Esimene peatükk

Rändurid logistasid piki maanteed väikeses furgoonide, treilerite ja ümber ehitatud busside karavanis. Mõni sõiduk polnud palju enamat kui vanaraud, millel rohkem roostet kui värvi ning mida hoidsid koos vaid lootus ja jonn. Teised olid kaunistatud uhkeldavalt kirkavärviliste lilledega. Kui nad nõlvakut vallutasid, köhisid kõigis neis kurgupõhjast päevinäinud mootorid. Heitgaaside mustad pilved määrisid kerget hilissuvist õhku ja täitsid selle läbitungiva bensiinihaisuga.
Äkitselt andis rivi juhtiva lilla bussi kähisev pasunahuige märku, et otsitud orientiir on silma hakanud, ning tagumised sõiduriistad vastasid rõõmsa kakofooniaga.
Siin ristus tee Bamford Hilli alumise nõlvaga. Paremal langes maapind alla, vasakul tõusis järsult avaraks karjamaaks, mida lapitasid virdavad nisupõllud. Röövelliku möirgega lahkus lilla buss teelt, et pöörata vasakule, üles viivale konarlikule rajale, mida märgistas teeviit kirjaga „Mottsi farm”. Teised järgnesid piinatud metallikrigina saatel.
Eessõitja pöördus esimeselt rajalt taas vasakule, pressides läbi mulgu rada ääristavas viirpuuhekis. Võidukalt kõikus buss oma hõimu eesotsas üle kuiva rohumaa veidra, muruga kaetud kaitsevalli poole, mis jooksis poolel kõrgusel risti üle mäekülje.
Nad ei olnud esimesed saabujad. Salk arheolooge oli end siin juba sisse seadnud ja kaevanud maapinnale kraavide rägastiku. Nad olid päikese käes usinasti rassinud, kuid hüppasid nüüd üles, et suu ammuli jahmunult vaadata, kuidas sissetungijaid autopasunaid pläristades ja heitgaase pursates neist mööda, mäest üles kaitsevalli juurde vonklesid. Metsik autopark rivistus kahes paralleelses reas rohuga kaetud valli alla nagu suur hulk piiramismasinaid ja peatus lõpuks.
Välja parvles puhmashabemetega mehi ja pikkades seelikutes naisi, räbaldunud teksastes mõlemast soost noorukeid, igas vanuses lapsi, ärevil ja haukuvaid koeri. Isegi üks kits lasti oma isiklikust ratastega aedikust välja. Kõikidele nomaadidele omase purustava intensiivsusega hakkasid mõned mäsuks kasvanud piirdehekki küttepuuks lammutama. Teised, ämbritega relvastatud, ronisid taamal tara otsa, et lasta logisevast torust ja kraanist kaadervärgi kaudu kariloomade küna täitmiseks kohale toodud vett, ajades üllatunud lehmad igas suunas traavi jooksma.
Lõpuks sörkis künkast alla arheoloogiliste väljakaevamiste alale suur must segaverd labrador, viskas ennast potsti pikali, sügas end tarmukalt ja, roosa keel suust tolknemas, jälgis kohkunud töölisi heanaaberliku pilguga.
Kuid vastasleer oli juba teel. Üks päevinäinud Land-Rover laskus parajasti hüpeldes ja kõikudes mööda künka seda külge, kus korstnamütsid ennast Mottsi farmi tähisega kõrgendiku kohal välja pistsid. Auto kadus kaitsevalli taha ja ilmus siis äkitselt muistse muldvalli harjal nähtavale.
Kaks meest hüppasid autost välja, selline kummaliselt kontrastne paar. Vanem, pikk ja kõhetu, kuid sooniline, kõrge ninajuure ja hallide lokkidega, mis tugevas tuules sasiseks oreooliks keerdusid, meenutas väljanägemiselt mõnd vana testamendi prohvetitest. Ainult haavlipüss tema käevangus nüüdisajastas pilti.
Noorem oli kehalt turd ja jässakas, jalas tugevad pruunid tööpüksid, seljas lotendav hallikasroheline kampsun, millest jäi mulje, et mehe koostisosad on kokku roobitsetud ümbritsevast maastikust. Nüüd astus mees ettepoole, pani käed suu ette torusse ja hõikas: „Te – olete – võõras – maavalduses!”
„Lõpetage selle heki lõhkumine või ma lasen teil kuraditel ajud välja! Kasige meie maalt minema, kasige minema!” möirgas hallijuukseline mees. Tema hääl tõusis kriiskeks, kui ta haavlipüssi kaenla alt välja võttis ja sellest kasutamisvalmilt kahe käega kinni haaras.
„Pea kinni, onu Lionel!” ütles teine mees järsult. „Las mina tegelen sellega!”
Mingi mõjuvõim noorema mehe hääles sai kaaslasest seks puhuks võitu. Puukandjad olid jätnud oma töö sinnapaika, et ülejäänud reisilistega liituda, ning moodustasid vaikiva, kirju rahvasumma. Üle nähtamatu joone vastaste vahel astus keegi habetunud kõnemees.
„Me võtame ainult kuivanud puitu. Me ei lõhu hekki maha.”
„Ma näen omaenese silmadega, mida te siin teete!” hüüdis Lionel Felston ja haavlipüssi toru jõnksatas ohtlikult.
Tema vennapoeg Brian sirutas jällegi käe välja, et oma raevunud onu tagasi hoida. „Te olete võõras maavalduses! Ma palun teil meie maa pealt lahkuda. Ma palun teid üheainsa korra viisakalt. Nüüd korjake oma naised ja lapsed kokku ja kaduge minema!”
Üks teine reisimees, paljaksaetud pea ja vintske kehaga, rebenenud teksased jalas ja kolm kuldkõrvarõngast ühessamas kõrvalestas, osutas sõrmega künka all käimas olevate arheoloogiliste väljakaevamiste poole.
„Kuidas siis nendega on? Kas nemad pole võõras maavalduses, nagu te seda nimetate?”
Habetunud ränduri hääl oli olnud haritud, kuid teise mehe oma täitis nasaalne linlaslik inin.
„Ei! Nemad teevad kaevamisi meie loal. Teil pole meie luba ja kohe kuradi kindlasti te ka ei saa seda! Ainus, mis te teha võite, on siit minema tõmmata!” urises Brian talle vastu.
„Te kavatsete meid sundida?” küsis too vintske õelalt irvitades.
„Selles on sul neetult õigus!” Lionel Felston tõstis relva.
„Teil on õigus kasutada ainult mõõdukaid vahendeid,” lausus habemega mees rahulikult. „Meid haavlipüssiga ähvardada ei ole mõõdukas. Kui te sellest tulistate, olete hädas.”
„Sina ära loe mulle seadusi ette!” nähvas Lionel. „See on eramaa! Meie maa! Ma olen näinud, mida teiesugused teistes kohtades teevad, ja siin te selliseid asju tegema ei hakka! Räppa maha jätma, põlluvilja hävitama, lojuseid vigastama…”
Paljaksaetud peaga rändur kihistas naerda, teenides sellega ära oma paremini kõneleva kaaslase kiire etteheitva pilgu.
„Me kaevame korralikud käimla-augud ja koristame enda järelt. Me võtame oma prügi kaasa. Te ei kasuta praegu seda maatükki. Me pole kellegi tee peal ees. Lihtsalt laske meil paar päeva siin rahus olla. Meil on perekonnad ja lapsed kaasas. Meil on vaja mõned närused päevad kusagil mööda saata ja kogu lugu!”
„Mõned päevad!” Lioneli kuivetu nägu moondus. „Ma kõmmutan teid kõiki kõigepealt taevariiki!”
Äkiline eriti tugev tuuleiil haaras need sõnad kaasa ja saatis keereldes kõrgele taevasse, kus kajakad lendasid sisemaale, et otsida toitu, sööstes ja pikeerides suurtel valgetel tiibadel ning tuues kuuldavale oma kummalisi kriiskeid. Oli peaaegu sedamoodi, nagu oleksid kõigi nende hinged, kes olid võidelnud ja surnud kaitsevallil, karjunud julgustusi kõige uuematele vaenlastele, kes sellel iidsel verevainul vastamisi seisid.

teine peatükk
Oma naha ja karvadega riskides.
Ursula Gretton soovis, et see enesekindlust õõnestav kõnekäänd poleks ennast tema teadvusse surunud. Naine oli aastaid jalgrattaga Oxfordis ringi vändanud, kuigi see oli muutunud aina rohkem ja rohkem iseenesele peale sunnitud takistussõiduks, sest liiklus muutus üha tihedamaks, juhid üha sallimatumaks ja heitgaasid üha haisvamaks. Üks auto lõikas naise eest läbi ja Ursula vankus. Kahekorruseline buss tema selja taga tuututas. Ostude ja lapsekäruga koormatud naine tema kõrval kõnniteel vahtis. Ursula kiristas hambaid ja kirus Dani. Parem olgu tal hea põhjus teda niimoodi siia välja ajada!
Ursula kirus ka oma iidvana, logisevat jalgratast, kuid paleontoloogidel on harva palju vaba raha. Kui nad just ei töötanud kuskil eriti lugupeetud kohas, mida eelistatavalt finantseeris mõni helde juriidiline isik, ega kavatsenud kirjutada uurimisaine kohta otsustava tähtsusega raamatut. Mitte aga töötades lihtsalt Ellsworthi Fondis, väikeses iseseisvas haridusfondis, mis tunneb erilist huvi pimeda keskaja arheoloogia vastu ja millel on mööndavasti piiratud rahalised vahendid.
Viimane oli eriti tähenduslik, sest see fond rahastas Bamford Hilli kaevamisi. Kõik teised fondid, mille poole pöörduti, polnud võimelised aitama. Ellsworth oli oma harta pärast valmis aitama, kuid selle ressursid olid laiali ja taotlused väga erinevad. Muidugi, kui Ian…
Dan ütles – sel korral võib-olla põhjusega –, et Ian Jackson on millelegi jälile saanud ja tal võib väga hästi õigus olla selles, et seal on tähtsam matmispaik, kui keegi siiani avastanud on. Dan oli senini suutnud utsitada fondi kaevamisi toetama.
Dan ütles. Justkui poleks tal Dan Woollardi kuulamise pärast juba piisavalt palju jamasid.
Ma olen täielik tobu! mõtles Ursula vasakut kätt välja sirutades. Ja mitte lihtsalt rattaga laupäevasel päeval sellel tänaval sõitmise pärast. Ma olen täielik tobu, et end sellesse jamasse mässin!
Ta pööras kergendustundega kõrvalteele. Ausalt öeldes hirmutas tihe liiklus teda. Ursula aeglustas maja otsides käiku ning seda märgates tõstis jalad pedaalidelt ja lasi hool vabalt raugeda. Pannud ühe jala maha, hoidis ta jalgratast enda all püsti ja silmitses kahtlevalt maja esikülge. Mis iganes see ka oli, kindlasti oleks mees võinud seda telefonitsi seletada?
Ursula tuli ratta seljast maha, manööverdas jalgratta pargitud autode vahele, lükkas selle üle mõranenud kõnnitee, läbi selle koha, kus oleks pidanud olema värav, ja toetas ratta kivisillutisega eesõues vastu eendakent. Siis ajas ta turvaketi ettevaatlikult esiratta kodaratest läbi ja pani lukku, kuigi ta ei suutnud ette kujutada, milline terve mõistusega inimene säärast vanarauahunnikut üldse näpata tahaks.
Need majad siin olid kunagi olnud 19. sajandi lõpu kaubandusinimestele ja kontoriametnikele ehitatud moodsaimad eluasemed. Nüüd oli neil isesugune hea maine ja „lobisev seisus” , nagu mõni neid ristis, oli sisse kolinud. Aadressina oli tänav „täitsa kobe” ja siinsed hinnad olid väljunud igasugustest seda sorti kinnisvarale mõistlikest proportsioonidest. Uued omanikud olid enamiku majadest hoolikalt renoveerinud. Seda siin aga mitte. Selle värv murenes. Maja pitskardinatel oli hallikas varjund. Natalie’l polnud ei koduperenaise kalduvusi ega annet ning Dan ei pannud selliseid asju kunagi tähele.
Ursula vajutas kellanuppu ja ohkas.
Ta kuulis mehe sammude kaja, kui need piki koridori tema poole tulid, ja manas endale vaimusilmas ette pildi möbleerimata ja vaibaga katmata esikust. Jumal ise teab, miks nad küll niimoodi elasid. Natalie peaks nende närve kõditavate seksihõnguliste romaanidega kindlasti head raha tegema. Võib-olla peegeldas maja seisukord lihtsalt nende abielu seisundit.
Uks avanes ja mees hüüatas: „Sula!” ning tema lai nägu lõi heameelest särama.
„Päevast,” pomises naine.
„Mul… mul on hea meel, et sa siiski tulid.” Mees vaatas Ursulat läbinisti pateetilise pilguga, ent see tekitas naises siiski üksnes piinlikkust.
„See olgu nüüd küll parem tõeline hädaolukord, Dan. Ma ju ütlesin sulle, et tahtsin sel nädalavahetusel oma märkmeid kirja panna.”
„See ongi hädaolukord!” Mehe hääl kuuldus sünge.

---