RAAMATUKATKEND: Andres Laasik "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast"
Kaljo Kiisa jälg Eesti filmikunstis on tohutu, lavastajana jõudis ta teha rohkem mängufilme kui keegi teine. Paljud ta filmid on saanud osaks meie rahvusliku filmograafia kullafondist. Kaljo Kiisa panus teatrisse on oluline ja tipnes näitleja aastapreemiaga. Kiisk jõudis teha ka märkimisväärse poliitikukarjääri, jõudes tähtsatesse valitavatesse ametitesse nii Nõukogude Eestis kui ka taastatud Eesti Vabariigis.
Kaljo Kiisa mängitud rollide, lavastatud filmide ja avalikkuses väljaöeldud sõnavõttude kaudu on tekkinud temast ettekujutus kui muhedast ja heatahtlikust inimesest, kelles on südamlikkust ja hingesoojust. See mulje ei ole petlik, kuid ei ole ka ammendav. Kaljo Kiisa elus oli palju võitlemist oma loomingu eest, enese eest seismist ja ka ebaõnnestumisi, millest teatakse vähem. See raamat püüab rääkida kõigest. Nii nagu Kaljo Kiisk pidas õigeks siis, kui töö selle raamatu kallal oli alles alustamise järgus. /////
11. Nipernaadi
Kaljo Kiisa kui lavastaja nimi on kirjutatud 1980. aasta suvel Ülo Tuulikult tellitud stsenaariumi “Kreeklased ei tohi surra” juurde. Kui tõsiselt arvestati Kiisaga Väinameres merehätta jäänud Kreeka laevast ja selle meeskonnast plaanitava filmi puhul, pole päris selge. Mingisse arvestatavasse staadiumisse stsenaarium ei jõudnudki. Ka oli Kaljo Kiisk mõni aeg seotud “Corrida” stsenaariumiga, mille sai lõpuks endale Olav Neuland. Stuudios käis pidev pasjansiladumine ja käsikirju, lavastajaid ja teisi loovinimesi laoti projektidesse mingi närvilise meeleheitlikkusega. Töörahu ja süvenemist näeb neis pidevates muudatustes vähevõitu.
1981. aastal antakse Moskva ametiastmete süsteemis Kaljo Kiisale kõrgem režissöörikategooria. Sealt edasi pole enam kuhugi püüelda?! Ametlikult parimaks tunnistatud mees võiks ju teha seda, mida tahab! Ja tõsised plaanid tal ka on.
Kaljo Kiisk: ““Nipernaadi” raamat oli meil kodus olemas juba ammu. Noorespõlves oli lugeda raske, pikad monoloogid, noor poiss loeb, tüdineb ära. Aga huvitav, mida vanemaks sain, seda rohkem pöördusin selle raamatu juurde tagasi – lõin selle novelli lahti, ikka siit ja sealt natuke. Ja nii üksikute juppide kaupa hakkas ta mulle hinge minema. Kuid mul ei tulnud pähegi, et oleksin hakanud temast filmi tegema. Aastad läksid, tegin selle aja peale 8–9 filmi ära, olen siiamaale tänulik oma väimehele Juhan Viidingule, kes kogu aeg oli minu töödega kursis ja teadis, mida mina tegin. Meil ei olnud temaga teoreetilisi ega ärapunnitatud jutuajamisi. Ja sel ajal kui filmisin “Metskannikesi”, ütles ta, et kuule, sul on ägedad ja vägevad ja võitlusrohked asjad. Kuule, teeme midagi täiesti hingele, teeme “Nipernaadi”. Sellest ajast peale hakkasime omavahel rääkima ja tema hakkas juba tööle. Peab ütlema, et 1980. aastast hakkas see töö juba minema. Algas see tänu minu väimehele Juhan Viidingule.”200
Jüri Sillart: ““Nipernaadi” oli Kaljo jaoks tähtis film, mida ta plaanis kaua. Meie hakkasime rääkima temaga “Nipernaadi” tegemisest veel sel ajal, kui “Metskannikesi” filmisime.”
Kuidas unistus teoks teha? Olev Remsu: “Mulle rääkis Kaljo Kiisk, et ta käis Moskvas Goskinos ühe esimehe asetäitja jutul. Ütles, et on teinud neli punast filmi, mida stuudio tahtis. Kas ta nüüd võiks saada sellise filmi, mida ta ise tahaks teha. Nii saigi ta endale teha “Nipernaadi” filmi.”
Sama mõtet kinnitab ka Halja Klaar: “Kaljo ütles mulle, et ta peab neid punaseid asju tegema, et saada teha seejärel “Nipernaadit”.” Kui selline tehing toimus, siis sai see olla vaid härrasmeeste omavaheline kokkulepe, kus luges suusõnaliselt antud lubadus. Moskvas tehtud tehingu kasuks räägib ka filmi ümber tekkinud segadus Tallinnas, kus Moskvas tehtud kokkulepetest ei pruugitud teada.
16. veebruaril 1982 saadab kunstilise filmi “Nipernaadi” režissöör-lavastaja Kaljo Kiisk ENSV Kinokomitee esimehele seltsimees Feliks Liivikule ja Tallinnfilmi direktorile seltsimees Andres Arnoverile mureliku kirja. “Käesoleva aasta 3. veebruaril toimus Tallinnfilmi toimetuskolleegiumis kunstilise filmi “Nipernaadi” kinostsenaariumi arutelu. Kuni tänase päevani, s.o 16. veebr. 1982. a ei ole filmigrupp (direktor, režissöör-lavastaja, peaoperaator) edaspidise töö suhtes mingisuguseid juhendeid saanud. Ajalimiit, kuhu peab mahtuma filmi ettevalmistusperiood, hakkab jõudma kriitilise piirini. Arvestades Tallinnfilmi töökorralduse plusse ja miinuseid, tundub meile, küllaltki suure pagasiga filmitegijaile, et selline otsuse venitamine muudab lepingulise vahekorra loomise stuudio ja režissööri vahel võimatuks.”
Tõepoolest, Juhan Viidingu eelmise aasta septembris kirjutatud esildisest on vahepeal saanud stsenaarium. Juba esildisest paistab vastu tegijate selgus, kes see Nipernaadi on. Juhan Viidingu poolt kirjapandud filminägemus väärib äratoomist: ““Toomas Nipernaadi” ainetel tehtav filmistsenaarium kujutaks endast mina-keskse isiku lugu, kes vaistlikult tajub oma egotsentrismi ja püüab seda “ületada” heade sõnade, meelelahutuse, fantaasiamängude ja heategudegagi, kuid kelle väärtuspilt on kaunis udune, utreeritud boheemlus tasakaalutu ja enesehinnang traagiliselt liialdatud. On tegemist näilisel avatud, ekstravertse inimesega, kes tegelikult, olemuslikult on kinnine, kõikuv ja kompleksioosne. [---] Tahan, et käsikiri/film heidaks valgust erilise ja veidra, intuitiivselt andeka looja-inimese hulktahksusele. Tundliku ja võimeka poolharitlase otsingud (eneseotsingud) mehe-naise suhete tundmaõppimise kaudu – see on see sfäär, see igavene osa, mis seda rännufilmi, õhustikufilmi pingestama peaks. Ootus on inimese põhiseisund. Nipernaadi igavene naine, tema vastassugupoole ideaal ja kõik muu igatsuslik – selle kõrgema (ülem) tooni tekitab stsenaristi kujutluses laulja Anne Maasiku poolt esitatav laul “Ma kõnnin hallil lõputul teel…” (Ernst Enno sõnad), mis filmis aeg-ajalt kõlab, küll tekstiga, küll ilma. Selle laulu varna aga filmi ei riputata. Laul ei ole mitte hiljem ilmuv päästja, et filmi “välja vedada”, vaid kindel kujund, vajalik osa, mis meeleolu ja tundetooni määramiseks äärmiselt vajalik.
Oluline tegelane filmis on TEE, küll tee, teed, rajad, maanteed esimesel tasandil – tegelikud, reaalsed kui ka need teised, sõnastusele ja pildistusele mitte alluvad. Tee leidmise vajalikkus, igatsus oma tee järgi, soov seda leida – see peaks olema kokkuvõttev, järelduslik osa. Niisiis see, mille nimel käsikirja tegema hakkan.”
Ära on nimetatud ka novellid, mis filmis endale koha leiavad. Detsembris stuudiosse toodud filmi käsikiri kiidetakse toimetuskolleegiumi otsusega heaks. Ometi, nagu Kiisa eespool äratoodud märgukirjast järeldub, jääb filmiprojekt toppama.
Tiina Lokk: “Kinokomitee esimees Liivik ja peatoimetaja Beltšikov tahtsid projekti peatada. Mind kui toimetajat kutsuti välja Liiviku juurde ja ma pidin andma aru, miks tehakse jälle Gailiti põhjal filmi. Äsja oli just saanud valmis “Karge meri“. Gailit kui emigrant oli ebasoovitavate kirjanike nimekirjas. See oli esimene kord, kus mul oli vaja minu värsket parteipiletit – vastutasin sellega projekti käikuminemise eest Liiviku ees. Aga kuna ma olin selle just nimelt analoogsete olukordade tarbeks omandanud Tarkovski toimetaja eeskujul (olin praktikal Mosfilmis ja olin tunnistajaks seigale, kus toimetaja kaitses sedaviisi “Stalkeri” materjali), siis see mind eriti muretsema ei pannud. Kiisale rääkisin ma sellest alles aastaid hiljem.”
Samal ajal vahetub Eesti NSV Kinokomitee juhtkond. Tandemi Liivik-Beltšikov asemele tulevad Raimund Penu komitee esimeheks ja Ruth Karemäe peatoimetajaks. Kuid Eestis toimunud kaadrimuudatused ei anna “Nipernaadi” filmile rohelist teed.
17. veebruaril koostab Ruth Karemäe Goskinosse kirja, kus teatab, et ““Nipernaadi” stsenaarium “vajab teatud täiustamist””. Anatoli Balihhin Goskinost vastab kuu aja pärast, et on “Nipernaadi” käsikirjaga (mille pealkiri on vene keeles “Seikluste otsija”) tutvunud ja rahul. Moskva poolest võiks asi käiku minna, kuid Eesti ülemused on millegipärast mures. Moskva heatahtlikkus “Nipernaadi” suhtes ja eestlaste närviline rapsimine räägivad veel kord selle kasuks, et Kiisal ja Goskino juhtkonnal võis filmi asjus olla omavaheline lepe.
Pinev olukord kestab kogu kevade ja tipneb ENSV Kinokomitee 28. mai kirjaga, mis on võrdlemisi krõbe. “Asjaajamise käesoleval etapil on hilja kõnelda stsenaariumis esinevatest puudustest, mis vajavad ümbertegemist või muutmist. Pealegi on märkuste tegemine üldse raskendatud, kui filmi autorite ideelis-kunstiline kontseptsioon pole stsenaariumist väljaloetav.
Kujunenud olukorras panen vastutuse filmi käekäigu eest stuudio direktori A. Arnoveri peale. Edaspidised arutelud filmi idee ja teostusviisi ümber võivad toimuda veel lavastusprojekti koostamise käigus ja pärast võetud materjalide korralisi läbivaatusi.”
Seega distantseerub Eesti NSV Kinokomitee “Nipernaadist”. See heidab valgust Olav Neulandi sõnadele filmi vastuvõtmisel kunstinõukogus, et “Kinokomitee ütles filmist lahti, jättis selle vaesehooleks, mõne mehe parteipileti peale”. Ja see mees oli stuudio direktor Andres Arnover, kelle parteipilet (aga järelikult ka karjäär) toimetaja omale lisaks filmi alla panti pandi. Arnover, keda Tallinnfilmi rahvas on mäletanud tihti hea sõnaga, usaldas oma saatuse võttegrupi kätesse.
Miks Eesti filmiametnikud kartsid “Nipernaadit”, millel oli Moskva heakskiit? Käis neile vastukarva Juhan Viidingu nimi, sest oli ta ju üks nende julgete hulgast, kes kirjutasid alla neljakümne kirjale? Või häiris Gailit, Rootsi pakku põgenenud kirjandusklassik? Igal juhul olid asjaolud nõukogude ametniku jaoks ebameeldivad. Jüri Sillart: “Meie omad olid usklikumad veel kui Rooma paavst.”
Kas võis küsimusi tekitada autoriõiguste ostmine? “Karge meri” oli ju just ees valmis saanud ja Tiina Loki mäletamist mööda polnud kummalgi juhul mingeid läbirääkimisi Gailiti pärijatega ekraniseerimisõiguste üle.
Nõukogude Liidus kehtiva autorivaenuliku seadusandluse kohaselt käsitleti “Nipernaadit” kui romaani, mille kasutamine on prii ja autorilt loa küsimist ei vaja. Justkui asuks kirjanik teisel planeedil. Seejuures polnud Tallinnfilmi rahval kindlasti mingeid halbu kavatsusi. Asjad lihtsalt käisid nii. Põhjendusi “Nipernaadi” filmiprojekti ärakeelamiseks võis anda ka see autoriõiguse klausel, sest kõrvaltvaataja jaoks selline ekraniseerimine ju kena ei paista. Otsides “Nipernaadile” vastuseisu põhjusi, on paslik vaadata ka Tallinnfilmi stuudio tolleaegset sisekliimat. “Tallinnfilmis on, piltlikult öeldes, pidevalt ruumi- ja õhupuudus. Stuudiot raputavad palavikud ja külmavärinad ning ravi sellele pole siiani leitud,” ütles umbes sel ajal usutluses Kiisa koolivend Grigori Kromanov. Tiina Lokk: “Stuudiot raputasid sel ajal igasugused võimumängud. Enn Rekkor arvas, et tema edutatakse stuudio direktoriks, kuid selle koha sai endale Arnover. Arnoverist kujunes populaarne direktor, kes hoidis stuudio töötajaskonda. Rekkor oli pettunud ja valmis põhja laskma kõike, kui see teda võimuvõitluses aitas. Kõigis neis võimumängudes osales Kinokomitee ja sinna hammasrataste vahele jäi ka “Nipernaadi”.”
Ent lõpuks on ametnike vastupanu murtud ja suve hakul asutakse filmi ette valmistama. Kandidaate on peaosa peale mitu. Tänase päevani on seoses sellega jõudnud ka rohkesti mälestusi-meenutusi. Tõnu Virve: “Juhan oleks tahtnud väga Nipernaadit mängida. Arvan, et tegelikult just tema käivitaski filmi tegemise idee. Roll oleks talle ka oivaliselt sobinud. Aga sellega polnud nõus ei Kaljo Kiisk ega operaator Jüri Sillart. Rollile tehti lõputuid näitlejaproove. Kaljole ei meeldinud ükski Nipernaadi. Tajusin, et Kaljo ootas, et kas mina või Jüri teeks Nipernaadi rolli mängimise ettepaneku temale. Jüri tegi lõpuks ettepaneku, et proovi kutsutaks hoopis Tõnu Kark. Tõnu tegi näitlejaproovis Kiiska üks-ühele järele ja lavastajal ei jäänud midagi üle, ta oli nurka mängitud. Nii sündiski filmi Nipernaadi – Tõnu Kark.” Mis puutub Nipernaadi rolli Juhan Viidingule määramisse, siis seda kui ühte võimalust mäletab ka Tiina Lokk. Tegelikult pole järel ühtegi paberit, mis väidaks, et teda oleks kas või proovivõttele kutsutud.
Läbi käivad teised nimed: Lembit Ulfsak, Aarne Üksküla ja Arvo Kukumägi. Ka Kaljo Kiisa kandidatuur Nipernaadiks pole tõsiselt võetav. Filmi valmimise ajal küsitakse talt otse: “Kas sa oled ise unistanud Nipernaadi osast?” Kaljo Kiisk vastab niisama otsekoheselt: “Olen küll. Aga ma jäin vanaks. Aga võib-olla on see kõik hea – see, et ma vanaks jäin, et ma sellele osale enam ei mõelnud.”
Suur favoriit Nipernaadi rolli peale oli Lembit Ulfsak. Tiina Lokk: “Mina arvasin ka, et parim Nipernaadi oleks olnud Ulfsak. Ja siis tulid minu juurde Kaljo Kiisk ja Juhan Viiding ning hakkasid seletama, miks Tõnu Kark on see õige Nipernaadi. Nad ütlesid, et pikk ja kõhn Ulfsak on justkui väliselt selline, nagu Gailitil kirjas. Kuid väline sarnasus pole see kõige tähtsam. Kark oma sisemise Nipernaadi-vaimuga oleks just see, mis vaatajat üllataks ja veenaks. Nad rääkisid seda nii veenvalt, ise kogu aeg vaimukaid näiteid tuues ja justkui vaikselt ette mängides Nipernaadi kuju, et ma jäin seda kõike uskuma. Ma ütlesin neile, et nad peavad sama jutu sama tõsiselt esitama ka toimetuskolleegiumile ja kunstinõukogule, siis võib Kark läbi minna. Provotseerisin hilisemas kunstinõukogus Kiiska veel Ulfsakiga, mille peale ta tegi nii markantse rollijoonise sellest, kuidas Kark välja näeb, kuidas ta mängiks ja mis tähendus sellel kõigel oleks, et pärast seda ei kahelnud enam keegi režissööri valikus. Mäletan veel, kuidas vaieldi Kargi kartulinina pärast ja Viiding temale omase irooniaga küsis, mitmendat põlve me oma haritlaskonda loeme, ja tegi selgeks, et nii lühikese ajaga ei jõuagi eriti ükski nina välja areneda….”
Vaidlused peaosatäitja üle olid tulised. Tiina Loki mäletamist mööda käis Enn Rekkor pidevalt ja väga sihikindlalt peale, et Nipernaadi roll läheks Lembit Ulfsakile, mis oleks uppi löönud kõik Viidingu ja Kiisa kunstilised kavatsused. Kui 21. juulil 1982 esitab “Nipernaadi” filmigrupp stuudio kunstinõukogule filmi lavastusprojekti, dekoratsioonid, kostüümid ja näitlejaproovid, kulub kogu arutelu peaasjalikult nimirolli kehastaja peale ära. Vastuseis Kargile on kõva. “O. Neuland: Me oleme näinud, mida Kark mängib – parteitöötajat, julgeolekutöötajat, metsakolli. See proov siin on süntees sellest. Kardan, et see tema lagi ongi, Kaljo Kiisk oma kogemuste juures ei suuda seda muusikat sellest instrumendist välja võluda.” Vastu on peaaegu kõik. Nii et toimetaja Silvia Kiik on ühel hetkel sunnitud meenutama: “Filmi teeb ikka Kaljo Kiisk.” Ka filmi lavastaja on resoluutne. “Peale Kargi ma Nipernaadit ei näe ja filmi tegema ei hakka,” tuleb ühel hetkel tema suust.
Tõnu Kargist oli selleks hetkeks saanud vähemalt Eesti tähtsusega filmistaar, mitu rolli oli tal kenasti välja tulnud. Julgelt sukeldub ta järgmisesse filmiprojekti, tundmata huvi teiste kandidaatide vastu. Tõnu Kark: “Mitte midagi ei teadnud ma sellest, absoluutselt. Ei tundnud huvi ka. Teadsin ainult, et keegi teine oli väga tahtnud seda mängida, aga ei saanud, siis Aarne Üksküla pidi seda mängima, aga ta ei julgenud või ei tahtnud. Tema arvates see talle ei sobinud. Ülejäänusid ma tegelikult ei tea. Mina võtsin selle vastu niimoodi, ei aukartust ega midagi. Ise teadsin küll, et see on vastutusrikas, suur osa ja kandev roll. Aga võib-olla see on mul lapsest saati. Sõitsin suuskadega seal, kus öeldi, et ei tohi sõita, seal võib surma saada.” Mis otsustas Tõnu Kargi kasuks? Kaljo Kiisk: “Eesti tollased parimad meesnäitlejad käisid kõik minuga juttu rääkimas, tegime fotosid, isegi filmikatkeid. Ja siis tuli ka Tõnu Kark. Kas mõjus Kargi noorus, see, et ta ei olnud veel nii läbiküpsenud näitleja. Ta oli liikuv, emotsionaalne, samas ratsionaalne… Liikumised olid tal loomulikud, ta oli kõige värskem ja väga andekas.” Tegelikult polnud Tõnu Karki saatev mühakate mängija kuulsus näitleja ampluaad ammendav. Selleks ajaks oli tal Rakvere teatris mängitud doktor Astrovi roll Tšehhovi “Onu Vanjas”. Seda luulelist aristokraati mängis Kark vaheldumisi Raivo Trassiga. Ka Matt Ruhve ebaõnnestunud Gailiti-ekraniseeringus “Karge meri” pole mingi jõhkard. Kaljo Kiisk märkas Kargis pillikeeli, mida teised ei olnud tähele pannud, ja need pääsesid lõpuks filmis helisema. Kaljo Kiisk: “Tõnu Kark on niisugune orel, mille peal on väga kerge mängida.”
Aga põhjalikult ei kaalutud ainult Nipernaadi osatäitjat.
***
Kirjastus Hea Lugu, 2011, 512 lk.
