„Ma arvan, et nüüd seisab meil hulk head võitlust ees, sest Põhjala mehed on sealt tulemas.“
Ja tõesti — see oli nüüd norrmannide salk, kes meid ründas. Norrmannid ei kujutanud endast midagi muud kui tavalisi maamehi. Raudkidalised kampsunid ja liialdusteta kiivrid andsid neile üsna lihtsa välimuse. Vaid juht kandis sarvedega kiivrit.

Pean mainima, et neid oli kümme korda enam kui meid. Ja oma lahinguhüüu „Odin!“ saatel sööstsid nad meile paljastatud mõõkadega kallale.

Ma ei tundnud mingit surmahirmu. Kui nad olid meie poole teel, vaatasin nende varustust. Veel mõned aastakümned tagasi kandsid Põhja mehed ümmargusi kilpe, ent nüüd olid nad meie eeskujul kasutusse võtnud postitempli-kujulised kilbid. Ensist nad üldse ei tundnud ja küllap oli mõnel neist käes ka vana hea Ulfbehrt. Ma võisin siit endale muretseda korraliku Ulfbehrti mõõga! Ent asjaolu, et neid oli kakskümmend ja meid ainult kaks, muutis muidugi nukraks. Siiski ei tohi üks rändrüütel iial kohkuma lüüa.

Meid kisti ratsudelt alla ja seoti cap-a-pie täitsa nööridega kinni ja selgapidi kokku nagu tõukusid. See oli viimane hetk, mil ma nägin oma armast Pecheroni, oma ilusat ratsut. Isanda lahkumisel korsatas ta kurvameelselt ja püüdis ka norrmannide hobuseid igati hammustada, ent sellest polnud tal abi. Meie üle irvitades ja oma võõras keeles sõnu lausudes sidusid nad meid lohistite külge ja viisid mererannale oma laagrisse. Seal visati meid hoolimatult mingi värvitud tulba juurde ja jäeti esialgu rahule. Võisin imetella, kui palju oli nendel taanlastel relvi, muuseas panin ka tähele, kui hooletult nad nendega ümber käisid, sest üks Põhjala mees vigastas end mõõgaga vannet andes.
„Ma söön oma mütsi ära, kui meid ei toodud siia ohverdamiseks,“ arvas Alex. Ja taas ei tundunud elu mulle sugugi armas.

Lõpuks leidus üks norrmann, kes vigadega meie keelt oskas, tema tuli meie juurde ja ütles:
„Teid on mõistetud laevaorjusse. Homme koidikul seotakse teid ahelaga maopeaga laeva külge ja hakkate sõudma.“

Vastasin sellele ülbele mehele:
„Ma olen rüütel, kõrgeauline ja ma võin üles lugeda oma suguvõsa viis põlve. Minule ei sobi orjus. Ma eelistan surma orjusele.“

Aga tõlk ei hoolinud minu vastusest midagi. Pidin üksnes õnne tänama, et mind Alexist ei lahutatud.
Järgmisel koidikul tegidki nad oma hirmsa plaani teoks. Õnneratas töötas täielikult: alles hiljuti olime Verberie-sur-Oise’i kirikus kuningatütre laulatuse ja kroonimise tunnistajaks, alles eile võtsin ühes kuningaga linnupetet, kui meid vali saatus täna orjaks paiskas. Mõnituste ja irvituste saatel viidi meid ühesse nendest maopeadega laevadest ning aheldati laeva külge. Laevavanem, kuivetu kuuekümneaastane vanamees, tegi meile nappide sõnadega selgeks, et selles laevas me ka elupäevad lõpetame.

Tean oma kannupoiss Alexist, et ta on vapper mees ja edaspidi tuleb meil temaga veel palju tegemist, kuid sel hetkel näitas ta üles nõrkust ja hakkas nutma. „Ära töina,“ soovitasin talle. „Näitame parem, et ka frangid mehed on.“ Otsekohe jättis ta nutupilli.

Alex aheldati minust pink eespoole. Meile otsekui anti võimalus luua mingi salaplaan. Edaspidi võisin mitu korda õnne tänada, et just nii lähestikku olime.

Nüüd sai kiiresti selgeks, mis töö see selline oli — ühetooniline sõudmine keset sügisest ja tinast Läänemerd. Öö tuli mööda saata sealsamas pingil ja Põhjamere ööd olid väga külmad, hoolimata sellest, et meile mitu kotiriidest roguskit anti, mille alla me lõdisedes pugesime. Sööki sai ühe korra päevas, kui meie valvurid meile kaks odrakakku jagasid. Paljud sõudjate hulgast jagasid sellegi napi toidupala päeva jooksul ära. Jäin magamatusest, näljast ja külmast kõhnaks nagu luukere, ka Alexil oli hing välja minemas.

Kui hüüti: „Tillsam!“ siis pidid kõik koos tõmbama. Kui ülevaataja hüüdis: „Fore!“, siis pidid vööri omad tõmbama ja kui hüüdis: „Backe!“ siis pidid ahtri omad tõmbama. Käskluse peale: „Venstre!“ pidi meie rida aerutama, aga: „Hoire!“ meie vastas asuv. Osa tööst tegi ära laeva veripunane puri.
„Kus mu tasu on?“ käratasin ma ülevaatajale. „Kas me siis tõesti selle töö eest ühtki teenarit ei saa?“

„Siin on sinu tasu!“ röögatas see beerserk elajalikult ja äigas oma raudse piitsaga mulle vastu nägu, kus oli veel niigi punaseid ja paranemata arme. Kiristasin jõuetult hambaid: küll ma selle mehega veel arved õiendan! Kõik see käis tublisti üle mõistuse: külm, nälg, piinamine ja nüüd veel peks ka!
Säärasest matsust ei olnud mulle veel küll ja ma hüüdsin norsemenni laevavanematele:
„Te veel maksate selle eest!“ Alex katsus mind maha rahustada, et ma oma aadli-keevaverelisusega iseendale halba ei teeks.

Seepeale lubasid Põhjala laevavanemad mind kandilisse heeringatünni soolata.
„Ma ei karda teie ähvardusi heeringatest,“ ütlesin ma nüüd juba palju vaiksemalt. „On olnud rändrüütleid, kes võidelnud merel hiidangerjatega, nagu sire Caradock ja sire Perceval.“

Nüüd on viimane aeg teile tutvustada erinevate põhjameeste liike ja laade. Kes on need suured tugevad mehed, kes meie maa rannikuäärseid külasid laastamas käivad ning kes piirasid isegi Pariisi? Viikingid on mehed kiiretel hobustel, kes valdavad ülihästi mõõga käsitsemise kunsti. On neid, kes söövad enne lahingut kärbseseent, et raevukamalt võidelda; siis ei halasta nad tavaliselt kellelegi, ka naiste ja laste asemel näevad nad üksnes võitlevaid kogusid, kes tuleb surmata. Neid kutsutakse beerserkideks.

Kuid Põhjala meeste hulgas on erinevaid nägusid, kes tuleks meelde jätta. On niinimetatud valged viikingid, kes tulevad meresaartelt pimedas pakaselises põhjaruumis, nendega läbi rääkida ei anna. Mustad viikingid on aga wendide naabrid ja osa neist elab ka Normandias. Neil on eriline viha Jumala teenijate vastu, keda nad tapavad ohtralt. Nemad kummardavad musta kaarnat ja kui nendega rääkida, miks on see nii, vastavad nad hambaid kiristades: igaüks peab ise oma saatanat kilbil kandma. Seega on nendega võimalik ka inimese moodi rääkida.

Frangid teavad kõiki liike ja laade viikingeid, sest meie rannikutel käib neid mitmeid. Kui üks laevavoor läheb, siis teine tuleb. Götalased ehk goodid jõuavad igale poole ja kui nad peaksid lahingus lüüa saama, meisterdavad nad suure paadi, panevad laibakuhila sellesse ja lükkavad ta siis merele. Nii matavad nad ainult oma surnuid, mitte võõraid, keda nad jätavad lihtsalt vedelema, hambaid irevil. Tulevikku seletab nende juures völva või vulva nimeline selgeltnägija, kes kas istub lohuga kivil või kannab kaasas potte ja panne, millega ta siis suurt müra tekitab. See kõmistamine on vajalik selleks, et sõjajumal Odin sibülli ette ilmuks, ja sibüll väidab, et temal on sõjajumalaga otseside. On goodid võidelnud lahingus, siis olen neid kuulnud frankide põlevate majade vahel ringi lipates teisigi jumalaid hüüdvat, sest nende sõjamehed teevad kõike vaid kisa ja käraga, välja arvatud siis, kui on vaja hiilida. Nad tunnevad ka saatusehaldjaid ja kummardavad enne raskeid katsumusi amulette, mida siis pärast lahingut verega niisutatakse. Kuid aitab nüüd sellisest jutust, sest siis võib kergesti jääda mulje, nagu ma viikingeid kiidaksin.

Nood norsemennid ütlesid meile, et meie laevasõit jõuab lõpuks välja paika nimega Tydes, mis meie keeli tähendab ‘hoovused’. See olevat üsna Jüüti poolsaare tipus. Seda kuulnud, panin ma käe oma endisele kannupoisile sõbralikult õlale: „Seal katsume põgeneda!“ Aga kannupoiss oli juba nii tundetuks jäänud, et ei osanudki enam millegi üle rõõmustada. Palvetasin, et jaks ja tahe teda lõplikult maha ei jätaks.