RAAMATUKATKE: Liz Fenwicki "Cornwalli võõras"
Vanaema Jaunty on elanud siin aastakümneid, kord oli ta tunnustatud kunstnik, nüüd hakkavad aga tema päevad lõpule jõudma. Vanaema vaevavad endiselt minevikusündmused, eriti Lancastria põhjaminek sõja ajal.
Kõik sujub hästi, kuni torm toob kohale abi vajava võõra. Saabunud mehe valdusse on sattunud perepärand – lummav akvarell majast jõe ääres, mis juhataski ta Gabriella vanaema majja. Mees hakkab uurima maalile peidetud vihjeid ja päev-päevalt kuulub ta üha enesestmõistetavamalt Gabriella ja Jaunty igapäevaellu. Päevavalgele tuleb hämmastav lugu identiteedist ja reetmisest. Romaan „Cornwalli võõras“ on köitev lugu armastusest ja saladustest, taustaks kaunis Cornwalli loodus.
--
ESIMENE OSA
Jaunty
ÜKS
Tänaval kolm korrust allpool möödusid koolivormid ja ranitsad rivis kalmistuväravast. Isegi nüüd, kui ajast, mil Gabe viimati vormirõivaid kandis, oli möödas neliteist aastat, tundis ta, kuidas villane ruuduline seelik jalgu kraabib ja ranitsarihmad õlgadesse soonivad. Ta hoidis telefoni kõrva vastas ja see kutsus ikka veel. Tema vanaemal Jaunty Blythe’il kulub vähemalt kuus kutsungit, et jõuda laual asuva telefoniaparaadini. Jaunty ei olegi sellest kaugel, aga ta on viimasel ajal muutunud nii hapraks, et suure ruutudeta akna juures olevalt toolilt püsti saamine on pingutav.
Pärast viiendat kutsungit vaatas Gabe enda ümber laiali pillatud pakkimiskastide poole. Kolimismehed tulevad homme – kraanaga, et klaver aknast välja tõsta. Mitu aastat tagasi nad selle sama teed sisse olid tõstnud? Neli? Aeg lendab, nii et ei pane tähelegi.
„Manaccan 325.”
„Tere, Jaunty.” Gabe naeratas. Mitte keegi ei vastanud enam niimoodi. See polnud tõepoolest ei asjakohane ega täpne. Aga peletas siiski eemale ebaviisakad helistajad, kui nad ikka lasid telefonil heliseda piisavalt kaua, et Jaunty selle üldse vastu võttis. Gabe oli kindel, et nende hämmeldus pakub vanaemale pisut lõbu. Ja kui helistati näiteks klaasifirmast aknaklaaside vahetuse või kasvuhoonete asjus, mida Jaunty ei tahtnud ega saanud endale lubada, hakkas ta soravalt rääkima prantsuse, saksa või itaalia keeles. Vanaema polnud Gabe’ile kunagi seletanud, kuidas ta nii mitut keelt oskab. Ta vastas alati ühteviisi: „Mul on keelte peale kõrva, kullake.”
„Gabriella, kui armas sinu häält kuulda.”
Gabe märkas vanaema hääles hingetut värinat.
„Kuidas läheb?” küsis Gabe, teades, et ausat vastust ta ei saa.
„Pole viga, tänan küsimast.”
Gabe kujutas ette, kuidas vanaema ajab ennast nii sirgu, kui saab. Isegi üheksakümne kahe aastaselt oli ta ikka veel tähelepanuväärselt rühikas ja graatsiline, nii et tegi Gabe’i lausa kadedaks. Kui Gabe veel laval esines, püüdis ta matkida Jaunty hoiakut, hoida seda enda ligi nagu nähtamatut keepi, mis teda kaitseb. Gabe krimpsutas nägu. Ta polnud juba neli aastat laval olnud – elu oli võtnud teise suuna ja nüüd kasutas Gabe seda endassetõmbumist iga päev otsekui rõivast. See teenis teda hästi.
„Mulle helistas just proua Bates.” Gabe hingas sügavalt sisse. „Ta rääkis, et sa keeldusid rohtu välja ostmast.” Gabe istus suurele pappkastile. Kõik oli siin ülemise korruse korteris pakitud ja valmis. Ega seal palju asju polnudki: klaver, süntesaator ja loomulikult mõni Jaunty maal. Need olid Gabe’i kõige tähtsam varandus. Gabe oli pakkinud kastidesse raamatud ja pudemed endisest elust. Oli olnud kummaline sorida vanu kavasid, partituure, ajaleheväljalõikeid, arvustusi ja osaliste fotosid. Asjade hulgas oli ka kuivatatud kollane roos kimbust, mille Jaunty oli talle saatnud pärast esimest ooperit konservatooriumis: esimesel kursusel oli Gabe suurepäraste häälte koorist esile kerkinud ja saanud soolorolli. Nüüd olid tema endise elu kajad topitud kasti, millel oli silt PUDEMED. Seda polnud palju, aga see oli ka olnud ainult algus.
„Mulle pole seda vastikut kraami tarvis.” Jaunty köhis. „See tekitab seedehäireid, aga mulle on elus jäänud vähe asju, mida saan nautida, ja üks neist on toit.”
„Kas arst on sellega päri?” Gabe teadis vastust juba enne, kui Jaunty midagi ütles.
„Ei.”
„Jaunty, sul on diabeet. Ma ei pea ju sulle ütlema, mida see tähendab.”
„Ei pea.”
Gabe pani silmad kinni, lootes et Jauntyl on lihtsalt jonnituju. Hoolimata vanusest ja diabeedist oli ta kuni viimase ajani olnud heas vormis. „Olgu, ma ei hakka sulle ütlema. Olen homme õhtul sinu juures ja siis räägime sellest.”
„Ma ei tea, miks sa niimoodi teed. Mul pole üksinda häda midagi. See on tobe! Ei, see on lauslollus.” Jaunty hingas raginal. „Noored peavad olema Londonis ja elama, mitte kaugetes maamajades erakuteks muutuma.”
Gabe ohkas. „Sina ju elasid seal, kui sa noor olid.”
„Siis olid asjad teisiti. Mina olin lapsega sõjalesk, mitte vallaline naine.”
„Nii sa oled öelnud jah ja võid jälle öelda nii homme kui ka kõigil järgnevatel päevadel.”
„Kas ma kordan ennast?”
„Ainult siis, kui tahad midagi selgeks teha.” Gabe teadis, et Jaunty ei jäta seda niisama, ja ta teadis ka, et vanaema ei taha tunnistada, et neil pole rahaliselt võimalik kahte kodu pidada. Vanaema ei maalinud enam, ta sai ainult väikest pensioni ja Gabe’i sissetulek kõikus – reklaamidele muusika kirjutamine polnud kindel töö –, nii et mõistlik oli Londoni korter maha müüa. Gabe ei pidanud olema Londonis, et oma tööd teha, ja müügitulu annaks neile materiaalset kindlust.
„Homme õhtul näeme, ja võta ikka oma tablette edasi. Proua Bates tuleb varsti läbi ja toob neid sulle juurde.” Enne kui Jaunty jõudis hakata vastu vaidlema, lõpetas Gabe kõne. Ta ei suutnud maha suruda tunnet, et vanaema hakkab alla andma. See oli ka üks põhjusi, miks Gabe’i meelest oli Cornwalli kolimine õige tegu. Jaunty vajas abi, aga ta oli liiga kinni oma harjumustes, et lasta kellelgi külaelanikest ennast aidata rohkem kui mõne asjaajamise juures ja veidi koristamisel.
Aknast nägi Jaunty kitsast lahte ja eemalt jõge. See vaade hoidis teda terve mõistuse juures ja oli olnud tema alaliseks kaaslaseks juba peaaegu seitsekümmend aastat.
Nii paljut oli tulnud varjata. See paik, vesi ja puud, olid aidanud tema saladusi hoida. Jõgi oli ikka samasugune ja vaadet olid muutnud ainult mitu lisandunud taluhoonet ja mõni jõe teisele kaldale ehitatud elumaja. Laht ja jõesäng olid setteid täis kuhjunud, kui vihmad põlde uhtusid, ometi oli vesi, jõe hing, jäänud Jaunty silmis samaks. Ta hakkas naerma. See oli muidugi täiesti vale. Vesi muutus teiseks iga tõusu ja paduvihmaga. Jõe muutumatu, aga pidevalt muutuv olemus oli tema elu. Selles olid tema mälestused, jõe ilu oli pakkunud inspiratsiooni ja lohutust.
Sulepead keerutades uuris Jaunty oma sõrmi. Kunagi olid need olnud üks tema ilusamaid osi, aga nüüd oli tal reuma, nahka katsid maksaplekid ja liigesed tundusid pikkade sõrmede kohta liiga suured. Jaunty tõstis sulepea paberi kohale. Kust ta peaks alustama? Nii palju oli öelda, aga isegi praegu polnud ta kindel, kas ta ikka tahab seda teha. Mis sellest kasu oleks? Jaunty arvas, et ei olegi, see kergendaks lihtsalt südant nagu pihtimine. Lisaks võib-olla see, et Gabriella pidi teadma. See võiks talle abiks olla.
Ma sündisin Roomas kui Jeanette Maria Christina. Mind ristis paavst Benedictus XV, see tegi minu ema perekonna väga õnnelikuks ja vihastas isa vanemaid. Nende ainus lohutus oli, et ma polnud poeg ja pärija, keda nad nii meeleheitlikult soovisid, ning minu varane lapsepõlv möödus peaaegu ainult Euroopas.
Jaunty tõstis pilgu, kujutledes Milanos asuvat ruumikat suurte akendega korterit, mis lõhnas mandlite järele, kuni see, mis oli tegelikult tema pilgu ees, kustutas minevikupildi. Teisel kaldal kõndis haigur, linnu erkvalge värvus tõusis muda taustal kontrastselt esile. Jaunty ei näinud enam värve. Tundus, nagu oleks maailm muutunud ühemõõtmeliseks. Jaunty oli tühi ja muda oli lihtsalt muda, mitte karmiinpunane, Preisi sinine, Hookeri roheline ega indigo varjundiga põletatud pruunikaskollane. Haigur oli valge, või kui täpne olla, siis lihtsalt värvitu, ei muud. Jaunty pilgutas silmi, lootes, et tema eristusvõime taastub, aga lind oli endiselt valge ja muda lihtsalt tume. Ta kirjutas edasi.
Varases lapsepõlves olid mul peaaegu kogu aeg guvernandid ja ma reisisin ema karjääri tõttu koos vanematega palju ringi. Need olid päikesepaistelised vabadusaastad, täis muusikat ja värve, eriti violetset. Violetne oli ema lemmikvärv ja ta kandis selle värvi igat varjundit hallikast kahvatulillast sügavaima kuningliku purpurini.
Tagasi vaadates valdab mind õnnetunne. Mind hellitati ja jumaldati. Euroopa oli minu mänguväljak ja klassiruum. Elasin keset keeli ja läksin pingutuseta üle ühelt keelelt teisele, ise seda tajumatagi. Mind ümbritses isa ja ema vastastikune armastus ja meie õnnemulli ei lõhkunud miski peale iga-aastaste reiside Inglismaale isa pere juurde.
Mu isapoolsed vanavanemad elasid Cornwallis Polruan House’is, mis asus Lynheri jõe ülemjooksul. Kui ma olin väga väike, näis see mulle võlupaigana, seal olid vee äärde ulatuvad muruväljakud ja tiheda metsaga kaetud künkad. Mälestused neist varastest külaskäikudest on õnnelikud ja naerused. Aga kui sain suuremaks ja vanaisa suri, siis õhkkond muutus. Ema meiega enam kaasa ei tulnud ja ma tajusin, et vanaema ei olnud minuga üldse rahul. Kuna mu vanematel rohkem lapsi ei olnud, olin ma ainult märk sellest, et isa ei suutnud saada pärijat. Nii et igal aastal, kui saabusime Cornwalli, täitis ilusaid tube peale päikesepaiste jäine vaikus.
Kui aastad möödusid, hakkasin koos isaga jõel käima. Ta õpetas mind vana jahiga purjetama ning vee peal või paadimajas olime eemal tema ema vaikimisest ja mossis näost. Vanaema ei naeratanud mitte kunagi. Nii et isa ja mina olime päevade kaupa purjetamas, ükskõik milline oli ilm. Pärast igat käiku Cornwalli pöördusin tagasi ema juurde, kes vangutas minu pruuni tedretähnilist nägu nähes pead. Ta kurtis isale, et too on rikkunud mu väljavaated sellise päevitunud näoga endale abikaasat leida, aga isa ja mina ainult naersime…
Telefon helises. Jaunty ohkas ja jättis kirjutamise pooleli. Kes teda siis nüüd katkestab? Ta pidi kõik kirja panema, enne kui see kaob, aga telefon muudkui helises, helises ja helises. Jaunty pani sulepeale korgi peale ja tõukas ennast mõlema käega tooli käetugedele toetudes püsti. Liigesed klõpsatasid oma kohale ja iga samm telefoni poole pani teda nägu krimpsutama.
Kirjutuslaua kohal olevate akende väikesed ruudud raamisid vaadet kolmest küljest. Lõuna pool Frenchman’s Creekis kerkis tõusuvesi. Otse Jaunty ees keerdus jõgi läände vastu loojuvale päikesele, põhjas kattusid Calamansaci kaldad aeglaselt veega. Jaunty avas kirjutuslaua sahtli ja võttis sealt vihiku. Päikesevalgus muutis lehekülgedele langedes need eredamaks ning Jaunty heitis pilgu aknast välja. Taevas oli peaaegu pilvitu, ta teadis, et see on pisut punaka varjundiga lillakassinine, aga ei näinud muud kui lihtsalt halli taevast.
Värvid. Need on kadunud. Ma ei näe enam värve. Elu on muutunud tumedaks ja see, mis elu valgustas, on läinud. Mu mälu hääbub ja põhjus, miks ma ikka veel siin olen, oled sina, Gabriella.
Nii palju oli öelda, Jaunty peas oli rohkesti asju, mis ajasid segadusse nii tema meeli kui ka sõrmi. Ta vaatas üle, mida oli eelmisel päeval kirjutanud, ja jätkas.
Ma arvasin, et need päevad ei lõpe kunagi. Kasvasin pikaks ja saledaks, mul olid ema tumedad juuksed ja isa sinised silmad ning ma olin rohkem itaallane kui inglane. Aga siis, kui ma polnud purjetamas käinud, oli mu jume „otsekui portselannukul”, ütles mu itaallannast vanaema, mu nonna. Ta silitas pöidlaga mu põske, musitas siis mu ninaotsa ja kui ma silmad kinni panen, tunnen nüüdki veel põsel kõditavat hellitust ja mu ümber heljub tema lõhn, roosi- ja kaneelilõhn, otsekui oleks vanaema siin. Vanaema armastas kirglikult mõlemat: tema maja ja aed olid täis roose ning süüa tehes armastas ta kasutada kaneeli.
Jaunty tee auras. Ta ei suutnud nonnast mõelda, ilma et tal oleks kõht tühjaks läinud. Kui ta olekski läinud kööki küpsise järele, poleks see täitnud temas olevat tühjust. Jaunty ohkas.
Kui olin kuusteist, saadeti mind Inglismaale kooli ja inglannast vanaema jaoks piisavalt lugupeetavaks muutuma. Mina olin algusest peale selle plaani vastu, sest Inglismaa vanaema ei meeldinud mulle ja mina ei meeldinud temale. Cheltenhami naiskolledž ei saanud seda olukorda parandada. Olin seal otsekui hullusärgis, hea oli ainult see, et just seal hakati mu kunstiarmastust arendama. Nojah, maalimine oli leedi Penrose’i lapselapsele sobilik tegevus – aga ainult harrastusena.
Joonistusõpetaja oli minu võimeid märganud. Ta julgustas mind ja ma veetsin iga vaba hetke kunstistuudios, katsetades kõiki võimalikke vahendeid. Vabadus kasutada õli, savi ja metalli pärast pliiatseid, vesivärve ja kriite avas mu silmad ning tuleviku mu ees. Kõik oli uus ja põnev.
Jaunty silitas sõrmedega üle kirjutatu. Kas see oli tõesti oluline? Aastaid oli ta ennast veennud, et tõde pole tähtis, et vale ei tee kellelegi haiget. Ja kõigi nende aastate jooksul polnud keegi tema saladust teada saanud. Jaunty ohkas. Mõneks ajaks oli ta selle ise ka peaaegu unustanud, sest väljamõeldis oli usutavam. Kas keegi ikka pidi teadma? Ta võiks lasta tõel surra koos endaga ja kes sellest ikka hooliks? Kas pole siis parem, kui mõni asi jääbki ütlemata ja teadmata? Aga ei, ei. Hiljuti oli tung aus olla muutunud vastupandamatuks, Jaunty teadis, et ta peab Gabriellale ja kogu maailmale tõe ära rääkima.
--
Liz Fenwicki "Cornwalli võõras", "Cornwalli armulugu" ja "Maja Cornwallis" on 16. maini 2016 e-raamatutena saadaval vaid 18 euro eest. Vaata lisa!
