RAAMATUKATKE: Lee Childi "Viperusteta"
Tema Jack Reacheri sarjas on praeguseks ilmunud 20 romaani, raamatud on tõlgitud 42 keelde ja neid on müüdud üle 100 miljoni eksemplari. Viimati on Lee Childilt eesti keeles ilmunud romaanid „Üks lask”, „Tõmbetraat”, „Ära mine iial tagasi” ja „Viperusteta”.
Endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher saab uskumatu pakkumise. USA salateenistuse naisagent tahab teda palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti. Naine on asepresidendi kaitsemeeskonna verivärske ülemus ja ta soovib, et Reacher üritaks tungida läbi inimeste kaitsekilbi asepresidendini ning paneks sel viisil proovile kaitsemeeskonna tõhususe. Reacheril on olemas vajalikud oskused ja ta on täiesti tundmatu, nii et kes võiks veel paremini selleks tööks sobida? Kuid agent jätab Reacherile ütlemata, et tegelikult ongi juba tundmatud, otsusekindlad ja külmaverelised mõrtsukad asepresidendi sihikule võtnud. Nad on vilunud tapjad, kellel jääb aga kahe silma vahele üks otsustava tähtsusega asjaolu ‒ et võitlusväljal viibib sama otsusekindel ja külmavereline Jack Reacher.
--
ÜKS
Nad said sellest teada juulis ja olid terve augusti vihased. Septembris püüdsid nad teda tappa. See oli ilmselgelt liiga vara. Nad ei olnud valmis. Üritus kukkus läbi. Sellest oleks võinud saada katastroof, kuid välja kukkus hoopis ime. Sest keegi ei märganud.
Nad hiilisid turvameestest oma tavaliste nippide abil mööda ja jäid varitsema saja jala kaugusel tema kõnepuldist. Nad kasutasid summutit ja lasid tolli jagu mööda. Kuul pidi otse ta pea kohalt üle lendama. Võib-olla koguni läbi juuste, sest ta tõstis kohe käe ja silus neid, nagu oleks tuulehoog neid sakutanud. Nad vaatasid seda hiljem televiisorist korduvalt. Ta tõstis käe ja silus juukseid. Ega teinud midagi muud. Lihtsalt jätkas midagi märkamata kõnet, sest summutatud kuul on liiga kiire, et seda näha, ja liiga vaikne, et kuulda. Niisiis, kuul läks temast mööda ja lendas edasi. Kohtamata teel ühtki takistust, tabamata ühtki hoonet. Lendas truult otse edasi, kuni energia otsa lõppes ja raskusjõud kuuli maapinnale kukutas – piirkonnas, kus laius tühi rohumaa. Ei mingit vastust. Mingit reaktsiooni. Mitte keegi ei märganud. Nagu poleks seda kuuli kunagi lastudki. Nad ei teinud teist lasku. Nad olid liiga vapustatud.
Nii et läbikukkumine, kuid ühtlasi vedamine. Ja õppetund. Terve oktoobri käitusid nad professionaalidena, kes nad ka olid, alustades otsast, rahunedes, mõeldes, uurides ja uueks katseks valmistudes. See saab olema parem, hoolikalt kavandatud ja korralikult teostatud, tuginema tehnikale, detailidele ja intellektile ning selle peab täiuseni viima kuri hirm. Auväärne üritus. Loominguline üritus. Ja eeskätt üritus, mis ei kuku läbi.
Siis saabus november ja reeglid pöörati pea peale.
Reacheri tass oli tühi, kuid veel soe. Ta tõstis selle alustassilt üles, kallutas ja jälgis, kuidas kohvipaks aeglaselt tema poole voolab, pruun nagu jõemuda.
„Kunas seda teha tuleb?” küsis ta.
„Niipea kui võimalik,” vastas naine.
Reacher noogutas. Siis libistas ta ennast boksist välja ja ajas sirgu.
„Helistan sulle kümne päeva jooksul,” ütles ta.
„Ja teatad oma otsuse?”
Reacher raputas pead. „Ja teatan, kuidas läks.”
„Ma tean, kuidas läks.”
„Okei, ja teatan, kuhu raha saata.”
Naine sulges silmad ja naeratas. Reacher silmitses teda.
„Kas sa arvasid, et ma keeldun?” küsis ta.
Teine avas silmad. „Ma arvasin, et sind on veidi raskem ära rääkida.”
Reacher kehitas õlgu. „Nagu Joe sulle ütles, ma olen hull väljakutsete järele. Joel oli sedasorti asjades tavaliselt õigus. Üldse oli tal väga paljudes asjades tavaliselt õigus.”
„Nüüd ma ei teagi, mida öelda, oskan vaid tänada.”
Reacher ei vastanud. Tahtis ära minema hakata, kuid naine tõusis otse ta kõrval püsti ja ta ei pääsenud liikuma. Tekkis kohmetu paus. Nad seisid silm silma vastas ja laud hoidis neid lõksus. Siis sirutas naine käe ja mees surus seda. Naine hoidis ta kätt hetke võrra kauem kui vaja, sirutas ennast äkki ja suudles teda põsele. Ta huuled olid pehmed. Nende puudutus kõrvetas Reacherit nagu kerge elektrilöök.
„Siin käepigistusest ei piisa,” ütles naine. „Sa teed meile suure teene.” Ta pidas vahet. „Ja sa olid peaaegu mu mehevend.”
Reacher ei vastanud. Ta vaid noogutas, manööverdas ennast laua tagant välja ja vaatas korra üle õla. Seejärel läks trepist üles ja astus tänavale. Naise lõhn oli endiselt ta käel. Ta kõndis kabareeni, sisenes fuajeesse ja jättis kirjakese oma sõpradele, kes viibisid riietusruumis. Lõpuks suundus ta maanteele ja tal oli kümme tervet päeva, et mõelda välja, kuidas tappa planeedi enamkaitstumat inimest nr. 4.
Kõik oli alanud kaheksa tundi tagasi, ja järgmiselt: meeskonnajuht M. E. Froelich tuli esmaspäeva hommikul tööle – kolmteist päeva pärast valimisi, tund aega enne teist strateegiakoosolekut ja seitse päeva pärast seda, kui esimest korda oli kõlanud sõna mõrv – ja langetas lõpliku otsuse. Ta läks otsima oma otsest ülemust ja leidiski tolle oma kabineti eest, sekretärilatrist, kus ta oli ilmselgelt parajasti teel kusagile mujale ja ilmselgelt oli tal väga kiire. Mehel oli mingi kaust kaenla all ja näol eksimatult äratuntav hoia eemale! ilme. Kuid Froelich võttis julguse kokku ja tegi lühidalt selgeks, et tal on vaja kõnelda kohe praegu. Hädasti. Ja mitteametlikult ning otse loomulikult nelja silma all. Ülemus pidas hetke aru, pööras järsult ringi ja läks tagasi kabinetti. Ta lasi Froelichi enda järel sisse ja sulges ta järel ukse – piisavalt vaikselt, et see päevakorraväline kohtumine veidi salapärane näiks, kuid samas piisavalt kõvasti, andmaks üheselt märku, et ülemus on oma töörütmi rikkumisest häiritud. Ühest küljes vaid lingilõksatus, teisest küljest selge sõnum, mille tähendus on bürokraatlikes hierarhiates kõikjal seesama: ja vaata, et sa mind mingi tühja-tähjaga ei tülita.
Ülemus oli kahekümne viie aastase staažiga veteran, oma karjääriredeli viimasel pensionieelsel pulgal, pöördumatult viiekümnendais, ammuste aegade viimane kaja. Ta oli ikka veel pikk, sihvaka ja sportliku kehaga, kuid hallines kiirelt ja pehmenes mõnest kohast, kust polnud vaja. Tema nimi oli Stuyvesant. Kui keegi küsis, kuidas seda kirjutada, võis ta vastata, et nii nagu Uus-Amsterdami viimase kuberneri nime. Või nüüdisajale vastu tulles: nagu too sigaretimark. Ainsagi erandita kandis ta iga jumala päev firma Brooks Brothers rõivaid, kuid sellegipoolest peeti teda võimeliseks taktikaküsimustes kompromisse tegema. Mis kõige parem, ta ei olnud eales läbi kukkunud. Mitte kunagi, kuigi ta oli siin figureerinud juba teab kui kaua ja näinud muresid rohkem kui küllaga. Kuid läbikukkumisi ega altminekuid ei olnud. Järelikult peeti teda kõigis organisatsioonides toimiva universaalse algoritmi alusel sobivaks ülemuseks, kelle alluvuses töötada.
„Sa paistad pisut närvis olevat,” ütles Stuyvesant.
„Ma pisut olengi,” vastas Froelich.
Tema kabinet oli väike ja vaikne, napilt sisustatud ning puhas. Seinad olid ühtlaselt valgeks värvitud ja neid valgustasid halogeenlambid. Ruumil oli üks aken, mille valged püstised ruloopaanid olid keeratud poolviltu väljas valitseva halli ilma ette.
„Ja miks sa närvis oled?”
„Ma pean sult luba küsima.”
„Milleks?”
„Millekski, mida ma tahan üritada,” vastas naine. Ta oli Stuyvesantist kakskümmend aastat noorem, täpselt kolmekümneviiene. Pigem pikk kui lühike, aga mitte üleliia. Võib-olla vaid toll või paar üle oma generatsiooni Ameerika naiste keskmise, kuid temast kiirgav intelligentsus, energia ja elujõud tegid ta võrdlemise mistahes keskmisega võimatuks. Kehalt oli ta sireda ja lihaselise vahepealne, nahk ja silmad heleda kumaga, mis andsid talle sportlase välimuse. Tal olid lühikesed heledad ja kergelt sassis juuksed. Temast jäi mulje, nagu oleks ta tulnud just olümpiamängudelt, kus ta mingil meeskonnaalal otsustavat rolli mängides kuldmedali võitis, seejärel duši alt läbi käis ja kiirelt tänavariietesse hüppas. Otsekui poleks olümpiavõit midagi erilist ja ta sooviks staadionilt kähku minema saada, enne kui telereporterid ta meeskonnakaaslastest läbi murravad ning ta ette võtavad. Ta nägi välja nagu väga asjatundlik, kuid ühtlasi väga tagasihoidlik inimene.
„Mis laadi millekski?” päris Stuyvesant. Ta pööras ennast ja asetas kaenlas olnud kausta lauale. Laud oli suur, kaetud halli kunstkiviplaadiga. Tipptasemel moodne kontorivarustus, piinliku hoolega puhastatud ja poleeritud, nagu oleks tegemist antiikmööbliga. Stuyvesant oli selle poolest kuulus, et ta laual ei vedelenud kunagi mingeid pabereid ja see oli täiesti tühi. See harjumus lõi kabinetis ülima tõhususe atmosfääri.
„Ma tahan, et seda teeks keegi väljast,” ütles Froelich.
Stuyvesant sättis toimiku täpselt laua nurgale ja libistas sõrmega piki toimiku selga ning seejärel mööda serva, nagu kontrollides, kas on ikka tegemist täisnurgaga.
„Arvad, et see on hea mõte?” küsis ta.
Froelich ei vastanud midagi.
„Oletan, et pead silmas konkreetset isikut?” usutles mees edasi.
„Hiilgav variant.”
„Kes?”
Froelich raputas pead. „Sa ei peaks oma pead pakule panema,” ütles ta. „Nii on parem.”
„On’s mehel ka soovitaja?”
„Või naisel.”
Stuyvesant noogutas. Tänapäevane maailm. „Kas isikul, keda sa silmas pead, on soovitaja?”
„Jah, ja väga usaldusväärne.”
„Meie majast?”
„Jah,” kordas Froelich.
„Siis meie pead juba ongi pakul.”
„Ei, see soovitaja ei ole enam meie majas.”
Stuyvesant pööras ennast ja sättis toimiku paralleelseks laua pikema servaga. Siis uuesti paralleelseks külgservaga.
„Las ma mängin saatana advokaati,” ütles ta. „Ma edutasin sind neli kuud tagasi. Neli kuud on pikk aeg. Kui me nüüd otsustame kellegi väljast mängu tuua, siis võib selles näha teatavat eneseusalduse puudust, kas pole? Või mis sulle tundub?”
„Ma ei saa lasta sellel ennast mõjutada.”
„Aga võib-olla peaksid,” ütles Stuyvesant. „Sa võid endale kahju teha. Neid kutte oli kuus tükki, kes seda kohta tahtsid. Järelikult, kui sa seda teed ja see välja tilgub, on sul tõsiseid probleeme. Kogu su ülejäänud karjääri seirab pool tosinat raisakotkast, kes pidevalt pomisevad ma ju ütlesin. Sest sa ise hakkasid oma võimetes kahtlema.”
„Sellises asjas ma peangi oma võimetes kahtlema, tundub mulle.”
„Sulle tundub?”
„Ei, ma tean. Ma ei näe alternatiive.”
Stuyvesant vaikis.
„Mulle endale ei meeldi see sugugi,” ütles Froelich, „võid mind uskuda. Aga ma arvan, et nii tuleb teha. Ja see on mu isiklik otsus.”
Kabinetis valitses vaikus. Stuyvesant ei lausunud sõnagi.
„Niisiis, kas sa annad oma nõusoleku?” küsis Froelich.
„Sa poleks pidanud küsima,” kehitas Stuyvesant õlgu. „Oleksid pidanud lihtsalt kätte võtma ja ära tegema.”
„Pole minu moodi,” kostis Froelich.
„Ära siis kellelegi teisele ütle. Ja ära ühtki rida paberile pane.”
„Ma poleks seda nagunii teinud. See kompromiteeriks tõhususprintsiipi.”
Stuyvesant noogutas vaevumärgatavalt. Siis, nagu hea bürokraat ikka – ja selleks ta oli saanud –, asus ta kõige tähtsama küsimuse juurde.
„Kui palju see isik maksab?” küsis ta.
„Mitte palju,” ütles Froelich. „Võib-olla ei maksagi midagi. Võib-olla ainult jooksvad kulud. Meil on ühine minevik. Teoreetiliselt. Teatud mõttes.”
„See võib su karjääri aeglustada. Lõpetada edutamised.”
„Kui toimin teisiti, siis mu karjäär lõpeb.”
„Mina valisin su,” ütles Stuyvesant. „Tõstsin teiste hulgast välja. Järelikult kõik, mis kahjustab sind, kahjustab ka mind.”
„Ma mõistan seda, söör.”
„Niisiis hinga nüüd sügavalt sisse ja loe kümneni. Siis ütle, et see kõik on vajalik.”
Froelich noogutas, hingas sügavalt sisse ja vaikis kümme või üksteist sekundit.
„See on tõepoolest vajalik,” ütles ta.
Stuyvesant võttis oma toimiku.
„Hea küll, tee ära,” sõnas ta.
--
Lee Childi "Viperusteta" ja "Ära mine iial tagasi" on 9. maini 2016 e-raamatutena saadaval vaid 15 euro eest. Vaata lisa!
