RAAMATUKATKEND: August Eelmäe "Eluvõla kandmise raske kohus"
AUGUST EELMÄE (s. 1931) on kriitik ja kirjandusloolane. Aastail 1971-2002 oli ta Friedebert Tuglase Majamuuseumi, hiljem sealsamas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja. August Eelmäe uurimuslike kirjatööde huvikeskmes on olnud Tuglas ja tema loominguline pärand, aga ka mitmed dramaatilise elukäiguga ja vähem tuntud loojanatuurid ning kirjaniku eetika probleemistik. "Eluvõla kandmise raske kohus" kätkeb suure sisseelamisjõuga ja pühendumusega kirjutatud esseid Friedebert Tuglasest, Johannes Vares-Barbarusest, Betti Alverist, Jaan Oksast, Kusta Toomest jt. Varem on August Eelmäelt ilmunud artiklikogud "Lüürilist ja proosalist" (1980) ning "Kõned ja kirjatööd" (2006). *** Kirjastus Eesti Keele Sihtasutus, 2012, 340 lk /////
TUGLAS PIMEDAS
Ühe teksti saatusest
1968. aastal kirjutas Friedebert Tuglas „Loomingus” ühe oma teose saatusest. Tookord tuli jutuks novell „Viimne tervitus”, mille käsikiri (1941) pidi ootama avaldamisluba tervenisti 16 aastat. Autor on väitnud, et tahtis oma teosega väljendada vaimsesse ja ainelisse ummikusse surutud minakangelase ahastust kõige selle puhul, mis ta enese ümber nägi. „See oli protest diktaatorliku
võimuahnitsemise, militaristliku tooruse, kogu inimkonda hukkava vägivalla vastu.”
Tuglas täpsustab, et selle protesti omaaegset sõnastamist „oli saatnud saksa sõdurisaabaste trampimine öösiti akende taga”. Kogumikust „Unelmate maa” (1942) jäi „Viimne tervitus” pärast 10 kuud väldanud takerdumist ikkagi välja. „Maa Sõna” toimetuse meeleheitlikul initsiatiivil anti 5. septembril 1944 käsikiri küll ladumisele, kuid see katse oli juba lootusetult hilinenud. Kes aga oskaks vastata, mis põhimõtetel keelustati seda novelli järgneval kolmeteistkümnel aastal ühel kuuendikul kogu planeedist, „kus nii vabalt hingata võib rind”? Tõesti-tõesti, habent sua fata
libelli, teadsid juba vanad roomlased.
Enne kui lähemale jõuda Tuglase ühe teise teose saatuseloole, tuleb esmalt üsna suure ringiga ajas uuesti tagasi minna – aastasse 1971. Ja paratamatul moel on järgnevaga otsapidi seotud ka siinkirjutaja.
Oli lähenemas 2. märts, Tuglase 85. sünnipäev. Arvult seitsmes, mida avalikult tähistati, ühtlasi ka viimane ta enese osalusel. Mõistetavalt kandsid kesksed ajalehed-ajakirjad hoolt selle eest, et neil oleks materjali, mida tähtpäeva saabudes lugejateni tuua. Tookord, õieti juba 1970. aasta
augustikuust alates kuulus Teaduste Akadeemia juhtkonna äranägemisel mu tööülesannete hulka vanameistri abistamine ta „Kogutud teoste” käsikirjade viimistlemisel ja vormistamisel. Enamasti ülepäeviti Rahumäe tuntud majas viibides olin sealsete kirjanduse valdkonda kuuluvate materjalidega üsna ülevaatlikult kursis.
Mida lähemale sünnipäev jõudis, seda sagedamini palusid toimetused – Tuglase tülitamisest hoidumise põhjendusega – olla mul kaastöö hankimisel vahendaja ja läbirääkija rollis.
Tuglas kuulas talle edastatud soove mõistvalt noogutades, kuid palus esmalt järelemõtlemiseks pisut ajapikendust. Kohe tegi ta aga ühe ettepaneku, mida nimetas ühtlasi oma suureks sooviks. Ta nimelt näeks heal meelel ja rahuldustundega, et abikaasa mälestuseks jõuaks trükisõnasse Elo Tuglase oktoobri lõpul 1944 kirja pandud vaimukas, väljapeetult tragikoomilises võtmes tekst pealkirjaga „Minu teekond Uusnast Nõmmele”. Ma teadsin seda toredat oopust käsikirja kaudu ega hoidnud tagasi omapoolseid kiidusõnu. Olin tegev ajakirjas „Noorus”, nii oli mul voli Tuglaselt pärida, kas avaldamiskohaks võiks olla nimetatud ajakiri. Ta nõustus otsekohe, ilmse rahuloluga. Uue numbri ilmumist ootas vanahärra läbematult ning heldis varjamatult juba korrektuurtõmmistestki, mida tõin talle toimetusest näha. Mis peamine – ta oli oma olemises ja ütlemistes vaieldamatult siiras. „Oleksin kujutluste ohver ja enesepaisutaja, kippudes välja oma eluringi emotsioonidest,” tunnistab ta tekstis, mille juurde me alles jõuame. Jutt on miniatuuride tsüklist „Pimedas”.
Selle materjaliga olin tuttavaks saanud üsna hiljuti, kui maestro vahelduseks „Kogutud teoste” mahukatele mappidele palus üha sagedamini käsile võtta elu- ja kirjandusloolist sisaldava tekstikogumiku pealkirjaga „Rahutu rada”. Kogesin, et tookord, jaanuarist aprillini 1971, oli talle töö
„Rahutu rajaga” isegi esmaoluline. Oma varjamatuks heameeleks jõudis ta sellega tõesti lõpule – mõned päevad enne Suure Tundmatu saabumist.
Elukogemused on sagedasti kinnitanud juhuse määravat osa ühe või teise isikuloolise seiga või sündmuse teokssaamisel – või vastupidi, ka nurjumisel. Siinses kontekstis on põhjust silmas pidada Tuglase kaht publitsistlikku, üsna väikesemahulist teksti, pealkirjaks „Öisi mõtisklusi” ja „Pimedas”, mõlemad sündinud novembris 1944.
Ilmumissagedusest olenevalt oli kultuurileht „Sirp ja Vasar” vist üks viimaseid, kes sünnipäevanumbrile kaastööd palus. Tuglas oli nõutu: mida mul pakkuda, mis oleks just sellele väljaandele nii mahult kui sisult sobilik? Söandasin omalt poolt osutada seni ilmumata mõtisklustele
„Pimedas”, mida teadsin „Rahutu raja” käsikirja kaudu. Seda laadi tekste saab adekvaatselt mõista ja hinnata üksnes kirjapandu tegelikku tausta ja tagamaid teades.
Eesti Kirjanduse Seltsi juhtimise aastatel oli Tuglasel sujunud tegus koostöö seltsi kauaaegse büroojuhataja Herman Evertiga. Viimase kodutalus Viljandi lähistel Uusnas said sõjapagulastest Tuglased lahket peavarju 1944. aasta suve algusest alates. Mitmel põhjusel kujunesid aga asjalood niiviisi, et pärast võimuvahetust, 25. oktoobrist kuni 9. novembrini viibis kirjanik siin täiesti üksi, meeleolu kujundamas hilissügise pidev hämarus ja rõskus, igasuguse valguseallika, ka kõige elementaarsemagi, puudumine. Mõtteid painamas kogu senise elurütmi segipaisatus, hingevalu sõjatules hävinud Tartu kodumaja pärast ning esialgu vägagi ebamäärased tulevikuperspektiivid. Säärane oli eelnimetatud mõtiskluste sünnitaust.
Mida kõike oli tulnud läbi elada viimase pooleteise kuu jooksul. Lahkumine Viljandist Tallinnasse ja sealt edasi Haapsalu suunas. „Samas salgas peale minu ja Elo Evert oma lastega ja Paul Keres ning Tiit Kuusik perekondadega.” Keegi neist ei pääsenud põgenikepaati.
4. oktoobril läbi vihma ja lõppematu pori, enamasti jalgsi Läänemaalt Uusnasse surmväsinult tagasi jõudnud Tuglased ei saanud õieti veel toibudagi, kui neid ootasid ees uued üllatused ja katsumused. 9. oktoobril sõitis neile külla Nigol Andresen. „Esimene NL-st saabunud tuttav,”
nagu Tuglas „Eluloolistes märkmetes” täpsustab. Järgmisel päeval sai ta koos külalisega päris mitmeks päevaks Tartusse sõita. Seal kohatud ametimeestega (Hans Kruus, Johannes Semper) oli juttu Tuglase tööleasumisest Tartu Ülikooli kirjandusprofessorina, aga teisalt ka võimalusest asuda
elama Tallinna. Tuglased eelistasid viimast varianti. Seetõttu võttiski Elo Tuglas peatselt ette oma legendaarse teekonna – koos Ott Kangilaskiga – Uusnast Nõmmele. Friedebert järgnes talle 10. novembril. Nagu öeldud, olid selleks ajaks mõlemad kõnealused mõttearendused juba kirja pandud.
Sõna otseses mõttes pimedas, abitult, kobades paberile pandud „Pimedas” lummas mind oma läbinägelikkuse, siiruse ja hingeheadusega.
Selles on erilist, sõnades raskesti edasi antavat hardust ja nukruse valulist võlu. Oo-jaa… Kunagine „noor Tartu Jean Jacques” (G. Suits) nüüd vintsutatuna ja vaevatuna, äpardunud „kodumaareetjaks” märgistatuna, heitlemas kaamose ja aina pealetungiva mõttetulvaga. Ja seda oma abituse hoolde jäänud üksiklasena. Endine visa töölaua taga istuja, ööde otsatuse
üle rõõmustaja! Kuidas sisustada päratu pikana tunduvat aega? Eks ikka sõnadega, eks ikka mõtetega, sest kui ka kultuurielu mis tahes muud eeldused puuduvad, on mõtlemisvõimalus ometi jäänud.
„On vaja südant nii armastuseks kui ka vihaks.” „Ilma tundmusteta pole kiindumust, andumust ega tõsivaimustust.” „Mõistust võib külmalt veenda, kuid südant vaid soojusega vallutada. Olgem inimlikult suured, et sünnitada suurt!” („Öisi mõtisklusi”.)
Püüdsin autorit veenda, et ta soostuks enam kui veerandsada aastat tagasi kirjapandud mõtteid kultuurilehele loovutama. Üllataval kombel näis Tuglas kahtlev ja kidakeelne („ei tea, kas see leiabki mõistvat vastukaja?”). Ta olekus tundus koguni mingit trotsi või tõrksust („vahest kunagi
edaspidi oskab mõni teine minust paremini otsustada”).
„Pimedas” ilmus siiski 1971. aasta 26. veebruari „Sirbis ja Vasaras”. Teksti alguses toimetusepoolne märkus: „Friedebert Tuglase „Pimedas” on kirjutatud sõjapaguluses 1944. aastal. Käesolevaga avaldame kirjaniku mõtisklused trükisõnas esmakordselt.”
Tookord polnud mul aimugi – ja Tuglas ei lausunud omalt poolt musta ega valget –, et autor loovutas juba 1944. aastal mõlemad käsikirjad – „Öisi mõtisklusi” ja „Pimedas” – avaldamiseks „Loomingule”, mis pärast sõja-aastate pausi alustas Jaan Kärneri juhtimisel taas ilmumist.
Tuglaselt oodati, täpsem oleks küll öelda, et lausa nõuti koos- ja kaastööd. Tollal kuulus Tuglase nimi veel nende ritta, kelles vastsed võimurid lootsid näha nende endi ideede innukaid pooldajaid ning elluviijaid. Paraku – „Loomingust” (1945, nr. 1) leiame üksnes tsükli „Öisi mõtisklusi”. Käsikiri
„Pimedas” trükiluba ei saanud. Miks, seda selgitab alljärgnev kiri.
Seltsimees Tuglas,
Kui saadan Teie käsikirjad pliiatsiga täiskriipsutatult ajutiseks tagasi (võtsin nad Kärnerilt) – mitte sellepärast, nagu peaksin ennast kutsutuks olla Teie kirjanduslik õpetaja või tsensor. Kuid mul on siiski kujutlus, et Teie olete kohustatud üsna omal individuaalsel keelel rahvale midagi ütlema, ja praegu. Seda kriipsutan alla. Praegu ei ole tegemist Teie kogutud, veel vähem Teie posthuumsete teoste avaldamisega, vaid Teie värskete ja elavate teostega, mis peavad aitama kirjanduslikku vormi abil paljude kõhklemist kaotada ja õiget seisukohta võtta.
Seda abi on paljudele vaja, ja sellepärast on õigustatud nõue Teile, et Teie kaasa ütleksite täie selgusega, mida on vaja öelda.
Kõne on laastust „Pimedas”. Sellest loeme „sõjast üldse”, kuid mitte sellest suurest maailmaajaloolisest sõjast, mis on käimas ja mis lahendab loodetavasti fašismi küsimuse lõplikult – selle mõistegi edaspidise hävitamisega. „Punaarmee jõud seisneb eelkõige selles, et ta ei pea vallutussõda, imperialistlikku sõda, vaid isamaalist, vabastavat ja õiglast sõda” (Stalin). Seda on vaja näidata!
Edasi: on õige, et sõda toob palju keeldumisi kõigile. Kuid peab olema samuti selge: need keeldumised peavad meid tegema ainult vaenulikumaks vaenlasele, peavad selgesti asetama võitlusse kõik jõud!
Selle lõpu positiivsuse vaimus oleks vaja kõhklev (praegu otseselt kahjulik) element kõrvaldada ja see ilus laast mõjule päästa mõnesuguse konkreetsuse juurdeandmisega.
Sellest seisukohast palun Teid mõista minu kriipsutusi ka teisel laastul. Teie uusi kirjutisi peab lugeja näha võima „Loomingu” esimeses numbris. Sellepärast ärge põlake nende asjade ümbertegemist ja kiiret kättetoimetamist – ükskõik kas mulle või toimetusele!
Elage hästi ja püüdke seda „diktaati” õieti mõista!
Aega ei jätku kahjuks Teiega kõnelemiseks.
17. 12. 44.
N. A.
Veel korraks tagasi 1944. aasta sügisesse, kui Tuglased kohtusid Uusnal Nigol Andreseniga. „Eluloolisi märkmeid” piirdub vaid sündmuse napi mainimisega. Ei vihjet sellestki, mis teada sekundaarallikate kaudu.
Näiteks sellest, mis puudutab ootamatult saabunu reisikaaslast. Või milliseid sõnumeid ja juhtnööre koos mõningate esmatarbevahenditega sai Nigol Andresen kaasa Johannes Vares-Barbaruselt, kes oli Tuglaste ülesotsimise ja nende tulevase Tallinna-eluaseme, endise Adsoni-Underi kodumaja
turvamise peamine korraldaja. Ent kõik see olekski juba sootuks omaette käsitlust eeldav teema.
Lõpetuseks siiski veel kaks märkust. Tuglas fikseerib 9. oktoobril 1944: „Tema
olema esindatud ka Friedebert Tuglase nimi. Ja nii sai just see lehenumber ta trükidebüüdiks sõjajärgses nõukogulikus ajakirjanduses.
Eespool mainitud artiklis „Ühe teose saatusest” („Looming” 1968, nr. 10) kurdab Tuglas: „Kahjuks pean omalt poolt märkima, et juba algusest peale tundsin mingit võõristamist nende poolt, kes siitpeale meie kirjanduslikku elu ja kirjastuslikku tegevust juhtisid. See paisus aastast aastasse, kuni saavutas järgmisel kümnendil kulminatsiooni. ” Ja aastat 1945 ning „Loomingut” silmas pidades: „…minu katse seal ilukirjanduslike teostega esineda lõppes kohe sellega, et toimetus mu „Öistest mõtisklustest”, mis oli mõeldud esimese numbri jaoks, poole maha tõmbas.” (Lk. 1557.)
Tsitaadi lõpp tekitab segadust. 1945. aasta „Loomingus” nr. 1 avaldatud „Öisi mõtisklusi” koosneb 9-st numereeritud alaosast. Edaspidi on sama tsükkel ilmunud veel kuuel korral, sealhulgas autori enese käega koostatud „Kogutud teoste” sarjas (köide 3, 1988). Kõikide taastrükkide tekst on sõnasõnalises vastavuses esmatrükiga. Omal ajal autor lihtsalt ei soostunud politiseeritud muutmisettepanekuid arvestama, kuigi neid ju esitati. Ent kuidas mõista, et „toimetus …„Öistest mõtisklustest” … poole maha tõmbas”? Vastuolu laheneb imelihtsalt: Tuglase kontekst eeldas
selles lauses „öiste mõtiskluste” väikese algustähega varianti. Tsüklid „Öisi mõtisklusi” ja „Pimedas” on mahult tõepoolest ligilähedaselt võrdsed. Ja eespool toodud tsitaadis („katse seal ilukirjanduslike teostega esineda”) kasutab mitmuslikku vormi ka Tuglas ise.
Järelmärkus. Vanadel roomlastel oli veel teinegi tore mõttetarkus: ajad muutuvad ja meie koos nendega.
2. märtsil 1956 kirjutas Nigol Andresen Friedebert Tuglasele:
„Maailma kõige naljaihnsam humorist Max Laosson leidis Felix Ormussoni isikus eesti kodanluse reaktsioonilise löögirühma juhi ja esitas süüdistuse vabariigi julgeolekuvõimude kohta, kes seda meest ikka veel ei olnud vangistanud.”
