RAAMATUKATKEND: "0lematute Raamatute Antoloogia"
Eesti Päevalehe pühapäevane raamatukatkend on "0lematute Raamatute Antoloogiast".
"0lematute Raamatute Antoloogia" ilmub kasseti kujul ning koosneb seitsmeteistkümnest erinevast köitest kokku kahesaja viiekümnel leheküljel. Kassetikarbis on enam kui 30 875 sõna ning palju illustratiivset materjali. Raamatut trükiti kokku 2000 tükki ja see on 210 mm kõrgune. Autorite skautimine ja koostamine võttis aega neliteist aastat ja antud trükisele on väljastatud statistiliselt kõige suurem arv ISBN-numbreid.
Antoloogiasse koondatud teostes esitlevad kaheksateist autorit oma versioone olematutest raamatutest. Kõik autorid on eksperimentaalse kirjanduse taustaga, nende hulgas praegu raamatumüügi edetabelite tippe vallutavad Valdur Mikita ning Paavo Matsin, legendaarsed Erkki Luuk ja Kaarel Kurismaa, salapärased Andreas W ning Triin Tamm. Antoloogiasse on koondatud vaid selleks otstarbeks kirjutatud uustekstid, muuhulgas ilmub seni pikim eesti keeles kirjutatud palindroom – 1243 tähemärki Salmo Salarilt.
"0lematute Raamatute Antoloogia"
Erinevad autorid
16 vihikut, kirjastus Paranoia
Sven Vabar, „Kuristik-linn“ (katkend)
Kuristikulinna kõrvalt vaadeldes tekib meiesugustel inimestel lihtne küsimus: miks nad elavad selles hirmsas linnas? Miks nad ära ei lähe? Miks nad ei roni üle kuristikuääre ja ei hakka elama, töötama, maad ja ennast harima, sünnitama, armastama, unistama ja surema tasasel maal, päike pea kohal aina paistmas? Põhiline vastus on: nad ei taha. Kuristik hoiab neid kinni, nad on kuristikust sõltuvuses. Kuristik on neist läbi kasvanud. Nad ei oska tasast, ilma kuristikuta elupaika enestele ettegi kujutada. Või kui alateadlikult, aimamisi oskavadki, siis see ei huvita neid. Alumised ei igatse muud kui pääseda üles ja elada nagu nood seal rikkuse, luksuse, võimu ja päikese paistel. Ülemised aga vaevavad end vaid sellega, kuidas kogu Kuristikulinna valitseda, kuidas oma positsiooni hoida. Nad kardavad, et kui nad hetkekski lahkuvad, tungivad alumised kohe pimedusest ülespurskuva tulise laavana neile peale, täidavad kõik mõeldavad võimu-urkad ning tõukavad nemad, endised võimusnikud kuristikku. Ja ega ülemised üksteistki kuigivõrd usalda. Võimuvõitlus ja paleepöörded on sagedased. Vaid vahel väga harva juhtub, et mõni päris ülemiste hulka kuuluv mässumeelne noorusenõder või siis juba võimu juurest kõrvale puksitud vanadusest väeti riskivad ronida mööda püstloodset, tühja kaljuseina kõige ülemistestki koobastest veel kõrgemale ning piiluda üle kuristikuserva.
Mida nad seal näevad? Kuigi võisin oma unenäokehas nautida liikumisvabadust, mis linlastele igaveseks kättesaamatuks jääb, ei õnnestunud mõistatuslikul kombel minulgi ulatuda üle kuristikuääre vaatama. Nõnda tean ääretagusest rääkida vaid väga üksikute linlaste poolihääli räägitud salajuttude põhjal. Nad kõnelesid, et üle ääre vaadates pidada nägema tühjust. Kivist ja liivast lõputut lagendikku, kus ei kasva peaaegu mitte midagi. Võimatu on eluaeg vertikaalses kuristikulinnas elanul ette kujutada, kuidas sellel lagendikul saaks elada, põldu harida, armastada, unistada ja surra. Kas on üldse võimalik surra, kui kuristiku kohal ei ela? küsivad need üksikud hulljulged kuristiku lapsed. Käivad jutud, et mõnikord on sel lagendikul nähtud inimesi. Osad linlased peavad neid küll mingiteks inimestest kõrgemateks olenditeks, kelle tähistamiseks neil ei ole sõna. Lagendikuolevused olevat karvased, riietatud loomanahkadesse, neil olevat käes vibud, odad ja kaikad — nagu meie esivanematel. Üksinda või paari-kolmekesi nad vahel öösiti tulevad sinna lagendikule, läidavad lõkke, istuvad ning justkui toimetavad ja kõnelevad midagi — nagu meie siin praegu. Mõnikord on neil kaasas silmnähtavalt elutud kehad, kes on linlaste arvates määratud kuristikule, kuid sinna lagendiku-olendid kehi ei heida. Selle asemel nad kaevavad lagendikule madala augu, asetavad keha koos mõnede esemetega sinna sisse, kuhjavad peale väikse liivakünka ning lõpuks veeretavad künkale veel hulga raskeid kive otsa. Neid künkaid olevat liivalagendikul mitmeid. Pärast seda võivat loomanahkades olendid istuda lagendikul terve öö, et siis koidikul lahkuda — kaduda kuskile kaugele silmapiiri taha. Nagu meiegi siit homme hommikul lahkume.
Kuid vaid üksikud segased ja vastukäivad kuulujutud kõnelevad neist ääretagustest olenditest. Igal juhul on nad linlaste jaoks hirmutavad. Kogu see lagendik on hirmutav. Enamik neist ülivägavähestest, kes üle kuristikuääre vaadata söandavad, ei julge lagendikule minna. Nad küll teavad kõnelda, et kuulu järgi teinekord harva mõni üksik on julgenud. On läinud ega ole eales tagasi pöördunud, et kõnelda, mida ta koges. Keegi ei tea midagi nende edasisest saatusest.
Vahel on sellised kuulujutud Kuristikulinnas ka ülemkihtidest allapoole levinud, kus mõned hullukesed aegajalt usuvad, et sinna üles, tuulisele lagedale pääseb ka mõnd salajast koobast mööda kuskilt alt. Ja üksikud pöörased, õnnetud hinged on seda koobast ka otsima läinud. Neist, kes on läinud, tulevad osad kuude või isegi aastate pärast tagasi ja tunnistavad, et pole leidnud midagi ega kedagi peale mingite ilgete elukate, kes koobastes elavad ja inimesi varitsevad. Mõned neist peletistest olevat linnast minema aetud, koobastes ära eksinud või lihtsalt peast segi läinud inimesed. Aga teine osa otsijaid jääb koobastiku lõputuis labürintides kadunuks. Kes teab, kas on nad koobastes hukka saanud, omakorda jälkideks, vihkamisse uppunud koopakollideks muundunud või ehk tõesti kuskile üles välja jõudnud ja seal oma Teise Maailma leidnud.
Kuid neid lagendikujutte üldiselt ei usuta. Teadaolevalt pole mitte keegi noist salapärastest olenditest mitte kunagi sealt ülevalt, kiviselt lagedalt kontakti loomise eesmärgil Kuristikulinna tulnud, ja linlastel on selle üle ainult hea meel. Võibolla nood mingil põhjusel üldse ei saagi märgata linna ja selle elanikke; ehk nad kuuluvadki kuidagiviisi hoopis teise aega ja ruumi, olleski seega linlaste jaoks puhtakujulised pettekujutelmad. Igal juhul on kuristikulinn täiesti eneseküllane süsteem. Mõned arvavad, et too tühi liiva- ja kivilagendik ulatub silmapiirini, kus aga lõppeb teise tühja, põhjatu kuristikuga, mis on veelgi tühjem ja hirmsam kui siinne, sest seal ei ela mitte kedagi. Kuid ka nõnda arvajaid on kogu Kuristikulinna elanikkonna hulgas vaid tilluke käputäis. Ülejäänud lihtsalt ei mõtle sellele, mis on kuristiku serva taga. Nad ei mõtle servagi peale. Äärmisel juhul on nad nõus tunnistama, et seal serva taga „ei ole midagi”, et seal on vaid „tühjus”. Ühesõnaga kuristik. Põhimõtteliselt eelistavad nad arvata, et maailmas ei ole midagi peale kuristiku. Ja kui tahta nendega kuristiku serva teemat üldse arutamise alla võtta, rääkimata kivist lagendikku või seal aegajalt lõkke ääres istuvaid ning jutlevaid karvaseid olevusi puudutavate kõlakate mainimisest, saavad normaalsed Kuristikulinna elanikud vihaseks, võtavad seda isikliku solvanguna. Ja võibolla nad teevad õigesti. Võibolla ei ole seal üleval tõepoolest mitte midagi. Sellisel juhul ma ka mõistan, miks mul ei õnnestunud üle ääre pääseda. Ja kui seal ongi midagi, ei oleks lõhelinlased võimelised seal hakkama saama. Nad sureksid seal kohe, ühesõnaga kukuksid kuristikku.
