RAAMATUKATKEND: Andrea Camilleri "Vee kuju"
„Vee kuju” alguses sureb kahtlastel ja pikantsetel asjaoludel kohaliku aristokraatliku perekonna võsu ja poliitikasse pürgija. Tema armukesest onupoeg satub paanikasse ja kutsub appi kadunukese sõbra, kes aga kasutab seda surma iseenda upitamiseks poliitikas. Nii hakkab põimuma keeruline intriig, mille käigus võltsitakse asitõendeid ning püütakse mustata poliitilisi võistlejad. Montalbano on aga sitsiillane ja sealsed võimumängud pole talle uudiseks – tema jaoks on oluline, et võidutseks õiglus. /// Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 24.05-30.05. Vaata müügikohti raamat.epl.ee.
Igritsev koiduvalgus ei olnud veel tunginud Splendori hoovi. Just toosama ettevõte oli saanud riikliku tellimuse Vigàta linnatänavate koristamiseks. Madal tihe pilvelaam kattis üleni taeva, nagu oleks puldan tõmmatud ühest taevaäärest teiseni, mitte ükski leht ei värahtanud, siroko oli tinasest unest ärkamisega hiljaks jäänud, ent inimesed võtsid end juba kokku, et vahetada mõni sõna.
Töödejuhataja teatas enne töökohtade kättenäitamist, et Peppe Schèmmari ja Caluzzo Brucculeri puuduvad nii sel kui ka järgmistel päevadel mõjuval põhjusel. Põhjus oli rohkem kui mõjuv, nad olid arreteeritud: eelmisel õhtul olid nad pannud kaubamajas toime relvastatud röövkallaletungi. Pino Catalanole ja Saro Montapertole, noortele maamõõtjatele, kes polnud leidnud tööd, mida nad olid õppinud, ning kes olid võetud tööle ajutiste „ökoloogiatöötajatena” tänu parlamendisaadik Cusumano vahelesegamisele, kuna mõlemad olid võtnud osa saadiku valimiskampaaniast ihu ja hingega (just nimelt sellises järjekorras: ihu tegi ära palju rohkem, kui hing oli valmis tegema), määras töödejuhataja objekti, mille Peppe ja Caluzzo olid vakantseks jätnud; tegemist oli sektoriga, mida nimetati karjamaaks, sest kunagi ammu ununenud aegadel oli kitsekarjus seal ilmselt kitsi karjatanud. See oli suur vahemerelise põõsastikuga kaetud maa-ala, mis jäi linna piiridest välja ja ulatus peaaegu mereni. Selle taga kõrgusid suure keemiatehase varemed, mille oli pidulikult avanud kõikjale jõudev saadik Cusumano ajal, mil näisid jõudsalt puhuvat soodsad progressituuled. Varsti aga taltus see tuuleke hõredateks puhanguteks, kuni vaibus sootuks, ent selle lühikese ajaga oli ta teinud rohkem kahju kui tornaado, jättes endast maha abirahataotluste ja töötuse kiiluvee. Vältimaks seda, et mustade ja tõmmude senegallaste ja alžeerlaste, tuneeslaste ja liibüalaste linnas hulkuvad hordid ennast tehases sisse seaksid, oli selle ümber ehitatud kõrge müür, mille kohal terendasid ikka veel vanad konstruktsioonid, puretud ilmast, unarussejäetusest ja meresoolast, nähes üha enam välja nagu näited hallutsinogeeniuimas Gaudí arhitektuurist.
Veel hiljaaegu oli karjamaa pakkunud neile, keda siis kutsuti ebaväärikalt prükkariteks, hõlpsat tööpõldu keset paberiprahti, plastkotte, õlle- ja kokakoolapurke, vaevukaetud või katmata roojahunnikuid, vahetevahel vilksatas kasutatud kondoom, mis võis tuua silme ette, kui kellelgi oli tahtmist või fantaasiat, selle lembekohtumise üksikasjad. Aga nüüd on sellest juba aasta, kui üksikutest kondoomidest on saanud kondoomimeri, -vaip, alates ajast, mil sünge, enesessesulgunud, Lombroso diagrammi vääriva näoga minister oli õngitsenud oma mälusopist (mis oli veel tumedam ja suletum kui ta nägu) idee, mis võinuks tema arust lahendada kõik lõuna ühiskondliku korra probleemid. Ta söötis selle idee sisse oma kolleegile, kes tegutses militaaralal ja kes omakorda nägi välja, nagu oleks ta pärit Pinocchio illustratsioonilt. Nood kaks olid otsustanud saata Sitsiiliasse mõned sõjaväeosad „territooriumi kontrolli alla võtmise” eesmärgil, hõlbustamaks karabinjeeride, kohaliku politsei, salaluure, eriüksuste, rannavalve, liiklus-, raudtee- ja sadamapolitsei, antimaffia, antiterrorismi, narkokuritegude, varguste, inimröövide ja paljude teiste komisjonide tööd, mis tegelesid muude väärtegudega, lühiduse mõttes me ei jätka seda loetelu.
Tänu sellele hiilgavale ideele, mis kahele riigimehele pähe oli turgatanud, leidsid Piemonte mammapojad ja habemetud Friuli nekrutid, kes alles eile olid hinganud sisse kodumägede karget, kosutavat õhku, end äkki lõõtsutamas nagu kalad kuival ja vihast turtsumas oma ajutistes eluasemetes, linnades, mis asusid vaevalt meetrijagu kõrgemal merepinnast, rahva hulgas, kes rääkis arusaamatut murrakut, mis koosnes rohkem pausidest kui sõnadest, dešifreerimatutest kulmuliigutustest, näokortsude märkamatutest kibrutustest. Nad püüdsid kohaneda nii hästi kui oskasid, see läks neil korda tänu noorele eale ning abistavale käele, mille ulatasid neile vigatalased ise, olles liigutatud võõrast kandist saabunud noorukite ehmunud ja hämmeldunud väljanägemisest.
Oma panuse nende pagendusest tingitud raske olukorra kergendamiseks andis ka Gegè Gullotta, mees, kel nupp lõikas ja kes senini oli pidanud oma sahkerdaja- ja kupeldajavõimeid rakendama vaid kergete mõnuainete levitajana. Nuhkinud nii ametlike kui ka mitteametlike kanalite kaudu välja, et sõdurite saabumine on kindel mis kindel, oli tal sähvatanud pähe geniaalne mõte. Ja et see sähvatus ei kuhtuks, oli ta otsekohe koputanud mõningate parajasti pumba juures olevate tegelaste heale südamele, et muretseda endale kõik need arvutud ja üle mõistuse käivad load, mis olid vajalikud tema plaani elluviimiseks.
Neile, kes pumba juures olid ja järelikult olukorda kontrollisid, ei tulnud muidugi uneski pähe anda välja mingeid ametlikke templitega pabereid. Lühidalt, Gegèl õnnestus avada karjamaal oma turg, mis oli spetsialiseeritud värskele linnulihale ja rikkalikus valikus kergemat sorti meelemürkidele. Värske linnuliha pärines suuremalt jaolt endise idabloki maadest, mis olid lõpuks ometi vabanenud kommunistliku ikke alt, viimane, nagu igaüks teab, oli eitanud igasugust inimlikku väärikust; nüüd puhkes see väärikus karjamaal põõsaste ja liivaranna vahel öösiti uuesti õitsele. Aga seal olid esindatud ka kolmanda maailma kaunitarid, transvestiidid, mõlemasoolembelised, Napoli lõbutüdrukud; Brasiilia viadod – igale maitsele midagi, üks suur pidu ja pillerkaar. Ja äri õitses suureks meeleheaks sõduritele, Gegèle ja nendele, kes olid taganud Gegèle tegutsemisvabaduse õiglase vaheltkasu eest.
Pino ja Saro suundusid oma töökoha poole, lükates kumbki enda ees käru. Karjamaale jõudmiseks kulus pool tundi, kui lontsida aeglaselt nagu nemad. Esimesed viisteist minutit nad kõndisid vaikides, ise üleni higist nõretades. Seejärel katkestas Saro vaikuse.
„See Pecorilla on üks vana värdjas,” ütles ta.
„Igavene värdjanahk,” kinnitas Pino.
Pecorilla oli töödejuhataja, kes näitas igaühele kätte tema tööotsa ja ta vihkas igaüht, kes oli vähegi koolitarkust nuusutanud. Ta ise oli neljakümneaastaselt ennast põhikooli viimasest klassist läbi vedanud tänu Cusumanole, kes oli õpetajale nelja silma all aru pähe pannud. Ja nii korraldas ta alati nõnda, et kõige rängemad ja alandavamad tööd langesid osaks kolmele ülikoolidiplomiga mehele tema jaoskonnas. Sel hommikul oli ta määranud Ciccu Loretole sadamasilla ja selle ümbruse, kust väljus postilaev Lampedusa saarele. See tähendas, et ökonomistidiplomiga Ciccu pidi rehnutit pidama prahilademete üle, mille lärmavad turistidehordid, kes olid küll mitmekeelsed, kuid keda ühendas täielik hoolimatus isikliku ja ühiskondliku puhtuse ja korra suhtes, olid jätnud endast maha, oodates laevalepääsu laupäeval ja pühapäeval. Ja kahtlemata pidid Pino ja Saro leidma karjamaalt suure sopalasu pärast sõdurite kaht vaba päeva.
Kui nad olid jõudnud Lincolni ja Kennedy tänava nurgale (Vigàtas oli ka Eisenhoweri hoov ja Roosevelti põiktänav), Saro peatus.
„Ma hüppan kodust läbi, vaatan, kuidas poisipõnnil läheb,” ütles ta sõbrale. „Oota siin, mul ei lähe kauem kui minut aega.”
Ära ootamata Pino vastust, sisenes ta ühte neist kääbuspilvelõhkujatest, mis ei olnud kõrgemad kui kaksteist korrust ja ehitatud umbes samal ajal keemiatehasega ning muutunud ahervaremeteks või mahajäetud sama kähku kui tehaski. Neile, kes saabusid linna mere poolt, kerkis Vigàta silme ette nagu Manhattani paroodia kahanevas proportsioonis ja nähtavasti võis sellega seletada ka mõningate tänavanimede tekkimist.
Poisipõnn Nenè oli ärkvel, ta magas kõige rohkem kaks tundi öö jooksul, lebades ülejäänud aja silmad pärani lahti, ilma et oleks kunagi nutnud; laps, kes kunagi ei nuta – see oli ilmkuulmatu. Teda kurnas ööd ja päevad tõbi, mille põhjust ega ravi keegi ei tundnud. Vigàta arstid ei suutnud talle diagnoosi panna, ta oleks tulnud viia mõne esmaklassilise spetsialisti juurde, aga vanematel ei olnud selleks raha. Nenè nägu läks mossi, kui ta pilk kohtus isa omaga, ta laubale tekkis terav korts. Ta ei osanud rääkida, aga selle tumma etteheitega väljendas ta juba selgesti, keda ta pidas oma hädas süüdlaseks.
„Tal on sugu parem, palavik läheb alla,” ütles Saro naine Tana, et mehele pisut heameelt teha.
Pilved olid laiali läinud, päike lõõskas nii, et kivid olid pakatamas. Saro oli tühjendanud oma käru juba kümmekond korda prügihunnikusse, mis oli eraalgatusel tekkinud tehase endise varuväljapääsu ette, ja tundis, et ta selg läheb pooleks. Kui ta hakkas pöörama teerajale, mis kulges tehasemüüriga rööbiti ja viis välja maanteele, nägi ta tee ääres midagi silmipimestavalt helkimas. Ta kummardus alla, et paremini näha. See oli väga suur südamekujuline ripats, mis oli ääristatud väikeste teemantidega. Selle küljes oli katkirebenenud jäme kullast kaelakett. Saro parem käsi volksatas ette, klammerdus ümber ehte ja libistas selle oma taskusse. Käsi näis olevat tegutsenud omapead, enne kui aju, mis oli veel üllatusest juhmistunud, oli talle midagi öelda jõudnud. Higist nõretades ajas ta ennast püsti, vaatas ringi, kuid ei näinud ühtki elavat hinge.
Lugu jätkub Andrea Camilleri raamatus "Vee kuju".
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/37
