ära rikkunud. Aga sellega asi ei piirdunud. Järgmisel hommikul oli suursaadik helistanud hetkel, kui Dagfinn lehe lahti lõi, ja küsinud, kuidas öised sündmused mõjutavad olukorda Lähis-Idas. Järgmisel hommikul tuli omakorda midagi muud. Torhus oli kogeldes andnud mittemidagiütlevaid vastuseid, mida õõnestasid kahtlused ja infopuudus.
Ta oli hakanud veelgi varem tööle tulema, aga suursaadikul näis olevat mingi seitsmes meel, sest igal hommikul helises telefon täpselt sel hetkel, kui ta toolile istus.
Alles siis, kui ta oli juhuslikult teada saanud, et suursaadik elab ühes väikeses hotellis Akeril, täpselt välisministeeriumi vastas, sai ta seosest aru. Suursaadik, kellele, nagu üldiselt teada, meeldis varakult tõusta, oli muidugi märganud, et Torhusi kabinetis süttis tuli varem kui teistes kabinettides, ja tal tuli himu ülikorralikule ametnikule ninanipsu visata. Torhus läks ja ostis endale pealambi, ja järgmisel hommikul olid tal kõik lehed ja faksid loetud, kui ta laetule süütas. Nii oli see jätkunud oma kolm nädalat, kuni suursaadik järele jättis.
Praegu polnud Dagfinn Torhusil aga naljahambast suursaadikust sooja ega külma. Ta oli just avanud siseposti ümbriku, ja krüptofaksi dešifreeritud koopial, kuhu oli löödud tempel „ERITI SALAJANE”, seisis teade, mis pani ta üle kirjutuslaua laotatud eri riikide majandusnäitajatele kohvi loksutama. Napp tekst käivitas silmapilk fantaasia, aga selle sisu oli umbkaudu niisugune: Atle Molnes, Norra suursaadik Tais, leiti Bangkoki bordellist, nuga seljas.
--
