RAAMATUKATKE: John Banville'i "Surilina"
Kes räägib? See on tema hääl, minu peas. Kardan, et see ei lõpe enne, kui lõpen mina. See räägib minuga, kui ma lohistan ennast mööda neid munakivisillutisega tänavaid, ja ütleb asju, mida ma kuulda ei taha. Mõnikord ma vastan, protestin valjusti, nõuan, et mind rahule jäetaks. Ilmselt ma karjusin midagi eile pagaripoes Via San Tommasol, kus ma ikka käin, võib-olla tema nime, sest äkitselt vaatasid kõik selles rahvarohkes paigas mind, nagu siin vaadatakse, mitte ärevalt ega hukkamõistvalt, vaid lihtsalt uudishimuga. Nad kõik tunnevad mind nüüd juba, pagar ja lihunik ja see mees köögiviljaleti taga, ning ka nende kliendid, hennapunaste juustega koduperenaised, enamasti prisked nagu tuvid oma lõhnaõli, koledate ehete ja suurte tumedate pettunud silmadega. Ma panen tähele nende tähelepanuväärselt saledaid jalgu, nad vananevad ülevalt alla, sest need on ikka veel samad jalad, otsekui vihjavalt pisut rangis, mis neil olid ilmselt kahekümnendates eluaastates või isegi varem. On selge, et ma pakun neile huvi. Võib-olla pakub neile huvi minu välimuse commedia dell’arte varjund, ühe silma tige pilk ja koomiliselt lombakas kõnnak, kepp ja kübar arlekiini nuia ja maski asemel. Paistab, et nad ei paneks seda pahaks, kui ma oleksin hullumeelne. Ma ei ole aga tegelikult hull, üksnes väga, väga vana. Mul on tunne, et ma olen olnud elus terve igaviku. Kui ma tagasi vaatan, näen ma midagi, mis näib olevat ürgpimedus, täis külma, kaleda valguse täppe, tohutult kaugel üksteisest ja minust. Peagi, mõne kuu pärast, jõuame selle aastatuhande lõpukümnendisse, järgmise nägemiseni mina ei ela ning see tekitab minus mõningast kahetsust, sest kaks eelmist on loonud säärast hiilgust, sääraseid rõõme.
Jah, ma olen pöördunud tagasi siia võlvide linna, võib-olla mõtlematult. Ma üürisin korteri ühel väikesel alleel kohe Duomo kõrval, põhjustel, mis pole mulle päriselt selged, ei ütle ma, millistel, kuigi tunnistan, et muretsen hooti politsei võimaliku külaskäigu pärast. See minu pelgupaik pole suurem asi: paar tuba, madalad laed, niiskus; aknad on nii kitsad ja räpased, et ma pean laskma laualambil päev otsa põleda, sest kardan, et kukun poolhämaras millegi otsa komistades. Ma ei sooviks, et mind siit surnuna leitaks ja uks maha murtaks – mu majaperenaine kisendaks ja mina oleksin kes teab kui korratus olekus. Minu majaperenaine – quella strega! – on lesknaine ja kaldub tugevasti teatraalsusele. Ta ütleb, et siin oli linna punaste laternate rajoon ning heidab mulle pilgu, mille varjatud tähenduse peale ma ei taha mõeldagi, ajab silmad pärani ja pea kaugele kuklasse, nii et mul avaneb ebameeldiv vaade tema ninasõõrmete sisemusse. Ma kahtlustasin alati, et just nii ma lõpetangi, heidikuna, kes kompsib mingi anonüümse linna kõrvaltänavatel, räägib endamisi ja laseb möödujatel ennast vahtida. Ometi otsustasin ma siia naasta, kuigi kindlasti mitte soojade tunnete tõttu. Torino sarnaneb kogu oma marmori, nende monumentide ja žestikuleerivate raidkujudega kõige rohkem suure, grandioosse kalmistuga – pole mingi ime, et vaene N. siin peast segi läks, pidas ennast kuningaks ja kuningate isaks ning peatus tänaval, et voorimehe hobust kallistada. Tema pagas läks ka kaduma nagu minu oma kunagi, see saadeti Sampierdarenasse, samal ajal kui ta ise oli teel vastassuunda ning pärast seda ei suutnud ta seda meloodilist kohanime kunagi ilma raevuuratuseta kuulata.
Nüüd aga piisab neist uitlemistest. Ma kavatsen seletada iseennast iseendale ja sulle, mu kallis, sest kui sa saad minuga rääkida, saad sa kindlasti ka mind kuulda. Ma räägin rahulikult, vaikselt, loobudes oma harjumuspärasest värvikast kõnepruugist ja žestidest, ainult sellest, mida ma tean, sellest, mille eest ma saan vastutada. Otsekohe tõstab kahtlusepolüüp oma tömpi ja koledat pead – mida ma tean? mille eest ma vastutada saan? Pole olemas ei vaimu ega mõistust, ei mõtlemist, teadvust, hinge, tahet ega tõde, kõik on fiktsioon… Nii kuulutab hullunud filosoof, vibutades oma vägevat vasarat. Ometi kummitab mind ettekujutus, et mulle on antud viimane võimalus endast midagi lunastada. Ma ei räägi hingest, nii kaugele mu vanadusnõtrus veel jõudnud ei ole. Võib-olla on aga mõned väikesed hinnalised asjad, mille ma saan tagasi osta, nagu ma ostsin kunagi pandimajast tagasi mamma Vanderi hõbedase tabletikarbi. Mulle tuleb pähe mõte, et äkki oligi see sinu tegelik eesmärk, et sa ei tahtnudki üldse mind paljastada ja endale nime teha, vaid pakkuda mulle lunastuse võimalust. Kui nii, siis oled sa juba midagi saavutanud, sest lunastus ei ole sõna, mis oleks siiamaani mu sõnavaras eriti silmapaistvalt esinenud. Sinu motiivid polnud mulle aga kunagi selged ning ma kahtlustan, et ega need polnud selged sulle endalegi. Võib-olla sa tõesti reetsid mind ning üsna varsti ühel päeval ilmub akadeemilise maailma mingi hämara kirjastuse väljaandes sinu postuumne essee minu kohta ning ma saan häbistatud, minu üle hakatakse naerma ning mind vilistatakse loenguruumis välja. Noh, pole oluline.
Nimi, mu nimi on Axel Vander, seda väidan ma kindlalt. Vähemalt seda, kui mitte rohkemat. Tema kirja tõi mulle ühel hommikul terve maailma jagu aega tagasi kenas Arcady linnas kiivri ja kaitseprillidega Hermes mootorrattal. Selles leiduvat sõnumit olin ma oodanud ja kartnud terve oma elu, kogu selle aja, millest ma mõtlen kui oma elust, oma päris elust. Nüüd oli see lõpuks tulnud ning esimene asi, mida ma tundsin, oli piinlikkus. Nagu oleks mulle teatatud, et ammu surnud õde või vend, keda peaaegu enam ei mäletatagi ja keda pole kunagi armastatud, ei olegi surnud, vaid labaselt ja tarmukalt elus, elab naabruses asuvas äärelinnas ja kavatseb võimatut küllatulekut. Mida ma leiaksin pärast nii pikka aega vastuseks sellele iseenda kõrvaleheidetud versioonile? Ma jõin terve päeva viskit, hirmust ja paanikast eufoorias, ning ärkasin keset ööd, leides end vanalt pöördtoolilt kabinetis, kustunud sigaretikoni ikka veel sõrmede vahel. Väljast, sumedast California pimedusest tungisid mu ninna lõhnad, mis mulle ikka veel, pärast paljusid aastaid, eksootilised näisid: eukalüpt, endiselt päikesesoe tolm, terav söehõng, mis kandus heledatelt küngastelt, kus tuled olid mitu kuud tusaselt rohus hõõgunud. Ma lasksin kirjal põrandale kukkuda ning naersin joobnu tühja naeru. Üks auto särises mööda Cedar Streetil, väga aeglaselt, nagu loendaks selle juht majanumbreid, ning mulle tuli mõttesse mask, mille varjus vidukil silmad uksi ja ruloodega aknaid seiravad. Ma tõstsin käe, kõverdasin pöidla päästikuks ja sihtisin sõrmega pimedusse, kus asus uks. Naersin uuesti, seekord loiumalt, pöörasin käe ringi, pistsin väljasirutatud sõrme suhu ja lasksin pöidlal langeda nagu püssikukel. Ma oleksin ise padruni rauda pannud, kui… kui mida?
Põmm!
Üritasin tõusta, aga ei jaksanud ning kukkusin kolinal tagasi, tool vingus minu all vaevast ja mu jalg veeres nagu puupakk. Ma vihkan seda jalga, mu põdurusaastate vältimatut kaaslast, vihkan isegi rohkem kui pimedat silma, mis vahib mind liikumatult hommikusest peeglist, hägune ja värvitu, nagu on mu kujutluses surnud albatrossi silm. Just see ma olengi, inertne koorem omaenda kaelas. See ei jää nii enam kauaks. Viimasel ajal olen ma hakanud tundma, et vajun enda küljest lahti, et mu ploomirasvaga sarnanev vana liha sulab luustiku küljest ja on varsti täielikult kadunud. Mul pole selle vastu midagi, ma rõõmustan, siis tõusen ma kõigest tarbetust katmatuna üles, üleni üksainus läikiv luu ja küünlavahana siledad kõõlused, uus, tundmatu, lõpuks ometi päris mina ise. Purjusolekus või isegi sellest kaugemal on üks hetk, mis, nagu räägitakse, tuleb ette ka südamerabanduse korral, ja mil näib, et ma eraldun kehast ja hõljun ülespoole, jään rippuma ja silmitsen iseennast seal all erapooletu tähelepanuga. See on nüüd juhtunud. Ma nägin, kuidas ma olin seal siruli ning nihutasin ennast siis järsku ägedalt nagu selili hobune, kes püüab end jalule ajada, vehkisin abitult kätega ja pomisesin midagi. Ma haarasin laualt pudeli ja jõin otse sellest ahnelt ja lurinal. Mu suu oli pikast päevasest joomisest hell. Kui ma lasksin käsivarre tooli kõrvale rippu, libises pudel mul sõrmede vahelt ja veeres kõhklevalt ja rappudes poleeritud puupõrandal, valades priiskavate mulksatustega kõik hinge pealt välja. Las kallab. Tegelikult burbooni suitsu-tuhane maitse mulle ei meeldi, kuid ma olin juba varakult otsustanud, et see on minu jook kui osa teistest erinemise strateegiast, veel üks viis valvel olla nagu näitlejal, kes paneb kinga sisse kivikese, mis tuletab talle meelde, et tegelaskuju, keda ta mängib, lonkab. See juhtus ajal, mil ma andsin endale uue näo. See oli väga raske, tuli täpselt otsustada, sepistada need peened eristusjooned, hoida tasakaalu – keegi ei võinud teada, kui raske. Kui see oleks olnud kunstiteos, mida ma lõin, oleks mu meisterlikkusele aplodeeritud. Võib-olla mu viga seisneski selles, et ma tegin seda kõike salaja, mitte aga avalikult ja ekstravagantselt. See oleks rahvast lõbustanud, mulle oleks andeks antud – arlekiinile antakse alati andeks, ta jääb alati ellu.
Ma kuulsin ühe toolirulliku all paberikrabinat nagu noomiva naeru kihinat. Seal oli see kiri. Näete: ma kummardun, ma mühatan, ma võtan selle üles ja silun seda rusikaga tooli käetoel ning loen uuesti kullatolmulise valguse koonuses, mis ujutab mind üle teenimatu heatahtlikkusega, ujutab üle mu vana, pöörase, viltuse pea, mu längus õlad, mu esile tungivate soontega küünise. Masinakirjas read vilguvad ühes rütmis oimukohas taguva pulsiga ning terve silm jookseb vett pingutusest, millega ma püüan hoida sõnu paigal ja sirges reas. Ta oli Antwerpenis – Antwerpenis, Jumal küll! Tema kaalutletud, õpetlaslik toon tegi mulle nalja. Pingsalt, üritades keskenduda, mõtisklesin ma, kui palju ta võib teada. Olin arvanud, et olen oma kauge mineviku karvkatte maha ajanud, aga ometi oli siin tõend, et sellest ei ole päriselt lahti saadud, vaid see lohiseb mul ikka veel järel, ikka veel paari kuivanud limaniidiga mu küljes kinni.
Siis tuli mulle purjus selgusega pähe, mida ma teen. Veider, kuidas see plaanitu maailm oma riuklikke vihjeid annab. Ma tuhnisin laual olevates paberites ja leidsin reljeefkirjaga kaardi, mis oli seal nädal aega lebanud, ning lugesin põlgusest jäigana selle uhkeldavas kirjas pompoosseid meelitusi. Chiarissimo Professore! Il Direttore del Convegno considera un altissimo onore e un immenso piacere invitarla ufficialmente a Torino… Ma olin kavatsenud muidugi napi ja põlgliku sõnumiga keelduda, kuid mõistsin nüüd, et pean minema ja sundima teda sinna minu juurde tulema. Kus oleks veel parem oma hävingule vastu astuda, kui just häving mulle osaks pidi saama?
Alguses, kui ma olin seda kirja lugenud, oli mu esimene mõte olnud kaduda, lihtsalt tõusta püsti ja kõndida oma elust minema, nagu ma olin kõndinud juba kord varem tähelepanuväärse, ennekuulmatu eduga. Seekord poleks see nii kerge, tookord olin ma eikeegi, nüüd on inimesi – valitud salk, kuid ikkagi salk – kõigil mandritel, ükskõik kui palju neid on, kes teavad Axel Vanderi nime, aga sellegipoolest oleks seda võimalik teha. Mul olid kaardistatud põgenemisteed, raha salajastel pangaarvetel, varjupaigad pitseeritud ja ootel… Ma liialdan muidugi. Minuti või paar mängisin ma aga mõttega põgenemisest ning see mäng kiskus mind kaasa. See tekitas minus tunde, et ma olen uljas ja ohtlik, pani mind tundma ennast noorena. Ma mõtlesin, kas see mürgise kirja kirjutaja oli teadnud, millist mõju see mulle avaldab – kas oli võimalik, et ta andis mulle jalgalaskmiseks aega? Kuhu ma aga tegelikult läheksin? Ükskõik milliseid plaane ma ka ei oleks teinud, ei oleks ma saanud pageda kaugemale sellest kollakaspruunist rannast, mulle tuntud maailma kõige viimasest äärest. Ei, ma ei tee seda, ma ei valmista talle seda rahuldust, et ta kuuleb mu põgenevate savijalgade müdinat ja komistamist. Palju parem on talle vastu astuda, tema süüdistustele näkku naerda – haa! ma muidugi valetan talle, valelikkus on mu varjatud, ei, varjamatu külg. Ma olen valetanud kogu oma elu. Valetasin, et pääseda, valetasin, et mind armastataks, valetasin töökoha ja võimu saamiseks ning valetasin valetamise pärast. See oli minu eluviis, vale on peaaegu elu anagramm. Ja nüüd olid mu esimesed katsetused selles kunstis, mu õpipoisilikud pettused pöördunud tagasi mind hukutama.
