RAAMATUKATKE: Laura Barnetti "Meie võimalikud elud"
Eva ja Jim on 19-aastased Cambridge’i üliõpilased, kui nende teed 1958. aastal esimest korda ristuvad. Jim kõnnib mööda teerada, kui talle jalgrattaga lähenev naine koerale otsasõidu vältimiseks kõrvale põikab. See, mis siis juhtub, paneb paika nende ülejäänud elu.
Kirjanik Laura Barnett jälgib Eva ja Jimi tuleviku kolme eri versiooni, nii koos kui ka eraldi, ja toob nii lugejateni nende armastuse loo. Kord võtab see lugu ühe kuju, siis teise, kord käändub sinna, siis tänna, ent ikka jõuab välja tänapäeva ja paneb meid juurdlema selle üle, kuidas väikesed otsused võivad muuta tervet meie elukäiku.
Romaani on eesti keelde tõlkinud Krista Nurm.
--
ESIMENE OSA
ESIMENE VÕIMALUS
Auk rattarehvis
Cambridge, oktoober 1958
Hiljem mõtleb Eva: Kui seda roostes naela poleks olnud, ei oleks Jim ja mina kunagi kohtunud.
See mõte lipsab talle pähe täiesti valmis kujul, jõuga, mis ta hingetuks võtab. Ta jääb vaikselt lamama, jälgides valguse libisemist kardinate ümber, mõeldes oma rattarehvi täpsele nurgale mahatallatud rohul, naelale endale, vanale ja kõverale, väikesele koerale, kes nuuskis teeveeres, tegemata väljagi piduri ja rehvi tekitatud helidest. Ta oli kõrvale põiganud, et mitte koerale otsa sõita, ning rehv oli tabanud roostes naela. Kui lihtne – kui palju tõenäolisem – oleks võinud olla see, et ühtki neist asjadest poleks juhtunud?
Aga see tuleb hiljem, siis kui tema Jimi-eelne elu näib juba helitu, värvidest tühjaks valgunud, justnagu poleks see mingi elu olnudki. Praegu, löögihetkel, on üksnes nõrk rebenemisheli ja õhu vaikne väljavool.
„Pagan küll,” ütleb Eva. Ta surub pedaalidele, aga esirehv perutab nagu närvis hobune. Ta pidurdab, tuleb sadulast maha, laskub põlvili, et olukorda hinnata. Väike koer passib kahetsevalt kaugemal, haugub otsekui vabanduseks ja vudib siis järele oma peremehele, kes on nüüd juba tükk maad eespool, lahkuv kuju beežis vihmamantlis.
Seal, sakilise augu kohal, ongi nael, vähemalt kaks tolli pikk. Eva surub rebendi servad kokku ja sealt väljub käheda visinaga õhku. Rehv on peaaegu tühi – ta peab ratta käekõrval tagasi kolledži juurde lükkama, aga juba ta ongi oma vestlusele juhendajaga hiljaks jäänud. Professor Farley võib arvata, et ta ei ole oma esseed „Nelja kvarteti” kohta ära teinud, kuigi tegelikult on ta selle pärast kaks pikka ööd üleval olnud – see on praegu tema ranitsas, korralikult ümber kirjutatud, ilma allmärkusteta viis lehekülge pikk. Ta on selle üle üsna uhke, ootas, et saaks selle valjusti ette lugeda, jälgida silmanurgast vana Farleyt, kui see ettepoole kummardub, kulmud tukslemas nagu iga kord siis, kui teda miski tõeliselt huvitab.
„Scheiße,” ütleb Eva – sellises raskes olukorras näib üksnes saksa keel aitavat.
„Kas teiega on kõik korras?”
Eva on ikka veel põlvili, ratas raskelt vastu teda toetumas. Ta uurib naela, arutleb endamisi, kas see, kui ta selle ära võtaks, teeks rohkem kahju kui head. Ta ei vaata üles.
„Jah, aitäh. Kõigest rehv läks katki.”
Möödakäija, kes see iganes ka on, vaikib. Eva eeldab, et ta on edasi kõndinud, kuid siis hakkab vari – mehe siluett, kaabuta, kätt jakitaskusse pistes – nihkuma üle rohu tema poole. „Lubage ma aitan. Mul on siin paranduskomplekt.”
Eva vaatab üles. Päike on vajumas puuridade taha – veel vaid paar nädalat sügissemestrit ja juba jäävad päevad lühemaks – ning valgus paistab mehe tagant, jättes tema näo pimedusse. Tema vari, mis on ühenduses pruunide lääpas kingadega, paistab pika ja kogukana, kuigi mees näib olevat keskmist kasvu. Kahvatupruunid juuksed, mis vajavad lõikamist, Penguini kirjastuse paberköide vabas käes. Eva suudab välja lugeda raamatuseljal olevat pealkirja – „Hea uus ilm” – ja talle meenub üsna äkitselt üks pärastlõuna talvisel pühapäeval: ema teeb köögis Vanillekipferl’eid , muusikatoast voogavad isa viiuli helid, samal ajal kui tema on kaotanud ennast täielikult Huxley kummalisse ja hirmutavasse tulevikukujutlusse.
Ta asetab jalgratta ettevaatlikult külili ja tõuseb püsti. „See on teist väga lahke, aga ma kardan, et mul ei ole aimugi, kuidas seda kasutada. Minu ratast parandab alati uksehoidja poeg.”
„Kindla peale.” Mehe hääletoon on kerge, kuid ta kortsutab teises taskus kobades kulmu. „Kahjuks ma vist lubasin liiga vara. Ma ei tea, kus see on. Palun vabandust! Tavaliselt on see mul kaasas.”
„Isegi siis, kui te rattaga ei sõida?”
„Jah.” Ta on pigem poiss kui mees – Eva enda vanune ja üliõpilane. Tal on kolledžisall – mustade ja kollaste mesilasetriipudega – lõdvalt kaela ümber. Linnapoisid ei räägi nii nagu tema ja kohe kindlasti ei kanna nad kaasas „Hea uue ilma” eksemplare. „Olla valmis ja nii edasi. Ja tavaliselt ma teengi seda. Tähendab, sõidan rattaga.”
Ta naeratab ja Eva märkab, et ta silmad on ebaharilikult sügavsinised, peaaegu kannikeselillad, ja nende ümber on ripsmed, mis on pikemad kui tema enda omad. Naise puhul oleks kogumuljet nimetatud ilusaks. Mehe puhul ajab see veidi segadusse – Eva leiab, et tema pilgule on raske vastata.
„Kas te olete sakslane?”
„Ei!” Ta vastab liiga teravalt. Noormees vaatab kohmetult kõrvale.
„Oeh, vabandust. Kuulsin teid vandumas: „Scheiße!”.”
„Kas te räägite saksa keelt?”
„Tegelikult mitte. Kuid ma oskan öelda „pask” kümnes keeles.”
Eva hakkab naerma. Ta poleks pidanud nähvama. „Mu vanemad on austerlased.”
„Ach so.”
„Te ikkagi räägite saksa keelt!”
„Nein, mein Liebling. Ainult natukene.”
Noormehe pilk kinnitub Eva silmadesse ja neiut haarab iseäralik tunne, et nad on varem kohtunud, kuigi teise nime kohal seisab tühi koht. „Kas te õpite inglise kirjandust? Kes teile Huxleyt soovitas? Minu meelest ei lubanud nad meil lugeda midagi nüüdisaegsemat kui „Tom Jones” .”
Noormees vaatab alla raamatu poole ja raputab pead. „Oh ei – Huxley on vaid oma lõbuks. Ma õpin juurat. Kuid teate, meil ikkagi lubatakse ka romaane lugeda.”
Eva naeratab. „Muidugi.” Seega ei ole võimalik, et ta on teda näinud inglise keele ja kirjanduse teaduskonnas; võib-olla on neid kunagi peol tutvustatud. David tunneb nii paljusid inimesi – mis oli tema selle sõbra nimi, kellega Penelope tantsis Caiuse kolledži maiballil, enne kui ta Geraldiga käima hakkas? Ka temal olid erksinised silmad, kuid kindlasti mitte päris sellised kui need siin. „Te paistate tuttav. Kas me oleme kohtunud?”
Mees uurib teda uuesti, pea viltu. Ta on kahvatu, väga inglispärase välimusega, ninal aimatavad tedretähed. Eva võib kihla vedada, et need tekivad ja tumenevad esimeste päikesekiirtega ning et mees vihkab neid, kirub oma õrna põhjamaist nahka.
„Ma ei tea,” ütleb too. „Mulle tundub, nagu oleksime, aga olen kindel, et ma mäletaksin siis teie nime.”
„See on Eva. Edelstein.”
„Hüva.” Ta naeratab jälle. „Ma kindla peale mäletaksin seda. Mina olen Jim Taylor. Teine aasta, Clare’i kolledž. Teie olete Newnhamis?”
Eva noogutab. „Teine aasta. Ja ma olen sattumas tõsisesse jamasse, sest puudun oma juhendaja eratunnist, sest lihtsalt mingi idioot jättis naela maha vedelema.”
„Mina peaksin ka juhendaja juurde minema. Aga kui aus olla, siis ma mõtlesin, et ei lähe.”
Eva silmitseb teda hindavalt. Tal on vähe aega selliste üliõpilaste – peamiselt meeste ja seejuures kõige kallimat haridust omandavate meeste – jaoks, kes suhtuvad oma akadeemilise kraadi saamisesse laisa, enesega rahuloleva põlgusega. Ta ei olnud noormeest üheks selliseks pidanud. „Kas see on teil kombeks?”
Teine kehitab õlgu. „Tegelikult mitte. Ma ei tundnud end hästi. Aga nüüd ma tunnen end järsku tükk maad paremini.”
Nad vaikivad hetke, kumbki tunneb, et ta peaks ühe liigutuse tegema, et ära minna, kuid ei taha seda eriti teha. Teerajal ruttab mööda üks tumesinist lühikest kapuutsiga mantlit kandev tüdruk ja heidab neile kiire pilgu. Siis, Evat ära tundes, vaatab uuesti. See on too Girtoni tüdruk, see kes mängis ADCs Emiliat, kui David mängis Jagot. Tema pilk oli Davidile pidama jäänud – iga loll võis seda näha. Kuid Eva ei taha praegu Davidi peale mõelda.
„Hüva,” ütleb Eva. „Ma arvan, et mul oleks targem tagasi minna. Vaatan, kas uksehoidja poiss oskab mu ratta ära parandada.”
„Või te võiksite lubada minul selle ära parandada. Me oleme Clare’ile palju lähemal kui Newnhamile. Ma otsin paranduskomplekti üles, paikan teie rehvi ära ja teie lubate mul teid napsile kutsuda.”
Eva vaatab talle näkku ja teda rabab sellise kindlusega, mida ta ei oska seletada – ta isegi ei taha seda proovida –, et see ongi selline hetk: hetk, mille järel miski ei ole enam kunagi endine. Ta peaks – peaks – ei ütlema, kõrvale pöörduma, lükkama oma jalgratta mööda õhtupoolikusi tänavaid kolledživärava juurde, laskma uksehoidja poisil end punastades abistama tulla, pakkuma talle nelja šillingit jootrahaks. Aga ta ei tee seda. Selle asemel keerab ta oma jalgratta vastassuunda ja kõnnib poisi, selle Jimi kõrval; nende mõlema vari napsab nende kandu, pikal rohul ühinedes ja teineteist kattes.
TEINE VÕIMALUS
Pierrot
Cambridge, oktoober 1958
Riietusruumis ütleb ta Davidile: „Ma pidin täna peaaegu koera rattaga alla ajama.”
David kõõritab teda peeglist. Ta määrib paksult näole valget puuderkreemi. „Millal?”
„Kui ma Farley juurde sõitsin.” Veider, et see pidi talle just praegu meelde tulema. See ajas ähmi täis: kui ta lähenes, siis raja servas seisnud väike valge koer ei läinud ära, vaid paterdas sabajuppi liputades tema poole. Ta oli valmis kõrvale põikama, kuid viimasel hetkel – vaevalt paari tolli kaugusel tema esirattast – hüppas koer järsku hirmunud klähvatusega eemale.
Eva peatus ehmunult. Keegi hõikas: „Kuule, vaata ka, kuhu sa sõidad!” Ta pööras ümber, nägi beežis vihmamantlis meest mõne jala kauguselt teda põrnitsemas.
„Palun väga vabandust,” ütles ta, kuigi oleks hoopis tahtnud öelda: See paganama koer peaks tegelikult rihma otsas olema.
„Kas teiega on kõik korras?” Vastassuunast lähenes veel üks mees: tegelikult poiss, temaealine, kolledžisall lõdvalt tviidjaki peale heidetud.
„Üpriski korras, aitäh,” vastas ta pirtsakalt. Kui ta tagasi ratta selga istus, kohtusid nende pilgud korraks – noormehe silmad olid ebaharilikult tumesinised, raamitud pikkadest, tütarlapselikest ripsmetest, ja hetke jooksul oli Eva kindel, et ta tunneb teda, niivõrd kindel, et ta avas suu ja valmistus tervitama. Ent siis, sama kiiresti, hakkas ta iseendas kahtlema, ei öelnud midagi ja väntas edasi. Niipea kui ta oli jõudnud professor Farley ruumidesse ja hakkas oma „Nelja kvarteti” kohta kirjutatud esseed ette lugema, libises kogu see asi tal peast minema.
„Oh, Eva,” ütleb David nüüd. „Sina ikka satud kõige tobedamatesse olukordadesse.”
„Kas tõesti?” Ta kortsutab kulmu, tunnetades erinevust Davidi versiooni – temast kui korratust, vastupandamatult hajameelsest inimesest – ja iseenda versiooni vahel. „See ei olnud minu süü. See loll koer jooksis otse mulle ette.”
Kuid David ei kuula: ta vahib üksisilmi oma peegeldust, hajutades meigitriipu kaelal laiali. Tulemus on nii klounilik kui ka melanhoolne, nagu üks neist prantsuse Pierrot’dest.
„Siit,” ütleb Eva, „on jäänud määrimata.” Ta kallutab end ettepoole, hõõrub käega noormehe lõuga.
„Ära tee,” sõnab teine teravalt ja lükkab ta käe ära.
„Katz!” Gerald Smith on uksel, seljas nagu Davidilgi pikk valge rüü, nägu ebaühtlaselt valgega kokku määritud. „Näitlejate soojendus. Oi, tere, Eva! Ega sa ei viitsiks Peni otsima minna? Ta uitab seal kusagil maja ees.”
Eva noogutab talle. Davidile ütleb ta: „Näeme hiljem! Kivi kotti!”
Kui ta minekule pöördub, haarab David tal käsivarrest, tõmbab ta lähemale. „Vabandust,” sosistab ta. „See on närvidest.”
„Ma tean. Ära pabista. Sa saad suurepäraselt hakkama.”
---
KOLMAS VÕIMALUS
Kukkumine
Cambridge, oktoober 1958
Mees näeb eemalt, kuidas ta kukub: aeglaselt, ettekavatsetult, justnagu stoppkaadrite reas. Väike valge koer – terjer – nuusib roopalisel teeveerel, tõstes pead, et saata süüdistav haugatus omanikule, beeži vihmamantlit kandvale mehele, kes on juba hea tükk maad eespool. Jalgrattaga lähenev tüdruk – ta sõtkub pedaale liiga kiiresti, tumedad juuksed selja taga lehvimas kui lipp. Ta kuuleb, kuidas tüdruk hüüab üle rattakella helina: „Eest ära, poiss!” Kuid koer, kelle tähelepanu köidab mingi uus koeri huvitav asi, ei lähe mitte eemale, vaid lühemat teed pidi tüdruku esiratta ette.
Tüdruk hakkab vingerdama, tema ratas sõidab kõrge rohu sisse, väändub ja väriseb. Raskelt maandudes kukub ta külili, vasak jalg harjumatu nurga alla kõverdunud. Jim, kes on temast vaid mõne jala kaugusel, kuuleb teda vandumas: „Scheiße!”
---
Laura Barnetti "Meie võimalikud elud" on 10. oktoobrini 2016 saadaval vaid 7 euro eest. Vaata lisa!
