RAAMATUKATKE: Neil Gaimani "Ja tee lõpus on ookean"
Talle meenub, kuidas nende majas olnud üüriline tappis nende kassi ja hiljem ka iseenda. Kogemata kombel oli ta ka äratanud tumedad jõud, mis ohustasid seejärel majas elavat poissi. Poisi õnneks tulid talle appi kolm naist, kes elasid tänava lõpus ja nimetasid ookeaniks nende maja juures olevat tiiki. Kõige noorem neist naistest, ise ka alles noor tüdruk, on poisile abiks, kui seni lihtne ja sõbralik maailm teeb läbi ootamatu muutuse ja hakkab hambaid näitama. Gaiman on ise öelnud, et see romaan sai alguse lühijutust, mida tal ei õnnestunud kuidagi lõpetada, enne kui see oli romaanipikkuseks kujunenud ja oma loogilise ja loomuliku lõpuni jõudnud.
--
„Ma mäletan elavalt omaenda lapsepõlve...
Ma teadsin kohutavaid asju. Kuid ma teadsin ka, et täiskasvanud ei tohi teada saada, et ma neid tean. See oleks neid kohutanud.”
Maurice Sendak vestluses Art Spiegelmaniga
The New Yorker, 27. september 1993
--
See oli kõigest parditiik talumaja taga. Ja see polnud kuigi suur.
Lettie Hempstock ütles, et see on ookean, aga ma teadsin, et see on rumalus. Lettie rääkis, et nad tulid siia üle ookeani vanalt maalt.
Tema ema ütles, et Lettie ei mäleta neid asju õigesti, see kõik juhtus õige ammu ja tegelikult on vana maa põhja vajunud.
Vanaproua Hempstock, Lettie vanaema, aga ütles, et mõlemad eksivad ja et see maa, mis põhja vajus, polnud päris vana maa. Ta ütles, et tema mäletab veel päris vana maad.
Ja ta ütles, et päris vana maa lendas hoopis õhku.
--
Proloog
Mul oli seljas must ülikond ja valge särk, kaelas must lips ja jalas mustad kingad, puha viksitud, nii et särasid. Tavaolukorras oleks see rõivastus mulle ebamugavust tekitanud, otsekui kannaksin ma varastatud mundrit või teeskleksin täiskasvanut. Kuid täna tundsin ma neis ennast hästi. Mul olid seljas raskele päevale täiesti kohased riided.
Olin hommikul oma kohust täitnud, rääkides sõnu, mida mult oodati, kusjuures ma olin seda tehes siiras, ja seejärel, kui teenistus oli läbi saanud, istusin autosse ning sõitsin sihitult ringi, et saata mööda ülearune tunnike, enne kui ma taas kohtun inimestega, keda ma pole aastaid näinud, surun nende kätt ja joon parimast portselantassist ülearu palju teed. Sõitsin mööda pooleldi unustatud käänulisi Sussexi külavaheteid, kuni korraga avastasin, et olen võtnud suuna linnasüdame poole, nii et pöörasin esimesel võimalusel teisele teele, keerasin sealt vasakule ja siis jälle paremale. Ja alles siis, kui olin enam-vähem kohal, taipasin, mis ma teinud olen, ning krimpsutasin omaenda tobeduse peale nägu.
Olin sõitnud maja poole, mida polnud juba mitukümmend aastat olemas.
Kulgesin edasi mööda laia teed, mis oli kunagi olnud ränikivine rada odrapõllu ääres, ja mõtlesin, kas ma ei peaks ringi pöörama ja mineviku rahule jätma. Kuid mind kannustas uudishimu.
Vana maja, milles olin elanud seitse aastat, viiendast kaheteistkümnenda eluaastani, oli lammutatud ja jäädavalt kadunud. Uus maja, mille mu vanemad ehitasid aia sügavusse asaleapõõsaste ja muruplatsil asuva rohelise võlusõõri vahele – nagu meie seda kutsusime –, oli kolmekümne aasta eest maha müüdud.
Uus maja hakkas paistma ja ma võtsin hoo maha. Minu jaoks oli ta alati olnud „uus maja”. Jäin sissesõidutee äärde seisma ja imetlesin seda seitsmekümnendate keskpaiga ehitusstiili. Olin unustanud, et maja on laotud šokolaadipruunidest tellistest. Uued elanikud olid mu vanemate tillukesest palkonist teinud kahe korruse kõrguse talveaia. Vahtisin maja ja meenutasin hetki teismeliseajast, mida mu mällu kerkis oodatust vähem. See aeg polnud ei eriliselt hea ega eriliselt halb. Olin lihtsalt selles majas teismelisena mõne aja elanud. Tundus, et sellel pole mu tänase minaga midagi pistmist.
Tagurdasin sissesõiduteed mööda õuest välja.
Ma teadsin, et on ülim aeg sõita oma õe sagimist ja rõõmu täis majja, mis on tähtsa päeva puhul kasitud ja korras. Seal kõnelen ma inimestega, kelle olemasolu olen juba aastaid tagasi unustanud, ja nad küsivad minult, kuidas on lood mu abieluga (läks karile kümmekond aastat tagasi, olles kõigepealt pikalt vindunud ja siis lõplikult katkenud, nagu neil ikka kombeks), kas mul on keegi teine (ei ole ja ma pole isegi kindel, kas peaks olema, vähemalt esialgu), kuidas mu lastel läheb (kõik juba suured ja oma elu peal; neil on kahju, et nad täna siin ei saa olla), kuidas mul tööl läheb (hästi läheb, tänan küsimast, vastan ma, teadmata, kuidas oma tööst üldse kõnelda. Kui oskaksin sellest rääkida, poleks mul vaja seda tehagi. Ma tegelen kunstiga, vahel koguni tõelise kunstiga, ja mõnikord täidab see mu elus haigutavaid tühimikke. Või mõne neist. Mitte kõiki.) Me kõneleme neist, kes on ära kolinud, ja meenutame neid, kes on surnud.
Minu lapsepõlve külatee oli kasvanud asfaltteeks, mis eraldab kaht põllul lösutavat uusasumit. Sõitsin seda mööda edasi, linnast eemale, ehkki ma pidanuks hoopis teises suunas sõitma, kuid nii tundus õigem olevat.
Sile mustkattega maantee muutus tasapisi kitsamaks ja käänulisemaks, kuni temast jäi järele vaid autolaiune teeke, mida mäletasin lapsepõlvest ja mis oli täis mullakamakaid ning priskeid, kontkõvu kivinukke.
Peagi sõitsin ma aeglaselt üle kivide loksudes kitsal külateel, mida kahelt poolt ääristasid müürina kõrged põldmarjad või okasroosid, kui parajasti polnud tegu sarapuude või loodusliku hekiga. Mul oli tunne nagu sõidaksin ajas tagasi. Nüüd oli tee selline, nagu ma teda mäletasin ajast, mil midagi muud veel ei olnud.
Möödusin Caraway talust. Mulle meenus, kuidas ma äsja kuueteistkümneseks saanult suudlesin punapõskset, armsat Callie Andersit, kes siin elas ja kelle perekond varsti pärast seda Shetlandile kolis, nii et ma teda enam iialgi ei näinud ega suudelnud. Siis tulid peaaegu miili jooksul mõlemat kätt vaid põllud, suur väljade ja niitude kogum. Pikkamööda jäi külateest alles vaid rada. Hakkasin lõppu jõudma.
Ta tuli mulle meelde juba enne, kui rada pööras, ja ma teda nägin kogu tema punases, lagunevas telliskivi-ilus – Hempstocki talu.
Olin omamoodi üllatunud, ehkki teerada oli alati just siin otsa saanud. Edasi ma poleks saanud. Parkisin auto aia äärde. Mul polnud mingit plaani. Mõtlesin, et huvitav, kas nii palju aastaid hiljem siin üldse keegi elab, või täpsemalt, kas Hempstockid veel siin peaksid elama. See oleks olnud ebatavaline, aga samas pudenes mu ajusopist välja udune mälestus, et Hempstockid olidki ebatavalised.
Autost väljumisel ründas mind lehmasõnniku hais ja ma kõndisin ettevaatlikult üle väikese õue eesukse juurde. Otsisin kellanuppu, ei leidnud, ja koputasin. Uks ei olnud korralikult lingis, ja kui ma seda oma sõrmenukkidega toksisin, vajus see vaikselt lahti.
Ma olin ju siin käinud, kunagi ammu, eks ole? Olin kindel, et jah. Hilisemad asjad matavad lapsepõlvemälestused sageli enda alla ja teevad nad hägusaks, nii et nad jäävad nagu unustatud mänguasjad kusagile suure inimese täiskuhjatud panipaiga taganurka, kuid ei kao kunagi täielikult. Seisatasin koridoris ja hõikasin: „Halloo? Kas keegi on kodus?”
Vaikus. Tundsin leivaküpsetamise, mööbli poleerimisvaha ja vana puu lõhna. Mu silmad harjusid pimedusega aeglaselt; teritasin pilku ja olin juba valmis ümber pöörama, et lahkuda, kui hämarast koridorist astus esile pikkade hallide juustega vanadaam, valge tolmulapp käes.
„Proua Hempstock?” küsisin ma.
Ta kallutas pead ja vaatas mulle otsa. „Jah. Ja ma tunnen sind, noormees,” vastas ta. Ma ei ole noormees. Enam mitte. „Ma tunnen sind, aga minu vanuses hakkab inimene asju segi ajama. Kes sa õieti oled?”
„Ma arvan, et viimati, kui ma siin käisin, olin ma seitsmene või kaheksane.”
Proua naeratas. „Sa olid väikese Lettie sõber? Tee ülemisest otsast?”
„Te andsite mulle piima. See oli lüpsisoe.” Korraga ma taipasin, kui palju aastaid tegelikult on mööda läinud, ja ma lisasin: „Ei, see ei olnud teie, see pidi olema teie ema, kes piima pakkus. Tuhat vabandust.” Vananedes saavad meist meie vanemad. Ela küllalt kaua ja sa näed, kuidas näod korduma hakkavad. Mäletasin proua Hempstocki, Lettie ema, kui tugevat, täies elujõus naist. See daam siin oli pilbaspeen ja kuidagi habras. Ta nägi välja nagu proua Hempstocki ema – naine, keda mina tundsin vanaproua Hempstockina.
Vahel peeglisse vaadates näen oma isa, ja mitte iseennast, ning ma mäletan, kuidas ta enne väljaminekut endale peeglist naeratas. „Päris kena,” ütles ta oma peegelpildile tunnustavalt, „täitsa sile poiss.”
„Kas sa tulid Lettiet vaatama?” küsis proua Hempstock.
„Kas ta on siin?” küsisin üllatunult vastu. Ta oli ju kusagile läinud, aga kuhu? Ameerikasse?
Vanadaam raputas pead. „Ma hakkasin just teekannu tulele panema. Soovid tassikest?”
Jäin kõhklema. Kuid vastasin siis, et heameelega, kui ta oleks nii lahke ja näitaks mulle enne, kuhupoole jääb parditiik.
„Parditiik?”
Teadsin, et väikesel Lettiel oli selle jaoks naljakas nimi. Mul oli see nagu meeles. „Ta nimetas seda mereks. Või midagi sinnakanti.”
Vanadaam asetas tolmulapi kummutile. „Merevett ei saa juua, eks ole? Liiga soolane. Nagu jooks eluverd. Kas sa teed ei mäleta? Kaarega ümber maja külje. Mine lihtsalt mööda teed.”
Kui mu käest oleks seda küsitud tund aega varem, oleks ma vastanud – ei, ma ei mäleta teed. Ma poleks vist isegi Lettie Hempstocki nime mäletanud. Kuid seal koridoris seistes tuli kõik tagasi. Kõikjal, igal nurgal ootasid mind mälestused ja viipasid kutsuvalt sõrmega. Kui mulle oleks öeldud, et olen taas seitsmeaastane, oleksin ma viivuks seda peaaegu uskunud.
„Suur tänu.”
Läksin õue. Möödusin kanakuudist ja vanast laudast ning kõndisin piki põlluserva, teades täpselt, kus ma olen ja mis tuleb järgmisena, ning see teadmine täitis mind juubeldusega. Põlluserva palistasid sarapuud. Korjasin peotäie rohelisi pähkleid ja pistsin tasku.
Ja nüüd tuleb tiik, mõtlesin ma. Pean vaid ümber selle sara kõndima ja ma näen seda.
Seal ta oligi ja ma tundsin selle üle veidrat uhkust, otsekui oleks üksainus elustunud mälestus pühkinud hingest minema mõne ämblikuvõrgu.
Tiik oli väiksem kui mu mälestustes. Vastaskaldal seisis väike puust kuur ja teeraja ääres oli vana, raske puidust ja rauast pink. Selle puust ribid olid kunagi ammu roheliseks värvitud. Istusin ja imetlesin taeva peegeldust veepinnal, konnaläätsi kalda ääres ja poolt tosinat vesiroosi. Iga natukese aja tagant viskasin tiigi keskele pähkli. Seda tiiki oli Lettie Hempstock nimetanud...
Ei, mitte mereks. See oli midagi muud.
Seesinane Lettie Hempstock peaks olema vanem kui mina praegu. Tol ammusel ajal oli ta vaid mõne aasta must eest, hoolimata kõigest oma naljakast jutust. Ta oli üksteist. Ja mina olin ... kui vana mina olin? Igatahes oli see pärast toda paha sünnipäevapidu. Selles olin ma kindel. Järelikult pidin ma olema seitsmene.
Püüdsin meenutada, kas me kunagi tiiki sisse ka kukkusime. Kas ma selle isemoodi tüdruku, kes elas teeraja lõpus, mõnikord vette tõukasin? Mäletan hetke, kui ta oli vees. Võib-olla oli tema omakorda minu sisse tõuganud.
Kuhu ta läks? Ameerikasse? Ei – Austraaliasse. Just. Igatahes kaugele.
Ja ta ei nimetanud seda mereks. Ta nimetas seda ookeaniks.
Lettie Hempstocki ookean.
Ning kui mulle see meenus, siis meenus mulle ka kõik muu.
