RAAMATUKATKED: Sylvia Day "Alasti"
Loo kulgedes tuleb välja, et ka Gideon võitleb sarnase minevikuga. Koos peavad nad asuma üksteist ravima, et minevikust lõplikult vabaneda. Kas nad jõuavad terve ja toimiva suhteni? Loe siit kolme katkendit.
--
„Ma lähen jalgsi.“
Ta naeratas. „Nüüd õhtul on õhk jahedam. Jalutada on kindlasti mõnus.”
„Mulle räägiti, et juunikuu ilma tuleks siin nautida, enne kui hirmpalavaks läheb.”
„See on väga hea nõuanne, peili Tramell.”
Moodsa klaasist sissekäigu katuse alt välja astudes nautisin kodutänava suhtelist vaikust, enne kui jõudsin Broadway saginasse ja liiklusvoolu. Lootsin, et ehk ühel päeval sulandun sellesse kõigesse ega tunne end enam võltsi njuujorklasena. Mul oli aadress ja töökoht, kuid
metroos tundsin ikka veel kohmetust ja taksode peatamine ei tulnud
mul hästi välja. Püüdsin liikuda mitte hajameelsena, pea laiali otsas, kuid see oli raske. Nii palju oli vaadata ja kogeda.
Aistingute ohtrus oli hämmastav – sõidukite heitgaasid segunesid
müügiputkade toidulõhnadega, kaubitsejate hüüded segiläbi tänavaesinejate muusikaga; nägude, stiilide ja aktsentide aukartust äratav hulk,
suurepärased arhitektuuriimed... Ja autod. Jeesus Kristus. Sellist hullumeelselt tihedat autovoolu polnud ma varem näinud.
Alatasa püüdis mõni kiirabi-, politsei- või päästeauto kõrvulukustava
huilge saatel kollaste taksode rivi lõhestada. Jälgisin aukartusega
kolisevaid prügiautosid, mis manööverdasid kitsastel ühesuunalistel
tänavatel, ja pakiveoautojuhte, kes vapralt tihedat liiklust trotsisid, lootes õigeks ajaks sihtkohta jõuda.
Tõelised njuujorklased kulgesid kõige selle keskel sujuvalt, nende
armastus kodulinna vastu oli sissetallatud ja tuttav nagu lemmikkingapaar.
Nad ei vahtinud romantilise lõbususega aurujugasid, mis kõnniteedel
kanalisatsioonikaevudest ja ventilatsiooniavadest välja pahvatasid, ega
pilgutanud silmagi, kui jalgealune all möirgavast metroost värisema
hakkas, samal ajal kui mina naeratasin nagu idioot ja tõmbasin varbad
konksu. New York oli minu jaoks uhiuus armulugu. Minus pulbitses
lapselik uudishimu ja see paistis välja.
Pidin vaeva nägema, et end lõdvaks lasta, kui jätkasin teekonda
hoone poole, kus asus mu uus töökoht. Mis ametisse puutub, siis
vähemalt selles suhtes sain oma tahtmise. Tahtsin kohta, mis vastaks
minu teenetele, ja see tähendas karjääriredeli alumist pulka. Järgmisel hommikul pidi minust saama Mark Garrity assistent USA ühe
väljapaistvaima reklaamifirma Waters Field & Leaman juures. Minu
kasuisa, megapatroon Richard Stanton oli veidi häiritud, kui ma selle
töökoha vastu võtsin, rõhutades, et kui ma ei oleks nii uhke, oleksin
saanud töötada hoopis tema sõbra juures ja sellest kasu lõiganud.
„Sa oled sama kangekaelne kui su isa,” ütles ta. „Ta jääb igavesti oma
pollaripalgaga su õppelaenu tagasi maksma.”
Lahing oli olnud suur, sest isa keeldus taganemast. „Mida kuradit,
ükski teine mees ei hakka minu tütre hariduse eest maksma,” ütles
Victor Reyes, kui Stanton oma pakkumise tegi. Ma respekteerisin
seda. Kahtlustan, et Stanton samuti, kuigi ta seda ei tunnistanud. Ma
mõistsin mõlema mehe seisukohta, kuna olin samuti võidelnud, et laen
ise tagasi maksta... aga kaotanud. See oli isa jaoks uhkuse küsimus. Ema oli keeldunud temaga abiellumast, kuid isa ei taganenud otsusest igal
võimalikul viisil oma kohuseid täita.
Teadsin, et oli mõttetu vanade asjade pärast end üles keerata, seega
keskendusin hoopis sellele, kuidas järgmisel päeval võimalikult kiiresti
tööle jõuda. Olin meelega valinud lühema tee esmaspäevase tipptunni
ajal ja üsna rahul, kui jõudsin Crossfire’i hooneni, kus Waters Field &
Leaman asetses, vähem kui poole tunniga.
Ajasin pea kuklasse ja tõstsin pilgu kitsa taevaribani. Crossfire oli
tõeliselt muljetavaldav – sädelev sile safiirikarva torn, mis läbi pilvede
trügis. Teadsin varasematest tööintervjuudest, et hoone sisemus teisel
pool ehitud ja vaskraamitud pöörduksi oli sama aukartustäratav –
kuldmustrilised marmorpõrandad ja -seinad, harjatud alumiinumist
valvelaud ja pöördristid.
Tõmbasin uue ID-kaardi pükste sisetaskust välja ja lehvitasin seda
kahele laua juures seisvale mustas ülikonnas valvurile. Nad pidasid mu
sellest hoolimata kinni – kindlasti sellepärast, et kandsin sobimatuid
riideid –, kuid lubasid kohe edasi liikuda. Mõtlesin, et kui olen liftiga
kahekümnendale korrusele tõusnud, on mul piisavalt aega, et kõik
uksetagused läbi käia. Lahe.
Astusin parajasti liftide poole, kui sihvakas ja hoolitsetud kaunis
brünett kottipidi ühe pöördristi külge kinni jäi. Kott kukkus maha ja
puistas välja hunniku peenraha. Mündid sadasid vihmana marmorile ja
veeresid lõbusalt laiali; vaatasin, kuidas möödujad seda kaost eirasid ja
edasi liikusid, nagu poleks midagi märganud. Pilgutasin kaastundlikult
silmi ja kummardusin, et aidata naisel raha kokku korjata, üks valvur
ruttas samuti appi.
„Suur tänu,” ütles naine ja kinkis mulle põgusa närvilise naeratuse.
Naeratasin vastu. „Pole tänu väärt. Tuttav tunne.”
Kükitasin, et sirutada käsi 5-sendise järele, mis lebas sissekäigu juures
põrandal, kui mu silme ette ilmus paar musti luksuslikke Oxford-stiilis
kingi, millele langesid mustade rätsepapükste sääred. Ootasin veidi, et
mees teelt ära läheks, aga kui seda ei juhtunud, lasin pilgul ülespoole
tõusta...
--
„Olen kvartali kaugusel. Anna alla lauda teada, et ma olen tulemas.”
„Mida?” Oli tunne, et osa vestlusest jäi vahele. „Kuhu sa tuled?”
„Sinu juurde. Juba sõidan ümber nurga. Helista lauda, Eva.”
Gideon lõpetas kõne ja ma jäin telefoni jõllitama, püüdes taibata
tõsiasja, et olen paari hetke pärast Gideoniga taas koos. Mõnevõrra
segasena läksin sisetelefoni juurde ja teatasin, et ootan Gideoni, ning
samal ajal astus mees juba fuajeesse. Veidi aja pärast seisis ta mu ukse
taga.
Alles siis meenus, et mul oli seljas vaid lühike siidist hommikumantel,
kuid nägu ja juuksed õhtusöögiks valmis sätitud. Mis mulje Gideonile
selline kooslus jätab?
Sikutasin hommikumantli vöö kõvemini kinni, enne kui Gideoni
sisse lasksin. See ei tohtinud paista nii, nagu kutsunuks ma ta enda
juurde, et teda võrgutada... või midagi taolist.
Gideon seisis kaua koridoris, tema pilk puuris mind pealaest kuni
prantsuse maniküüriga varbaküünteni. Olin Gideoni välimusest sama
oimetuks löödud. See, milline ta kantud teksades ja T-särgis välja nägi,
pani mind tahtma teda hammastega lahti riietada.
„Igatahes tasus sõit end ära, et leida sind sellisena eest, Eva.” Ta astus
sisse ja lukustas enda järel ukse. „Kuidas sa end tunned?”
„Hästi. Tänu sinule. Suur tänu.” Kõhus väreles, kuna Gideon oli seal,
minu juures – see pani mul pea ringi käima. „See ei saa olla põhjus, miks
sa siia tulid.”
„Olen siin, kuna sul läks nii kaua aega, et mulle helistada.”
„Ma ei teadnud, et mulle tähtaeg on antud.”
„Ma pean kiiresti ühe asja teada saama, aga veel rohkem huvitab
mind, kas sa tundsid end pärast eilset õhtut hästi?” Gideoni pilk oli
sünge, tema hingematvalt ilusat nägu raamis tintjate juuste luksuslik
kardin. „Isver. Sa oled nii ilus, Eva. Ei suuda meenutada, et oleksin
kunagi midagi nii hirmsasti tahtnud.”
Juba nende paari tavalise sõna kuulmine tegi mu kuumaks ja
ihalevaks. Olin liiga haavatav. „Ja mis see kiire asi on?”
„Tule täna koos minuga heategevusõhtusöögile.”
Tõmbusin eemale, kutsest üllatunud ja elevil. „Sa lähed samuti?”
„Sina ju ka. Ma kontrollisin, teades, et su ema osaleb. Lähme koos.”
Mu käsi liikus kõrile, meel mäsles. See oli veider, et Gideon teadis
minu kohta väga palju, mind valdas paanika. „See pole see, mida ma
mõtlesin, kui ütlesin, et peaksime koos aega veetma.”
„Miks mitte?” See lihtne küsimus sisaldas väljakutset. „Mis suur
probleem see on, kui me läheme koos üritusele, millel osalemist oleme
plaaninud eraldi?”
„See pole eriti diskreetne. See on ju väga avalik üritus.”
„Ja siis?” Gideon astus lähemale ja puudutas mu juukseid.
Tema häälest kostis ohtlikku nurrumist, mis saatis minusse
külmavärinad. Tundsin Gideoni suure tugeva keha soojust ja haistsin
naha külluslikku, maskuliinset lõhna. Langesin tema võlude võimusesse,
iga minutiga üha sügavamale.
„Inimesed hakkavad kõiksugu oletusi tegema, eriti minu ema. Ta
haistab juba kaugelt sinu poissmeheverd.”
Gideon kummardus ja surus huuled mu kaelale. „Mind ei huvita,
mida inimesed arvavad. Me ise teame, mida teeme. Ja sinu emaga saan
ma hakkama.”
„Kui nii arvad,” ütlesin ma hingetuna, „siis järelikult sa ei tunne
teda.”
„Tulen sulle kella seitsmeks järele.” Gideoni keel puudutas metsikult
tukslevat veeni mu kaelal ja ma sulasin ta vastas, keha lõtv, kui ta mind
endale lähemale tõmbas.
Suutsin siiski pomiseda: „Ma pole sulle veel jaatavalt vastanud.”
„Aga sa ei ütle ju ei.“ Gideon võttis mu kõrvalesta hammaste vahele.
„Ma ei lase sul seda teha.”
Avasin protestimiseks suu, kuid Gideon pitseeris mu huuled enda
omadega, sundis mind vaikima märja kirgliku suudlusega. Tema keel
tegi aeglasi maitsmisliigutusi, mis panid mind igatsema, et ta teeks
sedasama mu jalge vahel. Põimisin sõrmed tema juustesse, silitasin ja
sikutasin neid. Kui ta haaras mind oma embusse, murdusin ja langesin
tema käte vahele.
--
Hommiku kõrgpunkt oli olnud aidata Gideoni riietuda ühte tõeliselt
seksikasse ülikonda. Mina nööpisin särgi kinni, tema toppis selle püksi.
Ma kinnitasin püksiaugu, tema sidus lipsusõlme. Tema tõmbas vesti
selga, mina silusin peenelt õmmeldud materjali sama peene särgi peal ja
leidsin hämmastusega, et Gideoni riietamine oli sama seksikas kui tema
lahti riietamine. See oli nagu kingituse pakkimine.
Maailm nägi pakendi ilu, kuid ainult mina tundsin meest selle sees ja
seda, kui kallis ta oli. Gideoni intiimsed naeratused ja sügav kurgunaer,
õrnad puudutused ja metsik kirg – see kõik kuulus mulle.
Bentley rappus kergelt, kui tänavaaugust läbi põrutas. Gideon
tugevdas haaret. „Mis plaanid sul pärast tööd on?”
„Mul hakkab täna Krav Maga kursus pihta.” Ma ei suutnud põnevust
varjata.
„Ah jaa, õigus.” Gideoni riivas huultega mu oimukoha. „Ma pean sul
trenni ajal silma peal hoidma. Juba sellele mõtlemine ajab mul kõvaks.”
„Kas me juba ei määranud kindlaks, et iga asi ajab sul kõvaks?”
norisin Gideoni küünarnukiga müksates.
„Kõik, mis on sinuga seotud. Ja meil veab, kuna sa oled täitmatu.
Saada mulle sõnum, kui valmis oled, ja ma tulen sulle koju järele.”
Sobrasin käekotis ja otsisin üles nutitelefoni, et kontrollida, kas aku
on ikka täis. Nägin sõnumit Carylt. Avasin selle ja leidsin video koos
tekstiga:
Kas X teab, et ta vend on sitapea? Hoia eemale CV-st, beibi *muah*
Hakkasin videot vaatama, kuid mul läks aega, et taibata, mida nägin.
Kui see mulle pärale jõudis, kangestusin.
„Mis see on?” küsis Gideon, huuled mu juustes. Siis tõmbus ka tema
mu selja taga kangeks, mis andis märku sellest, et ta piilus videot üle
mu õla.
Cary oli filminud selle Vidalide aiapeol. Kahe ja poole meetri
kõrguse heki järgi taustal taipasin, et ta oli labürindis, ja lehtede järgi
ekraani ümber võis aimata, et ta oli filmimise ajal peidus. Etenduse
staariks oli kirglikult embav paar. Naine oli kaunilt nutune, kuid mees
suudles teda ja trööstis õrnade käesilitustega.
Nad rääkisid minust ja Gideonist – sellest, kuidas ma kasutasin oma
keha, et Gideoni miljoneid endale saada.
„Ära muretse,” ümises Christopher murelikule Magdalenele. „Tead
ju küll, et Gideon tüdineb kiiresti.”
„Temaga on Gideon teistmoodi. Ma... Ma arvan, et ta armastab seda
naist.”
Christopher suudles teda laubale. „Eva ei ole tema tüüp.”
Mu sõrmed Gideoni haardes tõmbusid krampi.
Video edenedes hakkas Magdalene käitumine aegamisi muutuma.
Ta hakkas vastama Christopheri puudutustele, tema hääl muutus
õrnemaks, suu otsivamaks. Kõrvaltvaatajale oli selge, et Christopher
tundis Magdalene keha hästi – kust hellitada ja kust masseerida. Mees
tõstis Magdalene kleidi üles ja hakkas naist keppima. Tema näoilme oli
selle tegevuse juures põlastav ja võidukas.
Ma ei tundnud ekraanil Christopheri ära. Tema nägu, hoiak, hääl...
hoopis teine mees.
Olin tänulik, kui telefoni aku tühjaks sai ja ekraan järsku kustus.
Gideon põimis käed mulle ümber.
„Õudne,” sosistasin ja surusin end Gideonile lähemale. „Mul on
Magdalenest lausa kahju.”
Gideon hingas kähinal. „See on ju Christopher.”
„Sitapea. See rahulolev ilme tema näol – uhh.“ Ma võdistasin õlgu.
Gideon surus huuled mu juustesse ja sosistas: „Arvasin, et Maggie
pääseb tema käest. Meie emad on teineteist aastaid tundnud. Unustasin,
kui väga Christopher mind vihkab.”
„Miks?”
Mõtlesin korraks, et äkki on Gideoni õudusunenäod Christopheriga
seotud, kuid kohe lükkasin selle mõtte kõrvale. See polnud võimalik.
Gideon oli mitu aastat vanem ja igas mõttes tugevam. Ta oleks iga kell
Christopherist jagu saanud.
„Ta arvab, et mina sain kogu tähelepanu endale, kui me lapsed
olime,” ütles Gideon väsinult, „kuna kõik muretsesid, kuidas ma isa
enesetapuga toime tulen. Nüüd ta tahab seda, mis mulle kuulub. Kõike,
mille külge ta saab käed panna.”
Pöörasin end Gideoni poole ja pistsin käed talle pintsaku alla. Miski
tema hääles pani mind talle kaasa tundma. Tema isakodu oli koht, mis
teda unenägudes kummitas, ja ta oli oma perekonnast kohutavalt kaugel.
--
Sylvia Day Crossfire-seeria kolm esimest romaani on 13. juunini 2016 e-raamatutena saadaval vaid 17 euro eest. Vaata lisa!
