1. Saarte kaitsjad

„Vennad, meil tuleb täita suur ja raske ülesanne,” algas kapten Luutus pateetiliselt. „Vaenlane on tunginud meie kodumaale ja vallutanud ühe meie suurema saare. Meie peame ta sealt välja lööma, maksku mis maksab. Meil tuleb tegemist Saksa raudse diviisiga, keda mitmed teist vast tunnevad juba lahingutest Riia all. Me peame võtma kokku kogu oma jõu ja tahte, sest vaenlane on tugev. Teile, noored, kes kordagi veel pole lahingus olnud, soovitan ma jälgida vanu sõdureid. Vaadake ja võtke neist kõigiti eeskuju. Kuid meil on ka teisi muresid: varsti algab talv, meil puuduvad soojad riided ja vastavad jalanõud. Ka palk on meil kõigil alles saamata.”

Siin pidas kapten pikema pausi. Seistes ühe tühja proviandikastireal, oli ta peajagu pikem oma pataljonist. Ta vaatas üksisilmi mehi, kas keegi ei ütleks midagi seepeale, mis ta oli rääkinud. Või kas mehed üldse mõistsid seda, mida ta oma lühikese kõnega oli tahtnud ütelda.
Kuid vähesed said Luutuse kõnest õigesti aru. Mõned olid isegi pettunud oma komandöris. Kui tal poleks mitte valgest emailist Georgi risti rinnas, oleks teda ehk koguni maha karjutud. Nüüd aga arvustati teda tagasihoidlikult: „Imelik mees see meie kapten. Ega me ometi või Saaremaad sakslastele jätta!”

Keegi ei tõstnud häält saartele sõidu vastu. Ikka veel vaatas Luutus üksisilmi oma mehi ja ootas. Aga et kõik vaikisid, siis ta jätkas: „Vennad, tahan koos teiega kanda kõik eelolevad raskused. Läheme siis ja täidame selle ülesande, mis meile on antud. Jään lootma, et meid ei unustata sootuks ja vajalik varustus meile õigeaegselt tagantjärele saadetakse.” Tundes veel erilist muret nende pärast, kellel tuli esimest korda lahingusse minna, lisas kapten: „Teie, noored, võtke teadmiseks ka seda, et hirm ja paanika nõuavad lahingus rohkem ohvreid kui julgus ja külmaverelisus. Ning nüüd siis asume laevadele.”

Mere kohale oli laskunud madal pilvitu taevas. Lained tõusid ja vajusid, laev kõikus nagu häll, kus taheti sõdureid uinutada magama. Kogu horisont mattus paksu uttu. Hooti raputas külma vihma, kuigi suuremast sajust siiski asja ei saanud. Viimaks tõusis tuul, udu hajus, taevas lõi selgemaks. „Elba” lõikas visalt läbi raskete veemasside, jättes enda järele pika õlise saba. Kruvi monotoonne pöörlemine koos võlliga pani jalgealuse värisema. Kusagil seal eespool, kus taevas ja meri embasid teineteist, ootas neid midagi tõsist ja ebameeldivat. Paul vaatas oma saatusekaaslasi ja mõtles: „Kui poleks sõda, vaevalt siis tunneksin kedagi neist. Kuid nüüd oleme nagu vennad, kes seotud kokku tule ja vere hirmsa vandega.”

Pataljon lähenes eesmärgile. Kaugelt möödus hospidalilaev nagu suur valge luik, manades seda enam meestes esile nende rasket ülesannet.

Ulgumerel hakkasid lajatama kahurid. Limpsavad tulekeeled sähvisid nagu välgud vee kohal.
„Sa tuhat ja tuline,” pahandas Vulf, „kui sakslased peaksid nüüd oma toruotsad meie poole pöörama, oleksime kaputt enne veel, kui lahingusse jõuamegi.”

„Ega nalja ole,” kartis sedasama ka Kallas. „Täna võime saada kuuma sauna koos külma veega ja kogu täiega põhja minna.”

„Aga Leks, sa ise tahtsid ju mereväkke koguni teenima minna – kuidas siis sellega oleks jäänud?” küsis talt Vestrik, Kaldaga ühenurga poiss.

„See oleks teine asi olnud. Laevas sa saad vähemalt kõhugi korralikult täis süüa. Aga mis jalaväes? Tuts sa oled ja tutsiks jääd. Soolikad mängivad järjest marjast sees – sõdi siis sellega või ole midagi!”

Surma haistmine lähemalt hoidis mehi seekord suuremast lõõpimisest. Peagi muutusid nad jälle tõsisteks, niisugusteks, nagu sõdurid enne lahingut peavadki olema. Tunded taganesid kusagile tahapoole, asemele astus mõistus, juhituna enese kaitseinstinktist. Sest ainult hädaoht loob kangelasi, kuid paljastab ka argu. Kes pole olnud sõjas, see ei tunne elu õiget hinda.

Ikka selgemini hakkasid kaugusest paistma suured raudmürakad. Vene sõjalaevad seisid pikas rivis ranna lähedal, nagu peaksid siin paraadi. Seda suurt koondatud merejõudu nähes mehed otse vaimustusid sellest. Keegi enam ei kahelnud, et kui kõik need merele suunatud torud hakkavad tuld sülgama, saab vaenlane armutult lüüa.

Samasuguse vaimustusega tervitasid ka madrused laevadelt neist mööduvat jalaväge. Meeste meeleolu oli ülev. Olberg rõõmustas nagu poisike, vesihallid silmad naerust pilukil.
Kogu oma olemuselt oli ta nüüd nagu varakult pikaks sirgunud piimahabe.

Laevalt lehvitati lippe, hurraahüüded ei vaibunud. Maa- ja mereväel näis täna ühine suur võiduhing olevat. Sellega võis küll sakslased merre lüüa ja jõuluks Tallinna tagasi minna – nagu Luha arvas.
Sadamasillal kestis töö õhtupimedani. Laevalt tõsteti maha mitmesugust lahinguvarustust. Varsti kerkisid ligedale, porisele aasale suured kastide, kottide virnad. Iga rühm oli saatnud tööle tugevdatud toimkonna. Ülejäänud mehed kasutasid aega söömiseks ja joomiseks, vahetades seejuures mõtteid vaenlase maaletuleku üle. Seniidid (õhutõrjekahurid) sülgasid tuld vastu taevast, kus esialgu polnud näha midagi. Alles siis, kui tuvi sadama kohal madalamale laskus, võis temas ära tunda Saksa luurelennukit.

„Sa va reo niisugune!” kirus Olberg, kes oli tulnud rühkides heinamaa poolt. „Panin teise köitpidi vaia otsas sööma, tema aga on end lahti kiskunud ja läinud kogu vaiaga teab kuhu. Mine leia teda nüüd sealt suure hobusekarja hulgast!” Olberg kui Pajusi hobusepoiss tundis tõsist muret kaotsiläinud Juku pärast.

„Tühja nüüd,” lohutas teda Vulf. „Mine püüa üks kinni, ja asi klaar!”

„Ega muud vist üle jäägi,” leidis Olberg sedasama ja seadis oma rühkivad sammud tagasi karjamaa poole.

„No nüüd töin sitika!” rõõmustas vanapoiss juba eemalt. „Ümar ja läigib teine nagu hüljes. No valisin siis ka köige parema.”

Nüüd ei pruukinud Olberg enam karta komandöri peapesu, sest kaotsiläinud hobune polnud Pajusil suurem asi.

Kahurimürin kasvas ikka tugevamaks. Kusagil nagu toimunuks midagi tõsisemat, millest õieti veel aru ei saadud. Mürinat peeti tavaliseks tulevahetuseks Vene ja Saksa sõjalaevade vahel. Tegelikult oli aga alanud otsustav lahing sissepääsu pärast Riia lahte.

Uue olukorraga kohaneti kiiresti. Kui jalaväel tuleks nüüd lahingusse minna, oleks vist võitki kindel.
Sügisene päev on kiire kaduma. Juba harutas videvik lahti oma musti kangaid, seades neid rippuma kõikjale. Taevas läks pilve, võttes endale kohati üsna tumedad toonid. Külm tuul puhus läbi kareda sineli, puges põue, otse ihu lähedale. Kauasest seismisest hakkasid jalad vilutama, mehed muutusid rahutuks. Korterikuulajad olid läinud tüki aja eest, toimkonnadki sadamast tagasi tulnud. Roodud hakkasid end korraldama ja vajusid siis kiiresti sise-Muhumaa poole.

Teine poolrühm magas saunapõrandal, saun oli mahorkasuitsu maast laeni täis. Tillukese akna taga luuras pime öö, surudes oma musta näo vastu ähmast klaasi. Ainult Paul ei saanud kaua uinuda. Igasugused mõtted ründasid teda, tegid rahutuks, ta nagu aimanuks midagi halba. Alles pärast pikka heitlust une ja unetusega vajusid tal silmad kinni.

Saabus rõõmsailmeline hommik, eileõhtusest pilvitusest polnud täna enam jälgegi järele jäänud. Kuigi päikesetera tublisti juba nürinenud, ometi soojendas ta veel niivõrd, et sellest jätkus õdusa tunde tekkimiseks rinnus. Karastav mereõhk mõjus kõigile tujutõstvalt. Lustakalt kääksus kaevuvinn, kui poisid puuämbriga kaevust vett vinnasid. Kui teised end pesid katelokist, siis Jomusk kasutas selleks köögiämbrit. Pesemisega valmis saanud, kutsus ta mehi teeveele, kuna lõunaga olevat tal kiire taga.

„Näe, Pajus ütles, et supp olgu valmis kella kümneks. Mina aga ütlen, et nende puudega on hea, kui jõuab kella kaheks. Kas keegi ei läheks ja muretseks kusagilt midagi kuivemat, mida saaks katla alla panna?”

„Peab siis kokal ka veel tentsik olema?” küsis Olberg, kes komandöri hobusepoisina tundis endal olevat õiguse segada end ka köögi asjusse.

Teised lähedalolijad muigasid. Oma köögikuningat ei talunud nad keegi kuigi hästi. Kui aga Jomusk oleks rivis olnud, küllap suhtuksid nad temasse siis teisiti. Meeste vimm koka vastu peamiselt sellest just tingitud oligi, et Jomusk valitses supikatelt.

Seal ta nüüd kükitas pliidisuu ees, puhudes punnispõsi katla all halvasti põlevat leeki. Lõpetanud puhumise, pühkis ta käeseljaga suitsust kipitavaid märgi silmi, mööndes: „Keegi peab ju selle töö ära tegema. Eks mina ole samasugune soldat nagu teiegi.”

„Soldat,” ironiseeris vanapoiss, hakates aeglaselt katla juurest eemalduma.

„Valmistuda minekuks!” käsutas komandör Pajus. „Rühmaülematel vaadata järele, kas konservid ja kuivikud on kõigil alles. Kuramuse päralt, kellel need peaksid puuduma, see saab kolm päeva peavahti!”

Seda komandöri ähvardust ei võetud aga kuigi tõsiselt. Pea pooltel meestel olid konservid juba hinge taga, nad ei teinud sellest väljagi. Ka rühmaülemad ei pidanud vajalikuks minna ja hakata sorima nende seljakottides.

„Rivistuda! Lugeda järjekorras! Paremalt jaokaupa, käies marss!”

Rühm vajus õueväravast välja, tema järel hakkas veerema supikatel, külvates kuuma tuhka ja elavaid süsi rohtunud õuele. Küla lõpul ühinesid rühmad roodudeks ning pataljon hakkas mõõtma Muhumaa ainsa arteri pikkust.

Kivistel karjamaadel teeäärtes kükitasid üksikud kadakapõõsad, vaheldudes mõningate madalate kasejändrike ja pihlakatega. Taevas oli ikka veel selge, täna lubas pidada vähegi ilma. Jahe tuul kuivatas meeste põski, meis neil higist juba nõretama kippusid. Kaevikuteni oli jäänud veel vaid mõni kilomeeter maad.

„Peatuda! Andke edasi, peatuda!”

Pataljon nõksatas, tema sammude robin vaibus. Vaadati luuravalt ringi, sest nüüd võis vaenlast oodata juba kõikjalt.

Kolmanda roodu mees Tohvril oli hädas oma harmoonikaga ega teadnud, mis temaga peale hakata.

„Viska pill põõsasse, ja oledki temast lahti,” soovitati talle.

Mees riputas selle küll kadakaoksale, kuid võttis sealt lõõtsa jälle, niipea kui liikuma hakati.
Roodud seisid jaekolonnis, täites tee veerest veereni. Pajus koos teiste komandöridega oli kutsutud kapteni juurde nõu pidama. Neil läks omavahel peagi elavaks mõttevahetuseks. Jõuk allohvitsere, kes nende lähedal seisis, kuulis seda pealt. Staabi kohtlased korraldused äratasid imestust kõigil. Kuidas see küll sobib, kui jätta sillapea kaitseta ja suunata pataljon paremale, kust vähemalt esialgu polnud midagi karta! Kuid käsk jääb käsuks sellegipärast, olgu see siis milline tahes.

Kusagil kaugemal läks kärinaks, mille sekka hakkasid lajatama ka kahurid. Need olid üsna tugevad lajatused, tõenäoliselt köhatasid mereelukad.

„Pange tähele, täna õhtuks sünnib midagi erakordset,” ennustas Vulf.

„Kui aga laevastik merel vastu peab, siis pole karta midagi,” arvas Olberg.

Kostis lennukite tugevat põrinat.

„Pikali!” Nagu maa oleks avanenud ja neelanud kogu pataljoni. Teele jäid ainult kaarikud ja supiköögid. Kaks vaenlase luurelennukit lendasid madalalt põiki üle tee. Mitmel sügelesid sõrmed päästikute järele, kuid tulistada ei tohtinud. Viimaks ometi paukus kellegi püss.

„Kes laskis, kuramuse päralt?” pani kärkima Pajus.

„Ega me pole tulnud siia sakslasi vaatama, vaid sõdima nendega,” kostis talle Kallas pahasena.

„Lõuad! Mina olen siin teie komandör. Kolm päeva peavahti!”

„Tore küll!” hakkas nüüd Kallas naerma. „Milleks seda jänti siis üldse tarvis on?” Ning pöörates komandörile selja, hakkas Kallas endale pläru keerama.

Olukord tundus Pajusile endalegi koomiline, sest kardetud pommid jäid lennukeilt heitmata. Kuid mürategijad pöörasid suures kaares ümber ja lendasid veel kord üle maas lamava pataljoni, võttes siis suuna Saaremaa poole.

Jälle korraldas end pataljon. Kalda südamesse asunud trots oli aga visa sealt kaduma.

„Oleks veel mingid õppused või manöövrid, ma saaksin sest siis aru...” torises ta edasi.

„Leks, jää parem vait!” soovitas Kaldale Vestrik. „Eks sa tea, et sõdur kunagi ei vaeva oma pead niisuguste küsimustega. Seni, kuni sa halli vatti kannad, käitu nii, nagu sind ennast poleks olemaski.”

„Tahaksid vist, et läheksin vabandama Pajusi ees?”

Vestrik naeris hirnuvalt, paljastades oma udusulis, pisut pondunud ülahuule alt rea ilusaid valgeid hambaid. „See oli tore küll, et julgesid hakata talle vastu rääkima,” ütles ta. „Rinne ja rindetagune on ikkagi kaks iseasja.”

Kallas sai aegamööda oma rahu jälle tagasi. Tema sõber Vestrik oli talle suuremaks autoriteediks, kui kõik pataljoni ohvitserid kokku arvatud. Oma seminari lõputunnistusega taskus võis Vestrik kanda kirjut paela ümber õlakute, kuid solidaarsuse mõttes teistega ta seda ei teinud. Ja seepärast just Kallas hindaski teda nii kõrgelt.

Pataljoni vaim hakkas närbuma. Liiguti edasi distsipliinile alistuva inimkarjana, igaüks omaette nohisedes. Tuhkjas tolm teel puuderdas mehed halli puudriga üle. Nende tanksaapad puresid valgeid kivikesi teel, mis olid libedad nagu lihvitud.

„Oleks või aimugi kogu sellest kremplist,” urises Vulf.

„Ära jöra!” käratas talle Kallas. „Sõdur ei tohi rohkem midagi teada kui ainult seda, mida ta näeb ja kuuleb.”

„Muidu veel ehk kuidagi, kuid vangi langeda siiski ei tahaks,” täiendas Vulfi urinat Silberg. Kuid tõsine ja vähese jutuga Luha, pannes püssi ühelt õlalt teisele, küsis: „Kas langeda lahingus oleks siis sinu arvates parem?”

Tema säärane küsimus andis arutlust kõigile.

„Häda korral võiks ju ka vangigi langeda,” jõudis esimesena otsusele Olberg, kes oma praktilise mõtlemisviisiga kunagi ei läinud rööpast välja, vaid ikka leidis mingi lahenduse ka kõige keerulisemas olukorras. Ning tänu tema tasakaalukale meelelaadile jäid mõnedki rumalused rühmas tegemata.

„Ega muud, kui nälg vangis maha ei tapa,” kartis alati näljane Vulf. „Räägitakse, Saksamaal ei jätkuvat leiba oma inimestelegi, mis seal siis veel vangidele anda?”

„Kuid sõdib ja võidab pealegi!” ärritus sellest Kallas uuesti. „Tervelt pool maailma teise kallal, aga jagu ei saa! See jutt näljast Saksamaal pole muud midagi, kui meie ajalehtede väljamõeldis.”
Vestrik leppis seekord vaid pealtkuulaja osaga. Ta ei suutnud uskuda, et kott, kuhu pataljon oli sattunud, on umbne: tema arvates pidi mingi väljapääs siin ikkagi leiduma. Optimistlik intelligent!
„Jumala pärast, ärge tulge nii ranna lähedale! Kui laevadelt nähakse, et soldatid on külas, siis hakatakse kohe laskma,” hädaldasid rannaelanikud, kui rood külasse jõudis.

„Kui laskmist kardate, eks siis viige oma hütid põõsastesse,” soovitas neile Kallas. „Kas meil on sõda rohkem tarvis kui teil?! Ega sõduri elu maksa midagi. Aga kui mõni teie sealaut peaks pihta saama, kus siis selle kahju ots!”

Hakkas saabuma ärevaid teateid: telefoniliinid olevat läbi lõigatud, staabil puuduvat side suurmaaga, garnisoniülem ei teadvat, mida ette võtta. Mõisnikud ja teised sakslaste pooldajad andvat vaenlasele teateid väeosade liikumise kohta, viivat neile kaevikuisse isegi toiduaineid – kõik see mõjus pataljoni meeleolule rusuvalt.

Rood asus positsioonile. Teine poolrood sai määratud reservi. Kui mehed tahtsid majadesse minna, hakkasid elanikud neid tagasi tõrjuma: „Tulete ja rüvetate meie toad ära. Ega soldatid pole inimesed, nad ju hullemad kui loomad.”

„Hoiate oma toad sakslastele,” nähvas Kallas. „Kas arvate, et paruni piits maitseb magusamalt siis, kui pole seda kaua enam maitsta saanud? Kannatage vaid pisut, küll ta varsti jälle hakkab teie turjal tantsima.”

Õueväravast tuli sisse Pajus. „Noh, mis miitingupidamine siin jälle on? Veltveebel, paiguta mehed ulualla!”

Seda käsku tal teist korda korrata enam ei pruukinud, poisid valgusid rüsinal eesruumi. Ja enne veel, kui majarahvas jõudis neile ruumid kätte näidata, kubises kogu talu sõdureist.
Käituti koduselt: püssid visati kolinal nurka, sinelid ja seljakotid kuhjati laudadele, istet võeti põrandal seina ääres. Mehed vabastanuks end ka padrunivöödest, kuid ei usaldanud seda teha. Mine tea, äkki sakslased ründavad, siis oleks hilja hakata padruneid otsima. Nende näod olid paksult pilves, salvavad sõnad suus.

Veltveebel Laumets ilmus majauksele ja käsutas kõik mehed uuesti välja. Garnisonistaapi sõitnud Luutus olevat tagasi jõudnud ja tahtvat nüüd meestega rääkida.

Pataljon kogunes karjamaale, kus ootas neid juba komandör oma valge hobuse seljas.
Luutus tundus üsna tõsine. Ta vaikis tükk aega, enne kui algas: „Vennad, mul pole tuua teile kuigi häid sõnumeid. Garnisonistaabil puudub side rindestaabiga... meie laevad merel on tõmbunud Soome randa... lahing jääb tõenäoliselt vist pidamata... Kuid kindral loodab transpordilaevadele öösel. Kui need tulevad, siis pääseme ehk saarelt minema... Kuid seniks minge nüüd jälle kõik oma kohtadele tagasi ja kord olgu eeskujulik!”

Nõuda eeskujulikku korda seal, kus reamehest kindralini valitseb peataolek, tundus meestele naeruväärne. Jalga laskma keegi küll veel ei hakanud, kuigi mõtted kandusid paljudel juba sinnapoole.

Rannas ei leidunud ühtegi paati. Silberg korraldas oma seljakotti, heites sealt välja kõik ülearuse, et kui tuleb lipata, siis oleks kergem.

„Kuhu sa hing siit lippad, kui meri ümberringi,” urises Kallas, olles kibedasti ametis oma sineli kokkurullimisega.

Olberg läks jootma komandöri hobust, kes kammitsasse seotuna sõi maja taga murul. Võtnud köögi juurest ämbri, vinnas ta selle kaevul vett täis ja viis ruunale.

„Joo nüüd, joo,” keelitas vanapoiss hobust. „Ega sul homme enam jootjat pole. Jääd maha, satud fritsude kätte või langed ehk koguni kuulide all,” haletses ta oma lemmikut.
Neljajalgne nagu mõistnuks teda, tõstis oma erksa pea püsti, jäädes kikkiskõrvu kuulama. Jätkas siis pooleliolevat joomist, kuni ämber tühjaks sai.

Paul, kes istus maja taga pingil, kuulis seda. Talle meenus ema, kes oli sageli avaldanud hukkamõistu sõja suhtes. Kuid Paul ei tahtnud siis sellest kuuldagi, oma romantilises ettekujutuses võttis ta sõda vaid põneva seigana, kus võimalik lõigata au ja kuulsuse närtsimatuid loorbereid. „Nüüd mõistan ma sind, ema,” ütles ta ja tõusis pingilt.

2. Sinna, kus sandid saia söövad

Pataljon oli kaotanud lahingu enne veel, kui sai vahetada vaenlasega ühtegi kuuli. Mäng oli mängitud. Tunaeilsest suurest vaimustusest polnud täna enam jälgegi järele jäänud. Koos päikese loojanguga loojenesid ka kõik pataljoni lootused võidule ja peatsele tagasiminekule Tallinna.
Mida toovad järgmised tunnid pataljonile?

Hakati lõunatama. Jomusk viivitas katlakaane avamisega, nagu oleks tal kahju oma viimast keedust välja jagada.

„No mis sa veel vahid, va rasvamagu,” hakkas teda hurjutama Vulf, „söögipalvet on sul aega pärastki pidada.”

„Küll see magu varsti sul eest kaob,” aitas Olberg omakorda Jomuskit hurjutada. „Või arvad, et seda edaspidi enam saad soendada vastu kuuma katelt.”

„Kannatage, küll jõuate veel kõik oma kõhud täis süüa, enne kui...”

„Parem ütle juba kohe välja, mida sa ütelda tahad ja ära muist sõnu ära söö. Endal juba nüüd püksid sõeluvad püüli,” jätkas oma hurjutusi koka aadressil Vulf.

Jomuski paksud huuled liikusid, kuid kuulda polnud midagi, ainult tema kõrged põsesarnad lõid kergelt punetama.

Valguti õue mööda laiali ja hakati sööma, ninad kõigil katelokis nagu voorimeeste hobustel pead märssides.

„Kes tahab proviandi järele sõita?” küsis hoovi tulnud Pajus. Tahtjaid ei leidunud. Kahurid mürisesid, taevaalune kumas, räägiti koguni, et sakslane olevat juba Kuivastus, kes siis tahtis neile otse sülle joosta.

„Kui vabatahtlikke ei leidu, määran mehed ise,” ütles Pajus. Poiste suud jäid suletuks.

„Mina!” kostis viimaks kellegi hääl puuriida juurest. Pakult tõusis Olberg, kus ta istudes oli söönud, ja tuli lähemale. Pühkinud lusika vastu püksitagumikku puhtaks, küsis ta: „Kes tuleb minuga kaasa?”

„Mina tulen,” ütles Paul.

Sellega Pajus sai rahuldatud, sest keegi allohvitseridest pidi ju Olbergiga ikkagi kaasa sõitma.
Olbergil püss põlvede vahel ja ohjad peos, sõitsid nad kaherattakaarikul õuest välja. Kitsas kivitee kulges puude ja põõsaste vahelt, nähtavus polnud enam kuigi hea. Olberg tegi hobusele säru, nässakas siberlane aiste vahel oli vilgas jooksma. Mida kaugemale nad väeosast sõitsid, seda pingumale tõmbusid nende närvid. Neile tundus, nagu oleksid nad juba vaenlase rõngas, kust pole enam väljapääsu.

Enne proviandi pealelaadimist kutsusid teiste roodude kaptenialamad Pauli kõrvale ja tegid talle ettepaneku kogu kupatus saarlastele maha müüa ning jalga lasta.
„Aga mehed ees?” ärritus sellest Paul. „Kas tahate nad nälga jätta? Parem visake kohe see mõte oma peast välja!”

Teel tagasi pataljoni juurde kohtasid nad surmapataljoni ratsasalka. Mehed ütlesid end tulevat Zinovjevi silla juurest, kus nad tahtnud silla õhku lasta, mis aga polevat neil õnnestunud, ja nüüd olevat iga minut oodata sakslaste tulekut üle silla.

Tat-tat-tata koputaski juba kuulipilduja, mille kuulid lendasid vingudes lähedaisse põõsastesse.

„Puha mokas!” urises Olberg. „Parem kui me poleks välja sõitnudki...”

„Jää vait! Kuule, kusagil räägitakse,” käratas talle Paul.

Nad mõlemad jäid kuulatama. Paul hüppas koormalt maha ja läks lähemale vaatama. Ta leidis paremalt poolt teed põõsaste tagant kogu surmapataljoni. „Härra kapten, lubage küsida selgust olukorra kohta,” küsis Paul ohvitserilt, kelle parem käsi oli sidemega kaela seotud.

„Olukord on kriitiline, võiks ütelda, et peaaegu lootusetu. Sakslased vallutasid sillapea ja meil pole jõudu neilt seda tagasi võita... Aga kus asub teie väeosa?”

„Meie pataljon jäi õhtul Soonda külla.”

„Ja kust te praegu tulete?”

„Me käisime tagalas proviandi järel.”

„Mitme mehega olete?”

„Üheksa mehe, viie hobuse ja vankriga.”

„Ühinege meiega,” tegi surmapataljoni komandör ettepaneku Paulile. „Me taandume Raugi suunas, sinna tulevad täna öösel kokku kõik väeosad Saaremaal.”

„Härra kapten, ma pean oma meestega enne läbi rääkima.”

Ühineda surmapataljoniga ei tahtnud neist keegi, nad hakkasid ise omaette Seanina poole liikuma.
Tee oli liivane, raskelt koormatud kaarikud vajusid sügavalt sisse, hobused väsisid. Kuid sellest ei küsitud, nad said piitsa, pidid peatumatult edasi minema, sest täna öösel võis iga minut muutuda neile saatuslikuks. Mets hõrenes, õhk muutus rõskeks ja viluks – nad olid ranna lähedale jõudnud. Merd veel näha küll ei olnud, kuid laeva põlemine merel paistis juba selgelt silma. See oli soomusristleja Slava, kes pärast pihtasaamist oli jooksnud madalikule. Oma jõul ta siit lahti enam ei saanud, vajus küljeli. Kibe suits pani hobused puristama, nad jäid seisu. Said aga varsti jälle piitsa ja hakkasid sikutama raskeid koormaid.

Lootus pääsule luhtus. Sadamas polnud mingitki transporti. Ainult meri, see nende suur ootus ja lootus täna öösel, kohises salapäraselt. Rannaküla kubises võõraste polkude sõdureist. Vaevu pääsesid nad ühte elamusse öömajale. Pärast unetult veedetud ööd toapõrandal olid nad hommikul aegsasti jalul. Nüüd enam ei kaheldud selles, et nende pataljon asub endiselt Soonda küla positsioonil. Kinnitanud keha mõne kuivikuga ja hobused ära jootnud, asusid nad tagasiteele. Kui juba hulk maad maha sõidetud, peatusid nad ühe taluõue ees. Nähes taati õuel, hõikas Paul: „Papi, kas Soondani on veel palju maad?”

„Kuhu te enam lähete, kui saksapoisid juba siin,” ütles taat.

Paul võpatas. Teda läbis tunne, nagu oleks ta lõhkunud mõne kallihinnalise vaasi, mida enam parandada ei saa. Samas aga võttis ta end kohe jälle kokku ja hakkas taati naeruvääristama: „Papi nägi vist vaime või viskab niisama villast.”

„Villase viskamisest on lugu seekord kaugel. Ka vaimusid pole ma näinud. Küll aga nägin Saksa soldatisi alles vähe aja eest siitsamast meie aia tagant mööda minemas,” seletas taat surmtõsiselt.

„Eks hirmul ole ikka suured silmad,” ruttas Olberg Paulile appi tõde valeks muutma.

„Tuleks siiski luurata,” arvas Paul. Ta hüppas koormalt maha, Soo tema kannul. Neil kummalgi polnud püsse kaasas, ainult täägid ja padrunitaskud vööl. Ning peagi nägid nad ristteel tundmatuid sõdureid, sügavad kiivrid nagu katlad peas.

„Austerlased!” ehmus Soo, kes oli olnud Austria rindel.

„Mis austerlased, need ju päris sakslased ise,” pahandas Paul ja kargas kähku teeäärsesse kraavi, et põgeneda. See vast ehk õnnestunukski tal, kui vaid Soo, kes kohe tema kannul oli, poleks hüpates väänanud jala. Teda abistama hakanud Paul nägi, kuis sakslased suunasid oma püssitorud neile. Ta jõudis veel õigeaegselt võtta taskurätiku taskust ja heisata selle alistumismärgina, et neid ei tulistataks.

Püssid laskevalmilt käes, tulid sakslased lähemale. Nad nõudsid neilt revolvreid, mida neil polnud olemas, käskisid neil oma täägid ja padrunitaskud vöölt vallandada. Nüüd vast langetasid sakslased oma püssid, et hakata kobama nende taskuid, võttes neilt ära kõik, mis meeldis võtta – uurid ja rahakotid aga kõigepealt. Läksid siis koormate juurde ka neid revideerima.

Vangid käsutati koormatele tagasi. Hakati edasi liikuma, nüüd juba sakslaste poolt juhitud suunas.