RAAMATUKATKEND: Agatha Christie "Roger Ackroydi mõrv"
1. peatükk
DOKTOR SHEPPARD HOMMIKULAUAS
Proua Ferrars suri ööl vastu reedet, 17. septembrit. Mind kutsuti kohale reede hommikul kell kaheksa. Mitte midagi polnud enam võimalik ette võtta. Surm oli saabunud juba mitu tundi tagasi.
Kell oli mõni minut üheksa läbi, kui ma jälle koju jõudsin. Avasin oma sneprivõtmega eesukse ning viitsin hallis sihilikult veidi aega, pannes varna kaabut ja kerget mantlit, mille olin targaks pidanud sügisese varahommiku jaheduse vastu selga tõmmata. Kui tõtt öelda, siis olin ma tublisti rööpast väljas ja mures. Ma ei hakka teesklema, et nägin sel silmapilgul ette mõne järgmise nädala sündmusi, nõnda polnud see hoopiski mitte. Aga mu vaist ütles mulle, et ees seisavad ärevad ajad.
Minust vasakul pool olevast söögitoast kostis teetasside klõbin ja mu õe Caroline’i lühike kuiv köha. „Kas sina oled, James?” hüüdis ta.
Tarbetu küsimus, sest kes muu see siis olla võis? Kui tõtt öelda, siis just oma õe Caroline’i pärast viivitasin ma mõne minuti. Mungode perekonna moto, nagu me härra Kiplingilt kuulnud oleme, kõlab nii: „Mine ja uuri välja.” Kui Caroline peaks enesele kunagi saama vapi, siis soovitaksin ma talle vapiloomaks kindlasti mungot. Moto esimese osa võiks ära jätta. Caroline on võimeline kõik asjad rahulikult kodus istudes välja uurima. Ma ei tea, kuidas ta sellega toime tuleb, aga nii see on. Ma kahtlustan, et tema luurekorpuse moodustavad teenijad ja kaupmehed. Kui ta välja läheb, siis mitte informatsiooni hankima, vaid seda levitama. Ka selles osas on ta hämmastavalt suur ekspert.
Just tema viimati nimetatud oskus oli tegelikult see, mis mind kõhklema pani. Ükskõik mida ma Caroline’ile nüüd proua Ferrarsi surmast oleksin rääkinud, igal juhul oleks see poolteise tunni jooksul kogu alevikule teatavaks saanud. Arstina taotlen ma loomulikult diskreetsust. Sellepärast olen harjunud kõikvõimalikku informatsiooni pidevalt oma õe eest saladuses hoidma. Tavaliselt saab ta niikuinii kõik teada, aga mul on vähemalt moraalne rahuldus teadmisest, et mina pole milleski süüdi.
Proua Ferrarsi abikaasa suri veidi rohkem kui aasta tagasi ja Caroline on vähimagi aluseta pidevalt väitnud, et naine mürgitas mehe. Ta suhtub põlastavalt minu igakordsesse vastuväitesse, et härra Ferrarsi surma põhjustas akuutne gastriit, millele aitas kaasa harjumuspärane liialdamine alkohoolsete jookidega. Ma möönan, et gastriidi ja arseenimürgistuse sümptomid on üsna sarnased, aga Caroline’i süüdistus rajaneb millelgi hoopis muul.
„Sul tarvitseb teda ainult vaadata,” olen ma Caroline’i ütlemas kuulnud. Proua Ferrars, ehkki mitte enam esimeses nooruses, oli väga kütkestav naine ja rõivad, olgugi lihtsad, näisid talle alati väga hästi istuvat. Aga paljud naised, kes enesele Pariisist rõivaid ostavad, ei tarvitse ju sellepärast veel olla oma mehi mürgitanud.
Sellal kui ma hallis seisin ja kõhklesin ning kõik need mõtted mu peast läbi käisid, kostis jälle Caroline’i hääl. Toon oli nüüd teravam. „Mida imet sa seal väljas teed, James? Miks sa hommikust sööma ei tule?”
„Juba tulen, kallis,” ütlesin mina kiiruga. „Ma panin mantlit varna.”
„Selle ajaga oleksid sa jõudnud pool tosinat mantlit varna panna.” Tal oli täiesti õigus. Oleksin jõudnud küll. Ma astusin söögituppa, suudlesin Caroline’i kergelt põsele, nagu mul tavaks oli, ning istusin mune ja peekonit sööma. Peekon oli võrdlemisi külm.
„Sind kutsuti varakult välja,” märkis Caroline.
„Jah,” ütlesin mina. „King’s Paddockisse. Proua Ferrarsi juurde.”
„Ma tean,” lausus mu õde.
„Kuidas sa seda tead?”
„Annie rääkis mulle.”
Annie on meie teenija. Kena tüdruk, aga parandamatu lobamokk.
Tekkis paus. Ma jätkasin munade ja peekoni söömist. Mu õe pika ja peene nina ots võbeles veidi nagu ikka, kui miski teda huvitab või erutab. „Noh?” nõudis õde.
„Paha lugu. Midagi polnud teha. Ilmselt suri une pealt.”
„Ma tean,” ütles mu õde jälle.
Nüüd sain pahaseks. „Seda ei ole sul võimalik teada,” sähvasin. „Ma ise ka ei teadnud, enne kui sinna jõudsin, ja ühelegi hingele ma seda veel maininud ei ole. Kui Annie sulle seda rääkis, siis tundub ta olevat selgeltnägija.”
„Ega Annie ei rääkinudki. Piimamees rääkis. Tema kuulis seda Ferrarsite kokalt.”
Nagu ma ütlesin, pole Caroline’il vaja välja minna, et informatsiooni hankida. Ta istub kodus ja informatsioon tuleb talle sinna kätte.
Mu õde jätkas: „Millesse ta suri? Kas süda ütles üles?”
„Seda siis piimamees sulle ei rääkinudki?” pärisin ma sarkastiliselt.
Sarkasm Caroline’ile ei mõju. Ta võtab seda tõsiselt ja vastab niisama tõsiselt. „Piimamees ei teadnud,” ütles ta.
Lõppude lõpuks pidi Caroline seda varem või hiljem niikuinii kuulda saama. Eks ta siis võis ka minult kuulda. „Proua Ferrarsi tappis ülemäära suur veronaaliannus. Viimasel ajal oli ta unetuse vastu veronaali tarvitanud. Nähtavasti võttis ta seda liiga palju.”
„Rumalus,” ütles Caroline otsekohe. „Ta võttis veronaali sihilikult. Ära sa mulle rääkima tule!”
Kummaline, et kui sa salamisi usud midagi niisugust, mida sa tunnistada ei taha, siis eitad raevukalt, kui keegi teine selle välja ütleb. Mu nördimus vallandus silmapilkselt. „No nüüd läheb jälle lahti,” ütlesin. „Sa ajad mõttetut juttu. Mis pagana pärast oleks proua Ferrars pidanud enese tapma? Ta oli võrdlemisi noor ja väga jõukas lesk, tema tervis oli hea ja tal polnud muud teha kui elu nautida. See on absurdne.”
„Üldsegi mitte. Isegi sina panid kahtlemata tähele, kui teistsugune ta viimasel ajal välja nägi. Seda oli juba kuus kuud märgata. Ta oli nagu luupainajast vaevatud. Ja sa ise tunnistasid praegu, et ta ei saanud magada.”
„Mis siis sinu diagnoos on?” pärisin ma külmalt. „Arvatavasti õnnetu armastus?”
Mu õde raputas pead. „Kahetsus,” ütles ta suure mõnuga.
„Kahetsus?”
„Jah. Sa ei tahtnud varem mind uskuda, kui ma sulle ütlesin, et ta mürgitas oma mehe. Nüüd olen ma selles rohkem veendunud kui kunagi varem.”
„Minu meelest ei arutle sa kuigi loogiliselt,” vaidlesin mina vastu. „Kui naine on sooritanud niisuguse kuriteo nagu mõrv, siis on ta kahtlemata ka küllalt külmavereline, et nautida selle vilju, laskumata mingisse kahetsusetaolisse sentimentaalsusse.”
Caroline raputas pead. „Niisuguseid naisi on tõenäoliselt olemas, aga proua Ferrars ei kuulunud nende hulka. Ta oli närvipundar. Vastupandamatu aje kihutas teda meest tapma, sest ta oli seda laadi inimene, kes lihtsalt ei suuda mingeid kannatusi taluda, ja pole kahtlust, et Ashley Ferrarsi taolise mehe naine pidi nii mõndagi taluma ...”
Ma noogutasin.
„Ja hiljem painas teda kogu aeg mõte sellest teost. Tahes-tahtmata on mul temast kahju.”
Ma ei usu, et Caroline’il elusast proua Ferrarsist kunagi kahju oli. Nüüd, kui see naine oli läinud sinna, kus Pariisi kleite (arvatavasti) enam kanda ei saa, oli Caroline valmis kaastunde ja mõistmise taolisteks leebemateks emotsioonideks. Ma ütlesin talle kindla sõnaga, et see oletus on mõttetu. Ma olin seda kindlam, et salamisi nõustusin vähemalt osaga sellest, mis ta oli öelnud. Aga poleks olnud õige, kui Caroline oleks lihtsalt mingisuguse inspiratsioonist ajendatud oletusega tõeni jõudnud. Niisugusele asjale ei tahtnud ma kaasa aidata. Caroline oleks hakanud mööda alevikku ringi käima ja oma arvamust avaldama ning igaüks oleks uskunud, et see rajaneb minult saadud meditsiinilistel andmetel. Elu on väga tüütu.
„Rumalus,” ütles Caroline minu halvustavatele märkustele vastates. „Küll sa näed. Kümme ühe vastu, et ta jättis maha kirja, milles kõik üles tunnistab.”
„Ta ei jätnud maha mitte mingisugust kirja,” sähvasin mina terava tooniga, taipamata, kuhu see mööndus mu viis.
„Ahaa!” ütles Caroline. „Nii et sa siis ikkagi uurisid seda asja, jah? Ma usun, James, et südamepõhjas arvad sa sedasama mis minagi. Sa oled üks suur petis, muud midagi.”
„Enesetapu võimalust tuleb alati arvesse võtta,” ütlesin tõrjuvalt.
„Kas eeluurimiskohtu istung tuleb?”
„Võib-olla. Kõik oleneb asjaoludest. Kui mul on võimalik absoluutse veendumusega kinnitada, et liiga suure unerohuannuse sissevõtmine oli juhuslik, siis pole eeluurimiskohtu istung vajalik.”
„Ja kas sul on see absoluutne veendumus olemas?” küsis mu õde kavalalt.
Ma ei vastanud, vaid tõusin laua tagant.
2. peatükk
KES ON KES KING’S ABBOTIS
Enne kui jätkan sellega, mida mina ütlesin Caroline’ile ja mida Caroline ütles minule, on võib-olla kasulik anda mõningane ettekujutus sellest, mida võiks nimetada meie kohalikuks geograafiaks. Meie alevik, King’s Abbot, on minu kujutlust mööda väga sarnane kõigi teiste alevikega. Lähim linn on üheksa miili kaugusel asuv Cranchester. Meil on suur raudteejaam, väike postkontor ja kaks teineteisega võistlevat universaalkauplust. Noortel ja tugevatel meestel on kalduvus meie juurest varakult lahkuda, kuid me oleme rikkad vallaliste naiste ja eruohvitseride poolest. Meie lemmikharrastused ja -ajaviited võib kokku võtta ühe sõnaga – keelepeks.
King’s Abbotis on ainult kaks nimetamisväärse tähtsusega maja. Üks neist on King’s Paddock, mille proua Ferrars sai päranduseks oma surnud abikaasalt. Teine, Fernly Park, kuulub Roger Ackroydile. Ackroyd on mind alati huvitanud selle poolest, et ta on võimatult sarnasem Inglise mõisnikuga, kui ükski mõisnik seda tegelikult olla saaks. Ta meenutab neid punase näoga spordimehi, kes alati ilmusid lavale vanamoeliste muusikaliste komöödiate esimese vaatuse alguses ja laulsid külaväljakul mingi laulu Londonisse sõitmisest. Tänapäeval on meil revüüd ja mõisnik on muusikalisest moest välja surnud.
Tegelikult Ackroyd muidugi mõisnik ei ole. Ta on üliedukas tööstur, kes toodab (vist) vagunirattaid. Ta on peaaegu viiskümmend aastat vana, ümmarguse näoga ja lahke loomuga. Ta sõbrustab vikaariga, annetab heldelt kogudusele (ehkki kuulduste järgi on ta isiklike kulutuste tegemisel ülimalt kitsi) ning toetab kriketimatše, poisteklubisid ja sõjainvaliidide organisatsioone. Ta on õigupoolest meie rahumeelse King’s Abboti aleviku elu ja hing.
Kui Roger Ackroyd oli kahekümne ühe aastane noormees, armus ta enesest viis või kuus aastat vanemasse ilusasse naisesse ja abiellus temaga. Naise nimi oli Paton ja ta oli ühe lapsega lesk. Selle abielu lugu oli lühike ja piinarikas. Kui otse välja öelda, siis oli proua Ackroyd alkohoolik. Neli aastat pärast abiellumist õnnestus tal ennast hauda juua.
Lugu jätkub Agatha Christie raamatus "Roger Ackroydi mõrv".
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/25
