RAAMATUKATKE: Mats Olssoni "Karista ja lase surra"
Ehkki Harry on äsja ajakirjanikutööga lõpparve teinud ja plaanib käivitada hoopis restoraniäri, ei suuda ta sülle kukkunud võimalusest loobuda ja otsustab sellest loo kirjutada. Pärast uudise avalikuks tulemist jätkab ta tundmatu mõrvaohvri tausta uurimist ja intervjueerib comeback’i üritavat artisti. Peagi ähvardab ka Harryt oht rambivalgusesse sattuda.
Mõni kuu hiljem toimub Göteborgis peaaegu samasugune mõrv. Seekord on ohvriks toosama naine, kelle seltsis Harry Malmös ebaõnnestunult aega veetis. Nende kohting oli olnud täiesti tavaline, kui jätta kõrvale asjaolu, et nad olid kavatsenud piitsutamisega tegeleda. Nii satub Harry sarimõrtsuka tagaajamisse, kusjuures tema seisukohalt on väga soovitav, et päevavalgele tuleks vaid osa tõest.
--
I
1. peatükk
Ta soovis.
Kogu lugu.
Tänapäeval pole selles midagi kummalist või koguni tähelepanuväärset, aga nii see kõik algas.
Imelik oli hoopis see, et ma kõigest kohe aru ei saanud.
Ka tema ise ei saanud.
Või siis sai.
Seda on raske öelda.
Ühel hetkel oli ta selles kindel, teisel jälle mitte.
Tahtis.
Võib-olla.
Päris kindlasti.
Ei tahtnud.
Jah.
Raudselt mitte!
Eeei.
Või?
Ma olen alati taibanud, peaaegu kohe, peaaegu esimesest silmapilgust, esimesest naeratusest, enne kui nad ise on sellest aru saanud, aga tookord ei jaganud ma midagi, ja kui Ameerika mägede vagun aeglaselt ülespoole ronis, istusin ma vaikselt ja rahulikult, võib-olla veidi ootusärevalt, et siis meeleheitlikult vaguni külge klammerduda, kui see kohutava kiirusega kuristikku tormas.
Üldiselt ma teadsin, mida ma tahan, ma ei ostnud Ameerika mägedele piletit, ilma et oleksin hoolikalt kontrollinud selle marsruuti ja vagunite olukorda, kuid tema puhul läks kõik vastupidi: ehkki ma olen loomu poolest dominantne, jäin ma alla, minust sai ohvritall, kes kuulekalt tapalavale ronib.
Või siis pigem küll sokk.
Võib-olla olin ma roostes.
Viimasest korrast oli juba tükk aega möödas.
See oli küll kaua aega tagasi, siis, kui ma noorem olin, aga ma olin poksinud ja teadsin, et kui valvsus ja tähelepanu kas või sekundiks kaob, siis oled hetke pärast põrandal siruli ja pole sinust enam gongi kuuljat ega midagi.
Sel puhul võib kiiver kasulikuks osutuda.
Lisaks sellele, et ma alati teadsin, mida ma tahan, oli mul tavaliselt ka sündmuste üle täielik kontroll, ma seadsin end harva olukorda, kus oli risk jalgealune kaotada ja mitte oma saatust juhtida. Selles mõttes olin ma täpselt nagu Lars Lagerbäcki jalgpallimeeskond: kindlates olukordades väga tubli, võimaluse tekkides kärme seda realiseerima.
Sageli lasin seikadel oma tööelu juhtida, kuid säärastes seostes ei usu ma mingitesse juhustesse.
Ma ei usu, et midagi lihtsalt juhtub, see ongi võib-olla dominantse loomuse tegelik sisu.
Ehkki ühtegi sündmust ei saa sajaprotsendiliselt ette näha, on valmisolek ettenägematuteks olukordadeks parem, kui vähemalt oled püüdnud selleks valmistuda.
Kui ma taipasin, et ta ootab piitsutamist, valmistusin selleks nii hästi kui võimalik. Mõtlesin punkthaaval läbi kontrollnimekirja, mis oli mulle vägagi tuttav, sest ma olin selle ise koostanud.
Kõik peaks õnnestuma.
Kõik lendas täielikult kuradile.
Võib-olla oli see interneti süü.
Ma ei tea.
Aga kõik lendas täielikult kuradile, seda võis igaüks näha.
See oli alles algus.
2. peatükk
Stockholm
Oktoober
Naine, kes tahtis, aga võib-olla ka ei tahtnud piitsutamist, oli Ulrika Palmgren, ja ta oli veinide maaletooja.
Ta elas Malmös.
Ma kohtusin temaga silmast silma Stockholmis, kuid internetis õppisin teda paremini tundma. Või siis halvemini.
Mul ei ole ühtegi head seletust, miks ma tahtsin ajakirjanikutöö lõpetada ja lahkumishüvituse välja kauplesin, aga ma usun, et osalt oli põhjuseks rahutus, osalt aga mure ajalehe saatuse pärast. Tundus, et trükisõnale ei ole enam kohta.
Mul pole ka ühtegi head seletust, miks ma kavatsesin lahkumishüvitiseks saadud raha restorani avamiseks kasutada, aga pärast kõrtsides veedetud elu arvasin, et mu teadmised selleks on piisavad.
Kust ta minu nime leidis, sellest ei saanudki ma päriselt aru, kuid kui Ulrika Palmgren Stockholmi tuli, et müüa minu jaoks täiesti tundmatu rokklaulja toodetud veini, olin mina üks eeldatavatest klientidest, kellega ta ühendust võttis.
Stureplani Anglais’ hotelli baar oli päevasel ajal suur kogunemiskoht kõigile neile, kellel ei ole oma kontorit ja kes kasutasid meilimiseks, helistamiseks, kohtumisteks ja töötamiseks hotellibaari. Vanasti kutsuti seda „taskukontoriks”, tänapäeval täidab kontori funktsiooni baar. Nagu täiskasvanute lasteaed.
Ulrika Palmgren oli saanud nurgalaua, veinipudelid olid puidust kasti sees põrandal, meie ees laual lebasid aga tema brošüürid, ja üht haput veini teise järel maitstes taipasin ma, et rokklaulja on nähtavasti tublisti osavam muusika- kui veinitootmises, ma vaatasin aknast Stockholmis võimust võtvat sügist ja tundsin järsku tahtmist minna välja, Humlegårdenisse lehtedesse sahistama. Minuealistel meestel ei tohiks sääraseid tahtmisi tekkida. Eriti siis, kui tahame näida täiskasvanud ja restoraniäris kanda kinnitada.
„Me läheme mõne tunni pärast Riche’i sööma,” ütles Ulrika Palmgren, kui oli jutu veinist ja rokklauljast lõpetanud. „Oled oodatud, muidugi juhul, kui tahad tulla.”
Eeldasin, et tema maksab arve, nii et mõni tund hiljem istusin Riche’i ilusas ümarsaalis, kust avaneb üle Birger Jarlsgatani vaade Stureplanile. Kohal olime Ulrika Palmgren, mina ja kaks meest, keda ma natuke tundsin, või õigemini ei tundnud, sest kohtudes me tavaliselt vaid noogutasime üksteisele, aga ma olin lugenud niihästi neist kui ka nende restoranidest ajalehtedest ja toidublogidest. Ühel neist olid õlgadeni ulatuvad tumedad juuksed, ta susistas mehiselt naiselikult s-i, teisel oli pea kiilaks aetud ja vasaku käsivarre siseküljele tätoveeritud ankur, ehkki arvata võis, et laeva pole ta isegi pildi pealt näinud. Ja nagu tõestuseks, et miski pole see, millena näib, oli s-i susistav
pikajuukseline avanud Söderis üsna kaasaegse liharestorani, härjatüüpi kiilakas ankrumees oli aga läbi löönud kondiitrina ja tahtis nüüd oma äri laiendada, „brantši luua”, nagu ta ütles. Nad rääkisid veinidest, mida ma ei tundnud, ja arutasid, kas Micael Bindefeld on ikka sobiv peokorraldaja, keda palgata tuntud rokklaulja toodetud veini lansseerima. Aga ma ei kuulanud väga tähelepanelikult, nii et kindel ma selles ei ole.
Ma sõin veiselihast minutipihvi, see oli vana klassikaline variant, nagu seda serveeriti Kungsträdgårdeni Victorias seitsmekümnendatel kartulipudru, toore munakollase, riivitud mädarõika ja nii õhukeseks taotud lihaga, et see meenutas lehte. Ulrika Palmgrenil oli õnnestunud baari sokutada mõned pudelid veini, mille nimi oli Devil’s Peak, aga kui ma õigesti aru sain, siis polnud nimel ei Kaplinna mäetipu ega Deon Meyersi romaaniga midagi pistmist.
„See oli neil suur hitt,” ütles ta rokklaulja bändile viidates. Ta ümises mingit viisi, mis lõppes sõnadega „... if you come into my arms, I’ll take you to the devil’s peak”.
Selliseid lugusid nüüdsel ajal enam ei kirjutata.
Pärastlõunasel veiniproovimisel Anglais’s polnud ma Ulrika Palmgrenile tähelepanu pööranud, sest tegelesin mõttes rohkem tahtmisega minna parki sügisestes lehtedes sahistama, niisiis polnud ma kindel, kas ta oli õhtusöögiks riideid vahetanud või mitte. Igal juhul olid tal jalas tumedad pikad püksid, seljas valge pluus ja jakk, mis meenutas teksariiet, kuid oli arvatavasti hoopis palju kallimast materjalist. Pruunid juuksed olid hobusesabasse pandud, kuid mõned salgud olid valla pääsenud ja rippusid paremal põsel. Ta lükkas neid iga natukese aja tagant kõrvale, paistis, et see oli automaatne liigutus, pigem refleks kui tingitud asjaolust, et juuksed teda segasid. Ta lähenes arvatavasti viiekümnele, silmanurkades olid väikesed ja üsna atraktiivsed kortsud, tal oli ilus naeratus ja rindade vahel pika keti otsas väike hõbedane võti.
Mind ei huvitanud eriti ei tema veinid ega ka kaks ülejäänud meest seltskonnas, nii et lõpuks istusin põhiliselt vaikides ja lihtsalt vaatasin teda, mõnikord piisab mõne naise vaatamisest, et elu talutavaks muutuks. Arvasin, et olen oma margi tema silmis võib-olla täis teinud, kuna käisin baaris ja palusin kiilakal baarmenil Stefanil valada mulle Ulrika Palmgreni Devil’s Peaki asemel klaasi korralikku Austraalia punast veini, kuid kui õhtusöök lõppes ja ülejäänud kaks minema läksid ning ma talle mantlit selga aitasin, ütles ta:
„Sa pole eriti jutukas.”
Ma kehitasin õlgu.
„Sa ei rääkinud kogu õhtusöögi jooksul kuigi palju.”
„Mõnikord ei ole mul midagi öelda, ja siis ma ei ütlegi midagi. Mõnikord on jälle rohkem öelda ja siis ma räägin,” ütlesin ma. „Kui ma liiga palju kohvi olen joonud, siis kukun lobisema, aga mõnikord ma lihtsalt mõtlen.”
„Mida sa täna õhtul mõtlesid?”
„Seda, kas võti sinu kaelas avab su südame või midagi muud.”
„Terane tähelepanek,” ütles ta.
Selles oli tal õigus. Ma polnud millelegi mõelnud, kuid võti peab kuhugi ju sobima.
„Minu lennuk Malmösse läheb Brommalt homme hommikul kell seitse, nii et ma ... ei saa väga kaua üleval olla, aga kas ma tohin pakkuda sulle midagi oma hotelli baaris? Mis sa arvad, kas teeme ühe unenapsi?”
„Jah, kui see ei ole rokklaulja vein,” vastasin ma.
Ta naeris üsna võluvalt, ja kui me olime tagasi Anglais’ baaris, polnud tal midagi selle vastu, et ma tellisin topelt-macchiato ja kuus sentiliitrit halvasti lõhnavat grappa’t, tema ise aga võttis klaasi valget veini. Ma ei näinud, mis sorti, kuid igal juhul polnud see rokklaulja vein.
„Sa ei ole oma lauljale truu,” ütlesin ma.
„Ausalt öeldes ... noh ... midagi tuleb ju müüa,” vastas ta. „Kõike on võimalik müüa, ja ma olen viletsamaidki veine joonud.”
Kõlaritest tulvas üsna meeldiv, aga ebaisikuline lounge’i-muusika ja ma hämmastusin nagu alati, et täiesti tavalises baaris seisab puldi taga DJ ja valib lugusid. Kui raske see saab siis olla? Natuke Saded, Norah Jonesi, suvaline bossanoova või siis kaunikesti õudne Melody Gardot, kes peaks magama heites iga kord kartma, et Billie Holiday vaim teda kummitama tuleb. Raskeimaks proovikiviks noormehele puldi taga oli nähtavasti kaabu valimine, või siis oligi tal ainult üks, mis talle ei sobinud, sest see kippus kogu aeg peast maha libisema.
„Sa oled võib-olla too vaikne, tugev tüüp,” lausus naine. „Kas nii võib öelda: vaikne, tugev? Või tuleb öelda tugev, vaikne?”
„Öelda võib vast mida tahes,” ütlesin ma. „Vaikne, tugev või tugev, vaikne, see teeb sama välja.”
Ta võttis suure lonksu veini, nõjatus tahapoole ja tõstis jala üle põlve. Ma ei pannud seda varem tähele, kuid tal olid jalas pealt nööritavad, teravate kontsadega poolsaapad.
„Sind ei tasu vist ärritada,” ütles ta.
„Ah nii?”
„Ega sõnakuulmatu olla,” lausus ta ja naeratas mulle otse silma vaadates. Mina pöörasin pilgu esimesena kõrvale ja vaatasin läbi akna Humlegårdeni parki. „Jääb selline mulje,” jätkas ta.
Ma ei neelanud sööta alla, sest ei teadnud, kas see on sööt või lihtsalt sõnakõlks, ma ei tajunud vihjet. Osa inimestele tähendavad teatud sõnad vaid seda, mis on kirjas sõnaraamatus, teiste jaoks tiksuvad samad sõnad nagu pomm, peites endas armastuse, seksi või vihkamise lubadust ja ähvardust. Kõik oli nii kerge, või siis mäletan ma valesti, aga radar ei andnud terve õhtu jooksul kordagi ohumärki, nii et ehkki ma registreerisin tema öeldud sõna „sõnakuulmatu”, lasin ma selle kõrvust mööda ja keskendusin selle asemel mehele, kes teisel pool tänavat vorstiputka seinale Tommy Sandelli turnee plakateid kleepis.
„Ma ei saa aru, miks keegi tahab teda praegu veel vaatama minna. Ta polnud ju omal ajalgi hea,” ütlesin ma plakatite poole viidates.
„Ta on mõnikord telekas,” sõnas Ulrika.
„Kõik on telekas,” vastasin ma.
„Seda küll, aga siiski,” ütles Ulrika.
Kui me olime joogid lõpetanud, sirgeldas ta oma nime ja toanumbri arve peale, me saatsime teineteisele õhusuudluse, kuigi seda kummalist kunsti pole ma kunagi vallanud, ta läks oma tuppa ja mina astusin tänavale, tõmbasin mantlikrae üles ja kõndisin Stureplani bussipeatuse poole.
---
Neli päeva pärast veiniteemalist kohtumist Stockholmis tuli Ulrika Palmgrenilt meil pealkirjaga „Heihei!”, kus ta küsis, kas ma ostan rokklaulja veine, aga mulle tundus, et ta vist juba teadis, et ma ei kavatse seda teha, ja et ta saatis kirja vaid kirja enda pärast. Ja võib-olla oleks ma pidanud juba ainuüksi selle peale reageerima, „Heihei!” ei ole mingi väljend, mida ma iga päev kasutaksin, aga ma vastasin viisakalt, et oli tore temaga tutvuda, kuid kuna minu restoraniprojekt on endiselt alles planeerimisstaadiumis, siis ei taha ma ennast veel veinitellimislepingutega siduda. Arvatavasti ei saa ma oma äri käima enne suve, kui isegi siis. Kirjutasin ka, et tõenäoliselt hakkan hoopis töötama koos Simon Penderi nimelise restoranipidajaga. Olin temaga mõned aastad tuttav, ta pakkus mulle võimalust lükata üheskoos käima kõrts, mille ruumid ta kavatses Loode-Skånes rentida.
Ajalehetöölt lahkudes olin saanud nii palju raha, et mul ei olnud vaja paanitseda, mul oli piisavalt, et järgmised neli aastat ära elada, nii et tegelikult ei teinud ma sel sügisel eriti midagi peale hankijatega kohtumise, kinos käimise, kõrtsis istumise ja neti pimedamates nurkades surfamise, ja mul oli laialt aega Ulrika Palmgreni meilile vastamiseks. Ta kirjutas põhimõtteliselt iga päev, ta kirjutas endast ja oma elust üsna lõbusalt. Ta oli üllatavalt avameelne, ja mõne aja pärast mõtlesin talle meelde tuletada, et e-kiri on täpselt samasugune nagu postkaart – igaüks võib seda lugeda.
Ta oli neljakümne kuue aastane ja lahutatud. Tütar õppis ja elas Kopenhaagenis. Pärast lahutust kolis Ulrika Falsterbo majast välja ja ostis Malmö kesklinna korteri. Abielus olles ta tööl ei käinud, aga kui advokaadist mees leidis „kellegi noorema ja värskema”, arendas Ulrika Palmgren oma veinihuvi ametiks.
Kuna ma ei hoia kunagi midagi alles, pole mul otsest mälestust sellest, kus või kuidas minus uudishimu ärkas. Ma kustutan meilid pärast läbilugemist, viskan loetud raamatud minema ja ostan CD-plaate ainult selleks, et need pärast iPodi salvestamist ära visata või ära anda.
Võib-olla oli see seotud telesarjaga „Weeds”. Ta vaatas sarja neljandat hooaega, see meeldis talle, ja järsku kirjutas ta mõne rea stseeni kohta, kus Mary-Louise Parkeri narkoärikast tegelane Nancy Botwin ühe Mehhiko linnapea käest tema limusiinis piitsa saab. Ulrika Palmgreni meelest oli stseen köitev.
Mul kulus kolm päeva, enne kui ma talle vastasin.
Ma ei teadnud, kas see on sööt – köitev, konks, mille ta välja viskas, või kirjeldas ta lihtsalt täiesti süütult telesarjas nähtud stseeni.
Kuna ma tellisin uudiskirju ja jälgisin „filmides ja telesarjades piitsutamise” saite, oli mul välja pakkuda terve ports analoogilisi stseene, kuid lõpuks küsisin vaid, kas ta on näinud filmi „Secretary” alistuva Maggie Gyllenhaali ja dominantse James Spaderiga. Ta kirjutas vastu:
„Ma olen seda näinud. Köitev.”
Pärast seda kadusid kõik tõkked ning ta jutustas pikalt ja põhjalikult, kuidas ta pärast lahutust oli endale lubanud, et katsetab kõike, mis talle huvi pakub, aga mille jaoks ta varem oli liiga arg või kammitsetud. Teda oli alati köitnud karistamine. Ta ei saanud aru, miks, kuid paljas mõtegi küttis teda üles. Ükskord oli ta rääkinud nendest tunnetest oma mehele, ja mida mees võiks temaga teha, kui ta on sõnakuulmatu, aga mees oli selle peale ainult naernud.
Teesklesin, et pole asjaga kuigi kursis, ja vastasin, et fantaasia ja tegelikkus on kaks eri asja, et ühe ajakirja esikaanel oli suur pealkiri „Piitsutamine on uus misjonär”, et ajakirjade seksinõustajad testisid uusi karistamisvahendeid ja tundub, et kõik tegelevad taolise seksiga. Nähtavasti on see tundeid kõditav, sest sellel teemal tehakse nii palju uusi filme, popmuusikavideoid ja telesarju.
Tema meelest ma teadsin, millest ma räägin, ta olevat tundnud seda juba Stockholmis, ja tal oli õigus. Ma teadsin sellest teemast rohkem kui vaja, aga kui asi edasi arenes, muutusin ma ebakindlaks.
Ehk ma siiski ei teadnud enam, millest jutt käib?
--
