RAAMATUKATKEND: Anthony Horowitzi „Siidimaja“
Nüüd on üks kamba liige tulnud Londonisse ja hirmunud mees on veendunud, et kurjategija ihkab tema surma. Õige pea murtakse kunstikaupmehe majja sisse ning Holmes ja Watson asuvad võimaliku röövli jälgi ajama. Siis toimub aga sündmustes ootamatu pööre ning pealtnäha lihtne kättemaksulugu muutub hoopis halvaendelisemaks. Nn Sonimütsijõugu juhtum viib Holmesi ja Watsoni Londoni hämaratelt tänavatelt Bostoni allilma ning sealt edasi salapärasesse Siidimajja.
Anthony Horowitz sai kõigepealt tuntuks mitmete telesarjade stsenaristina. Kõige kuulsam tema loodud sari on „Foyle'i sõda“, aga ta on kirjutanud stsenaariume ka „Midsomeri mõrvadele“ ja „Poirot'le“. Ta on jutustanud ümber antiikmütoloogiat ja kirjutanud ülipopulaarse Alex Rideri seiklustest kõneleva raamatusarja. „Siidimaja“ võeti Suurbritannias vaimustusega vastu ning sellele on praeguseks järgnenud uus Sherlock Holmesi maailma kujutav teos „Moriarty“.
ÜKS
Wimbledoni kunstikaupmees
„Influentsa on ebameeldiv,” märkis Sherlock Holmes, „aga teil on õigus, kui te arvate, et teie naise abiga paraneb laps peagi.”
„Ma loodan väga,” vastasin ma ning vakatasin siis ja vahtisin teda hämmeldunult pärani silmi. Mu teetass oli poolel teel huulte poole, kuid ma panin selle tagasi lauale niisuguse jõuga, et tass ja alustass oleksid peaaegu laiali lennanud. „Aga helde taevas, Holmes!” hüüatasin ma. „Te lugesite mõtteid mu peas. Ma vannun, et ma pole lausunud sõnagi ei lapsest ega tema haigusest. Te teate, et mu naine on ära – nii palju võisite järeldada minu siinviibimisest. Ma ei ole aga veel maininud teile tema eemal viibimise põhjust ning ma olen kindel, et midagi minu käitumises ei saanud anda teile mingit vihjet.”
See vestlus toimus 1890. aasta novembri viimastel päevadel. Londonit pitsitas armutu talv, tänavad olid nii külmad, et näis, nagu oleksid tahkunud isegi gaasilaternad, ning seegi vähene valgus, mida nad andsid, neeldus lõputus udus. Väljas kandusid inimesed mööda sillutist nagu viirastused, pead longus ja näod kaetud, samal ajal kui mööda rappusid troskad, mille hobused ihkasid kärsitult koju. Mul oli heameel olla toas, tuli koldes lõõmamas, õhus tuttav tubakalõhn ja – hoolimata kogu sellest segadusest ja kaosest, millega mu sõber ennast ümbritses – ikkagi tunne, et kõik on oma õigel kohal.
Olin telegrafeerinud kavatsusest asuda oma vanasse tuppa ja peatuda mõnda aega Holmesi pool ning rõõmustasin, kui sain vastuseks tema nõustumise. Mu praksis sai ilma minuta hakkama. Ma olin ajutiselt üksi. Ja ma kavatsesin valvata oma sõpra, kuni olen kindel, et ta tervis on täielikult taastunud. Holmes oli nimelt näljutanud ennast meelega kolm päeva ja kolm ööd, ta ei söönud ega joonud, et veenda üht eriti julma ja kättemaksuhimulist vastast, et ta on suremas. Holmesi võte oli viinud ta võidule ning see mees oli nüüd Scotland Yardi inspektor Mortoni asjatundlikes kätes. Mulle tegi aga ikka veel muret pingutus, mille Holmes oli selle nimel teinud, ning ma pidasin soovitavaks hoida tal silma peal, kuni tema ainevahetus on täielikult taastunud.
Seepärast rõõmustasin, nähes, kuidas ta nautis suurt taldrikutäit kannikesemee ja koorega skoone, lisaks veel keeks ja tee – selle kõik oli proua Hudson kandikul tuppa toonud ja meile kahele serveerinud. Tundus, et Holmes hakkas paranema, ta lebas mõnusalt oma suures tugitoolis, hommikukuub seljas ja jalad kamina ees välja sirutatud. Ta oli alati olnud silmapaistvalt kõhn ja lausa kaame, tema teravaid silmi rõhutas kotkanina, aga vähemasti oli tal näos natuke värvi ning tema hääles ja olekus osutas kõik sellele, et ta on jälle tema ise.
Ta oli tervitanud mind soojalt ning kui ma istusin oma kohale tema vastas, oli mul imelik tunne, nagu ärkaksin ma unenäost. Tundus, nagu poleks viimast kaht aastat olnudki, otsekui ma poleks kunagi kohtunud oma armastatud Maryga, temaga abiellunud ega kolinud meie koju Kensingtonis, mille me olime ostnud Agra pärlite müügist saadud rahaga. Ma oleksin võinud ikka veel olla poissmees, elada siin koos Holmesiga ning jagada temaga tagaajamise ja veel ühe mõistatuse lahendamise erutust.
Ja mulle tuli pähe, et Holmes võis asjade säärast seisu eelistada. Ta oli olnud minu laulatuse ajal välismaal ning mulle oli tookord pähe tulnud, et see ei pruukinud päriselt kokkusattumus olla. Oleks ülekohtune öelda, et kogu mu abielu teema oli keelatud, kuid meil oli vaikiv kokkulepe, et me ei aruta seda üldse. Mu õnn ja rahulolu olid Holmesile näha ning ta oli piisavalt suuremeelne, et seda mitte pahaks panna. Kui ma olin kohale jõudnud, oli ta pärinud proua Watsoni järele. Edasist informatsiooni ei olnud ta aga palunud ning ma ei olnud seda muidugi ka pakkunud ning see tegi tema märkused veelgi mõistetamatumaks.
„Te vaatate mind, nagu ma oleksin silmamoondaja,” märkis Holmes naerdes. „Ma saan aru, et te olete Edgar Allan Poe teoste osas lootuse kaotanud?”
„Kas te peate silmas tema detektiivi, Dupini?” küsisin ma.
„Ta kasutas meetodit, mida ta nimetas süllogistlikuks mõtlemiseks. Tema meelest oli võimalik lugeda inimese sisimaid mõtteid, ilma et neid oleks kunagi vaja välja öelda. Seda kõike on võimalik järeldada lihtsalt liigutuste, kulmuvõbina põhjal. Tookord avaldas see mõte mulle sügavat muljet, aga mulle näib meenuvat, et teie olite mõnevõrra põlastav…”
„Ja kahtlemata maksan ma selle eest nüüd,” nõustusin ma. „Kas te aga tahate mulle tõsiselt öelda, et te oskate lihtsalt minu käitumise põhjal skoonitaldriku juures järeldada, et haige on laps, kellega te pole kunagi kohtunud?”
„Seda ja palju muudki,” kostis Holmes. „Ma oskan öelda, et te olete äsja naasnud Holborn Viaducti jaamast. Et te lahkusite kodust kiirustades, kuid jäite sellegipoolest rongist maha. Võib-olla on selles süüdi tõsiasi, et teil pole praegu teenijat.”
„Ei, Holmes!” hüüatasin ma. „Ma ei luba seda!”
„Kas ma eksin?”
„Ei. Teil on igas punktis õigus. Aga kuidas on see võimalik…?”
„Asi on lihtsalt vaatlemises ja järeldamises, üks täiendab teist. Kui ma seda teile seletaksin, näiks kõik valusalt lapsik.”
„Ja ometi pean ma nõudma, et te teeksite just seda.”
„Hüva, kuna te olete olnud nii lahke ja mulle külla tulnud, siis pean ma ilmselt teie tahtmist tegema,” kostis Holmes haigutades. „Alustame asjaoludest, mis teid siia toovad. Kui mu mälu mind ei peta, siis me läheneme teie teisele pulma-aastapäevale, eks ole?”
„Nii see on, Holmes. See on ülehomme.”
„Seega on see tavatu aeg naisest lahus olemiseks. Nagu te ise nüüdsama ütlesite, annab tõsiasi, et te olete otsustanud minu pool peatuda ja veel pikemat aega, tunnistust sellest, et teie naisel oli mõjuv põhjus teist eemal viibida. Ja mis see olla võiks? Nagu mulle meenub, tuli preili Mary Morstan – nagu oli kunagi tema nimi – Inglismaale Indiast ning tal ei olnud siin ei sõpru ega sugulasi. Ta võeti guvernandiks kellegi proua Cecil Forresteri juurde Camberwellis ning nõnda teie temaga muidugi kohtusite. Proua Forrester oli tema vastu väga hea, eriti siis, kui tal oli raske aeg, ning ma kujutleksin, et nad on jäänud lähedaseks.”
„Nii see tõesti on.”
„Ja seepärast, kui oleks üldse tõenäoline, et keegi teie naise kodust ära kutsub, siis võib see olla tema. Siis mõtlen ma, mis põhjus sellise kutse taga olla võib, ning praeguse külma ilmaga kargab kohe pähe lapse haigus. Ma olen kindel, et tõvevoodis poisile oleks väga lohutav, kui ta endine guvernant ta juures oleks.”
„Poisi nimi on Richard ja ta on üheksa-aastane,” nõustusin ma. „Kuidas te aga saate olla nii kindel, et tegu on influentsaga ja mitte millegi hoopistükkis tõsisemaga?”
„Kui see oleks tõsisem, oleksite kindlasti tahtnud ka ise kohal olla.”
„Teie mõttekäik on olnud siiamaani igas suhtes täiesti sirgjooneline,” ütlesin ma. „See ei selgita aga, kuidas te teadsite, et mu mõtted olid kandunud neile täpselt sel hetkel.”
„Te andestate mulle, kui ma ütlen, et te olete minu jaoks nagu avatud raamat, kulla Watson, ning et iga liigutusega keerate uue lehekülje. Kui te istusite oma teed rüübates, märkasin ma, et teie pilk libises ajalehe poole, mis oli kohe teie kõrval laual. Te heitsite pilgu esileheuudisele, sirutasite siis käe ja keerasite ajalehe ümber. Miks? Võib-olla häiris teid kirjeldus rongiõnnetusest, mis toimus mõne nädala eest Norton Fitzwarrenis. Täna avaldati kümne reisija surma uurimise esimesed tulemused ning muidugi oli see viimane asi, mida te oleksite tahtnud lugeda pärast seda, kui te raudteejaamas oma naisest lahkusite.”
„See tuletas mulle tõesti meelde tema reisi,” nõustusin ma. „Aga lapse haigus?”
„Ajalehelt pöördus teie tähelepanu vaibalaigule laua kõrval ning ma nägin selgesti, et te naeratasite endamisi. Just seal hoidsite muidugi kunagi oma arstikotti ning ilmselt meenutas just see seos teile teie naise visiidi põhjust.”
„Need kõik on oletused, Holmes,” jäin ma endale kindlaks. „Te mainisite näiteks Holborn Viaducti raudteejaama. Tegu oleks võinud olla ükskõik millise Londoni jaamaga.”
„Te ju teate, et ma mõistan oletamise hukka. Mõnikord on tarvis tõendid kujutlusvõime abil ühendada, aga see pole üldsegi sama mis oletamine. Proua Forrester elab Camberwellis. Londoni Chathami ja Doveri raudteel väljuvad rongid regulaarselt Holborn Viaducti jaamast. Ma oleksin pidanud seda loogiliseks lähtepunktiks, isegi kui te poleks mulle nii palju vastu tulnud ja omaenda kohvrit ukse kõrvale jätnud. Oma praeguselt kohalt näen ma selle sanga küljes selgelt Holborn Viaducti jaama pagasihoiu silti.”
„Aga kõik ülejäänu?”
„See, et te olete teenijast ilma jäänud ja et te lahkusite kodunt kiirustades? Musta kingaviksi plekk teie vasakul kätisel näitab selgesti mõlemat. Te puhastasite ise oma kingi ja tegite seda üsna hooletult. Veelgi enam, oma rutus unustasite kindad…”
„Proua Hudson võttis mult mantli. Ta oleks võinud võtta ka kindad.”
„Miks olid siis teie käed nii külmad, kui me kätlesime? Ei, Watson, kogu teie olek kõneleb korralagedusest ja segadusest.”
„Kõik, mida te räägite, vastab tõele,” tunnistasin ma. „Kuid üks viimane mõistatus, Holmes. Kuidas te saate olla nii kindel, et mu naine rongist maha jäi?”
„Niipea, kui te saabusite, tundsin ma teie rõivaste küljes tugevat kohvilõhna. Miks te jooksite kohvi vahetult enne minu poole teejoomisele tulemist? Järeldus on, et te jäite rongist maha ning olite sunnitud viibima oma naise seltsis kauem, kui te olite kavatsenud. Te jätsite kohvri pagasihoidu ja läksite koos temaga kohvikusse. Kas see võis olla Lockhart’s? Mulle on räägitud, et sealne kohv on eriti hea.”
Tekkis lühike vaikus ja siis puhkesin ma naerma. „Hüva, Holmes,” ütlesin ma, „ma saan aru, et mul polnud mingit põhjust teie tervise pärast muretseda. Te olete niisama tähelepanuväärne nagu alati.”
„See oli täiesti elementaarne,” kostis detektiiv rauge käeliigutuse saatel. „Nüüd on aga võib-olla tulekul midagi huvitavamat. Kui ma ei eksi, käis praegu välisuks…”
