RAAMATUKATKEND: Andrus Kivirähk "Liblikas"

Andrus Kivirähki romaan Eesti teatrielust 20. sajandi algul ja rahvusteatri „Estonia“ sünnist. Romaani üheks keskseks tegelaseks on noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu. Kivirähki romaan on ühtaegu kurb ja naljakas ning ülistab kunsti ja teatrit, näidates, et just nende kaudu on võimalik ületada surma. 2013. aasta sügishooajal esietendub Rahvusooperis Estonia ka romaani põhjal valminud Tõnu Kõrvitsa samanimeline ooper. *** Kirjastus Varrak, 2013 (kordustrükk), 160 lk /////

Kui ma esimest korda Erikat nägin, oli uue Estonia ehitus just alanud. Ta seisis – väike, habras ning suurte sametmustade silmadega – Jungholzi kabineti ukse taga ja ootas, et Karl ta vastu võtaks. Ukse tagant kostis naeru ning lobisemist, Pinna rääkis valju häälega mingit anekdooti ja Erika ei julgenud koputada. Ma astusin ta juurde ja küsisin suureliselt: „Preili, miks te sisse ei lähe? Kas te arvate, et nad teevad seal sees midagi tarka? Koputage aga julgesti, koputage nagu Klaasi tuhk Thijli rinnal, et neil hakkaks häbi päevi looderdades mööda saata, sel ajal kui pagarid küpsetavad palehigis leiba ja kaupmehed kaaluvad vorsti nii et põlved nõrgad. Või veel parem, lööme hoopis ukse maha?”
Ma võtsin sisse ründava sõdalase asendi ja heitsin Erikale küsiva pilgu.

Tema aga üksnes naeratas mu lobisemise peale ja kehitas malbelt õlgu, nii et ma võtsingi hoogu ja virutasin rusikaga vastu ust, mispeale see kohe avanes ja Pinna pea välja pistis.

„Astuge sisse, armuline preili!” hüüdis ta ja lõi ukse päris valla, nii et oli näha oma tugitoolis lösutav Jungholz, kes sedamaid püsti kargas kui ussist nõelatu ning Erikale vastu tõttas, nii et ma juba kahtlema hakkasin, kas tegemist pole mitte mõne provintsist – aga miks mitte ka suisa Peterburist! – pärit diivaga, keda üksnes mina oma nõmeduses ära tunda ei osanud. Vaatasin Erikale huviga järele, ta libises tuppa nagu... nagu mis? – jäin ma mõttesse.

„Liblikas,” ütles Pinna, justkui lugenuks ta mu mõtteid. Erika vaatas talle otsa ja naeratas, ning Pinna tõmbas ukse tema järel kinni.

***

Pärast etendust läksime Kurnimi Eeda ja onu Leksiga, kelle õige nimi oli Aleksander Trilljärv ning kes oli sama suur kui meie Kurnimiga kahe peale kokku, vaatama uue Estonia ehitust. Kõndisime aeglaselt, sest onu Leksi jalad polnud juba siis kuigi head ja ette rutates võib öelda, et nad keeldusid Leksi elu viimastel aastatel oma peremehe mürakat ja tarduma hakkavat keret sootuks kandmast. Käisin siis onu Leksi sageli vaatamas, ta lebas voodis või kiikus tohutus tugitoolis, mis tema vägeva kogu raskuse all piinatult kiunus ja nagises, ning päris ilmaelu kohta, mida tema ise veel üksnes läbi paari pisikese akna kaeda võis. „Hiiglaste soost ma olen,” armastas ta rääkida, „ja eks tea ju kõik, et need vennikesed varem või hiljem jälle kiviks muutuvad, sest rahnudest on nad ju vanajumala poolt igiammustel aegadel tehtud, aga seni kuni mu süda veel lööb, käi mind ikka vaatamas, pärast aga torka mind vundamenti või jahvata kruusaks, eks sa ise tea, sa ju osav meister igas töös.” Nii kõneles onu Leks kiiktoolis kõõludes ja pisikesest, kuid jämedast klaasist valmistatud pitsist konjakit timmides. Aga kõik see oli veel tulemata, ja onu Leks ei hoolinud veel sugugi kiiktoolist ega muust sellesarnasest.

Me vaatasime rahuldustundega, kuidas uus Estonia päeva jooksul jälle kerkinud on, sest hommikul olime juba korra oma uuele hoonele visiidi teinud, see kuulus lahutamatult meie päevakavva nagu hammaste peseminegi. Vahel aitasime ka ise töömeestel ühte-teist korraldada, ehkki me vist rohkem segasime, kui ehituse arengut edendada suutsime, ja kord jäi onu Leks isegi mingite kivide vahele kinni, nii et tema päästmiseks tuli veidi müüri maha lammutada. Aga hea tahe maksab ka midagi.
Nii me siis seal seisime, suitsetasime ja lobisesime, kui ma nägin taas Erikat. Ta märkas ka mind ja naeratas häbelikult, ent õnnelikult, kavatses algul meist peatumata mööda kõndida, kuid mõtles siis ümber ja astus ligi.

„Mina olen Erika Tetzky,” ütles ta, „ja teid nägin ma vist täna Estonias, härra Jungholzi ukse taga. Kas te olete näitleja?”

Ma vastasin, et jah, ning tutvustasin ennast ja oma kaaslasi. Nägin, et nemadki on Erikast võlutud, onu Leks silmitses teda hella pilguga nagu vanatüdruk kassi, ja isegi Eeda, see parandamatu vanapoiss ning krati järeltulija, suudles viisakalt ja pisut nagu häbelikultki Erika tillukest kätt, mitte ei imenud seda koleda lõrinaga, nagu tal rikaste suurilmadaamide puhul kombeks oli.

„Ah et te kõik olete estoonlased,” imestas Erika ja naeratas kavalalt. „Noh, siis olen mina teie uus kolleeg, härra Jungholz võttis mu täna truppi vastu.”

Ei tea, kuidas teised, aga mina otse punastasin sel hetkel rõõmust, kuna olin parajasti just mõttes tegelenud küsimusega, kuidas viisakalt ja erilist tähelepanu äratamata neiu töökoht välja uurida, et siis talle edaspidi iga päev vastu tõtata, mitte selleks, et teda koju saata – kas mul oleks siis jätkunud häbematust peaaegu võhivõõrast tütarlast päevast päeva oma seltskonnaga tüüdata –, vaid et teda mõnest kangialusest salamahti jälgida ning nagu kogemata uulitsal kokku juhtuda, tervituseks kaabut kergitada ja hea õnne korral taas kätt suudelda, see oli mulle nimelt väga maitsev tundunud. Aga nüüd kuulsin ma, et neiu Erika meie näiteseltskonda vastu oli võetud, see tähendas, et ma hakkan temaga igal õhtul koos laval mängima – milline võrratu vedamine ometi!

„Te õhetate nii väga näost, härra Michelson,” lausus Erika ja naeratas jälle, näidates kahte väikest esihammast. „Teie olete vist ülearu soojalt riides, või ehk liiast veini pruukinud?”

Kurnim ja Trilljärv puhkesid naerma ja näitasid, et nad mitte igaühe vastu nii kenad ja armastusväärsed pole, minu suhtes ei tundnud nad mingit hellust ja nöökisid mind õige hullusti. Mina aga ei osanud ennast sel hetkel sugugi kaitsta, üksnes punastasin üha koledamini ning pomisesin midagi ebamäärast. Ise mõtlesin: Trilljärvel on naine kodus olemas, aga Kurnim – vat teda tuleb karta! Ja nii tõusis minus samal hetkel kole vimm oma parima sõbra vastu ja ma ihkasin koguni, et ta kaugele välismaareisile sõidaks ja ka kõik teised Estonia vallalised mehed kaasa viiks.

Erika kõkutas Eeda ja onu Leksi naljade peale naerda ning keerutas end ühe koha peal, käed sügavale muhvi surutud.

„Ei, teate, mina pean nüüd küll koju minema,” ütles ta viimaks. „Kell on juba vist õige palju. Homme pean ma teatris proovil olema, siis näeme taas... Oi, vaadake ometi, missugune kole koer siin luusib!” lisas ta ootamatult ja osutas ehitusplatsi poole. Me vaatasime tema osutatud suunas, ja tõepoolest, üks keskmise suurusega hall koer nuuskis seal ringi – üsna tokerdanud välimusega peni, ilma kaelarihmata ja pealtnäha kaunis nälginud. Kurnim, kes oli suur koertesõber ja armastas sellega alati kelkida, hõikas teda, mispeale koer pea tõstis ja meile otsa vaatas.

Ma ei unusta tema pilku iialgi. See oli jäine ja õel ning tema silmades põles kummaline kollane tuli, mis näis tulevat otsekui jääkaane alt, kusagilt sügavalt, merepõhjast, hauast... Koer nägi välja niivõrd peletav, et Erika ootamatult minu vastu liibus, mispeale elukas oma pilgu otse tema poole suunas ja tasakesi urises. Aeglaselt tõstis ta jalga ning soristas uue Estonia pooleliolevatele müüridele. Siis keeras ta meile selja ja kadus paari hüppega.

Nii kohtusin ma ühel ja samal päeval Erika ning halli koeraga, kes mõlemad estoonlaste lahutamatuiks kaaslasteks said, üks liblikana meie keskel lenneldes, teine väsimatult meie kannul joostes ja sobivat juhust oodates, et järjekordne ohver tema omaks saaks. Ja lõpuks pidi koer ka liblika murdma, aga seda me sel õhtul veel ei teadnud ega aimanud.

Sel õhtul olin ma koera veidrast käitumisest hoolimata kohutavalt õnnelik, sest kohe pärast peni lahkumist lausus onu Leks, et teda oli sellise koleda looma nägemine hinge­põhjani vapustanud ja ainus pääsetee öiste košmaaride vastu olevat väike või, veel parem, suur pits seda kangemat kraami, ning ta kutsus Kurnimi endaga ühes, tehes mulle kohustuseks noor daam koju saata. Eeda oli alati nõus mõnda pitsi tegema, liiati praegu, mil tema katse koeraga ühist keelt leida nii ebameeldivalt läbi kukkus, ja nii leidsin ma end peagi Erikaga kahekesi pimedatel tänavatel kõndimas. Millest me vestlesime, ma ei mäleta ega julgegi mäletada, küllap kõnelesin ma sel õhtul selgeid totrusi. Kuid mul on hästi meeles, et kui jõudsime Erika maja juurde, ütles ta, et tegeleb tantsimisega, ja küsis minult nõu – kas ehk estoonlaste seas ka mõnda meestantsijat leidub, kellest talle partner saada võiks?

„Tantsijat?” kordasin ma. „Miks ei leidu. Mina olengi tantsija.”

„Teie?” imestas Erika. „Kui tore! Kas me võiksime koos harjutada? Juba homme, kui teile sobib?”

„Ei, ei, homme mitte!” vastasin mina ja kõnelesin murelikult, et olen oma jalale häda teinud ega või kaks nädalat tantsimisele mõeldagi. Aga siis, hiljem – niipalju kui kulub! Tantsime või mitu päeva järjest! Oodaku ainult, ärgu vahepeal kedagi teist partneriks võtku!

Erika jäi nõusse ja lendles trepist üles, mina lonkisin kodu poole, meel ühtaegu rõõmus ja murelik. Pidin ju kahe nädalaga tantsima õppima, sest sellest kunstist teadsin ma seni sama palju kui karu vikerkaarest.