"Wayward Pines on minu nüüdseks 20-aastase katsetuse tipp, et luua midagi, mis tekitaks minus samasuguse tunde nagu Twin Peaks. Ma ei taha ütelda, et Wayward Pines on sama hea, kui Lynchi meistriteos, või isegi seda, et see tekitab teile samasuguseid muljeid. Sari oli klass omaette ja paratamatult ei suuda mitte keegi teine selle aurat taasluua. Aga ma pean vajalikuks rõhutada, kuivõrd ammutab Wayward Pines innustust sellest, kuidas Lynch lõi väikese kolkalinna – kauni välimusega, ent läbinisti mäda."
Blake Crouch

---

USA salateenistuse agent Ethan Burke satub Idaho osariiki Wayward Pinesi – omamoodi kolkaparadiisi – kahe föderaalagendi otsinguil, kellest üks oli kunagi tema partner. Kohe linna jõudmisel teeb ta autoavarii. Kui ta haiglas teadvusele tuleb ning tema dokumendid ja isiklikud asjad on kadunud, hakkab ta kahtlustama, et Wayward Pinesis pole mitte miski, nagu pealtnäha paistab. Kuid sama võib öelda ka Ethan Burke’i kohta.
Mida lähemale Ethan tõele jõuab, seda hapramaks muutub tema olukord ning seda selgemini ta taipab, et ta ei pruugi Wayward Pinesist elusana pääseda. Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras...

---

1. peatükk

Kui mees teadvusele tuli, lamas ta selili, päike paistis talle näkku ja lähedalt kostis vee sulinat. Silmanärvis oli terav valu ning kuklas vasardas järelejätmatult – endast andis märku migreen. Mees keeras külili, ajas end istukile ning surus pea põlvede vahele. Juba enne silmade avamist hakkas talle paistma, nagu kogu maailm oleks liigestest lahti. Esimese sügavama hingetõmbe peale tundus, justkui surutaks sügavale tema rinnakorvi vasakusse külge terasest kiilu. Mees üksnes oigas ja sundis ennast silmi avama. Vasak silm jäi pilukile, see oli tugevasti paistes.
Kuni jõeperveni kasvas kõige rohelisem rohi, mida ta oli eales näinud, pikkade pehmete rohuliblede tihnik. Selge vesi voolas nobedasti kivirahnude vahel, mida vesi üksnes noolis. Teisel pool jõge seisis kolmesaja meetri kõrgune kaljusein. Kaljukarniisidel kasvasid männisalud ning meeldivalt niiske õhk oli täis puude lõhna.
Mees kandis musti ülikonnapükse ja musta pintsakut. Selle all oli valge Oxfordi-stiilis triiksärk, mis oli täis vereplekke. Särgikrae ümber oli lõdva sõlmega seotud must lips.
Kui mees üritas esimest korda püsti tõusta, nõtkusid ta põlved ning ta vajus maha nii äkiliselt, et rinnakorvi läbis valusööst. Teine katsetus läks korda – hädavaevu suutis ta seista küll, kuigi tundus, nagu oleks maapinna asemel kõikuv laevalagi. Mees pööras end aegamisi ning lükkas jalad harki, et tasakaalu säilitada.
Ta seisis avara välu serval, selg jõe poole. Teisel pool läikisid ereda keskpäevapäikese all kiikede ja liumägede metallpinnad.
Ümberringi polnud hingelistki.
Pargist edasi seletas silm Victoria ajastu stiilis maju, veelgi väiksemana peatänava hooneid. Linn oli veidi üle pooleteise kilomeetri lai ning seda ümbritsesid kõikjalt punased kaljud, mis küünitasid sadade meetrite kõrgusele. Varjulistes mäekurdudes olid alles lumelapikesed, ent orus, pilvitu sinitaeva all, oli mõnusalt soe.
Mees pistis käed algul pükste ja siis pintsakutaskutesse.
Rahakotti ega rahaklambrit polnud. Samuti olid puudu dokumendid, võtmed, telefon.
Vaid ühes salataskus oli väike šveitsi taskunuga.

###

Kui mees oli pargist läbi sammunud, oli ta ühtaegu küll ergas, veelgi enam aga segaduses. Tuikamine tema kuklas oli muutunud valuks.
Ta teadis kuut asja:
Praeguse presidendi nime.
Oma ema nägu, ehkki ta ei mäletanud ema nime ega isegi tema
häält.
Et ta oskab klaverit mängida.
Ja helikopterit juhtida.
Et ta on kolmkümmend seitse aastat vana.
Ja peaks olema haiglas.
Kui need faktid kõrvale jätta, polnud maailm ja tema koht selles
mitte lihtsalt ähmased, vaid väljendatud mingis võõrkeeles, mis oli talle tundmatu. Tõde püsis mehe teadvuse äärealadel ilma, et ta oleks seda päriselt hoomanud.
Mees kõndis mööda vaikset tänavat, mida ääristasid elumajad, ning uuris iga autot, millest ta möödus. Kas mõni neist võis kunagi talle kuuluda?
Majad kummalgi pool tänavat olid uhiuued – värskelt värvitud, täiusliku ererohelise rohuga ruudukesi piirasid teivasaiad ning iga musta postkasti küljel seisis valgete tähtedega perekonnanimi.
Peaaegu iga maja taga oli lopsakas aed, kus ei kasvanud üksnes lilled, vaid ka köögiviljad ja viljapuud.
Kõik värvid olid puhtad ja kirkad.
Teise kvartali keskel mees võpatas. Ta hingeldas pikast käimisest ning valu vasemas rinnas sundis teda seisatama. Ta tõmbas pintsaku seljast, tiris triiksärgi pükstest välja ning nööpis lahti. Mida ta nägi, oli kardetust isegi halvem – kogu tema vasakut külge kattis inetu kollase randiga tumelilla paistetus.
Miski oli talle tõsiselt liiga teinud.
Mees silitas oma pealage. Valu oli alles, iga minutiga üha teravam, aga ta ei leidnud mingeid jälgi rängast traumast, peale selle, et vasemal oli kuidagi hell.
Mees pani särginööbid kinni, pistis särgi püksi ja jätkas kõndimist. Ilmne järeldus: ta oli sattunud mingisse õnnetusse.
See võis olla autoavarii. Või kukkumine. Äkki oli teda rünnatud – ehk seepärast polnud tal rahakotti?
Kõigepealt peaks minema politseisse.
Kui just...
Ta polnud ise midagi valesti teinud? Mingi kuriteo toime pannud? Kas see on võimalik?
Võib-olla peaks ootama, äkki tuleb midagi meelde.
Ehkki selles linnas ei tundunud miski tuttav, ei suutnud mees tänaval
komberdades postkastidelt nimesid lugemata jätta. Kas see on alateadlik sund? Kas ta teab oma sisimas, et ühel postkastil on kirjas tema nimi? Ja selle nägemine värskendaks tema mälu?
Mitme kvartali kauguselt kõrgusid üle mändide südalinna hooned ning esimest korda kuulis mees autode mürinat, kaugeid inimhääli, ventilaatorite undamist.
Mees seisatas keset tänavat ning ajas ennast vaistlikult sirgu.
Ta põrnitses postkasti, mis kuulus punaseks ja roheliseks värvitud kahekorruselisele Victoria stiilis majale.
Ta põrnitses nime, mis oli postkastil kirjas. Kummalisel kombel mehe pulss kiirenes.
MACKENZIE.
“Mackenzie.”
See nimi ei ütelnud talle midagi.
“Mack...”
Aga esimene silp küll. Täpsemini, see äratas teatud tundeid.
“Mack. Mack.”
Kas ta on Mack? Kas see ongi tema eesnimi?
“Minu nimi on Mack. Tere, mina olen Mack, meeldiv tutvuda.”
Ei.
Sellel nimel puudus õige maik. See ei tundunud omane. Kui aus olla,
siis ta vihkas seda, kuna see tekitas temas... Hirmu.
Kui veider. Millegipärast tekitas see nimi temas hirmu.
Kas keegi Macki-nimeline oli talle viga teinud?
Mees kõndis edasi.
Veel kolm kvartalit hiljem, Main Streeti ja 6. tänava nurgal, istus
mees puu varju pingile ning hingas aeglaselt ja sügavalt. Ta heitis pilgu kummalegi poole tänavat, otsides midagi tuttavlikku.
Polnud näha ühtegi suuremat kauplust.
Kohe lähedal oli üks poeke.
Selle kõrval kohvik.
Kohvikust edasi kolmekorruseline maja, mille sissepääsu kohal
kuulutas silt:
HOTELL WAYWARD PINES
Kohviubade lõhn sundis teda pingilt tõusma. Mees vaatas üles, keset kvartalit silmas ta lõhna allikat, nimega The Steaming Bean.
Hmm.
Ehkki see fakt polnud kaugeltki mitte kõige tarvilisem, adus mees nüüd, kuidas ta armastab head kohvi. Lausa januneb selle järele. Veel üks tükike mosaiigist, mida kujutab endast tema identiteet.
Ta kõndis kohviku juurde ning tõmbas ukse lahti. Kohvik oli väike ja vahvasti sisustatud – juba lõhnast oli selge, kui hea on siinne kohv.
Paremal pool leti taga olid espressomasinad, kohviveskid, mikserid, napsipudelid. Kolm baaripukki olid hõivatud. Teise seina ääres paiknesid sohvad ja toolid. Raamaturiiul oli täis kapsaks loetud põnevusromaane. Kaks vanameest olid ametis malepartiiga, mille võitja oli õigupoolest juba selge. Seinu ehtis kunst – rida mustvalgeid autoportreid keskealisest naisest, kelle näoilme püsis igal fotol sama. Varieerus üksnes kaameranurk.
Mees lähenes kassale.
Kui blondide rastapatsidega kahekümnendates eluaastates baaridaam teda viimaks märkas, näis mehele, nagu vilksataks neiu kenades silmades õudu.
Kas ta tunneb mind?
Nähes kassa taga peeglis oma peegelpilti, märkas mees otsekohe, mis pani naist teda vastikusega vaatama – mehe vasakut näopoolt moonutas suur turse ning vasak silm oli peaaegu kinni paistetanud.
Oh õudust. Keegi on mulle korralikult kolki andnud.
Kui paistetanud põsk välja arvata, polnud mees üldsegi halva väljanägemisega. Ta paistis endale vähemalt 184 sentimeetrit pikk. Tal olid lühikesed mustad juuksed ning kahepäevane habe, mis varjutas alumist näopoolt. Ümber õlgade liibuv pintsak ja rinna kohal pingule hoidev triiksärk reetsid tema lihaselist kehaehitust. Enda meelest võis ta jätta reklaami- või turundusspetsi mulje – arvatavasti on ta profiil vastupandamatu, kui ta habet ajab ja ennast üldse korda teeb.
“Mida teile?” küsis baaridaam.
Mees oleks kohvitassi eest olnud kõigeks valmis, ent tal polnud aimugi, mis on tema enda nimi.
“Kas teil on hea kohv?”
Küsimus tekitas naises kerget hämmingut.
“Jah, muidugi.”
“Linna parim?”
“See ongi linnas ainus kohvik, aga jah, meie kohv on imehea.” Mees küünitas üle baarileti. “Kas te tunnete mind?” sosistas ta. “Vabandage?”
“Kas te tunnete mind ära? Kas ma käin siin?”
“Te ei teagi, kas te olete siin varem olnud?”
Mees raputas pead.
Naine uuris teda mõnda aega, kas ta on ikka siiras, äkki on lömmis
näoga tüüp peast segi või narritab teda.
Lõpuks vastas naine: “Ma ei arva, et oleksin teid varem näinud.” “Ongi nii?”
“Me pole ju New Yorgis.”
“Tõsijutt. Kas te olete siin kaua töötanud?”
“Veidi üle aasta.”
“Ja ma ei käigi siin alatasa?”
“Kindlasti mitte.”
“Kas teilt võib veel midagi küsida?”
“Ikka.”
“Kus me oleme?”
“Kas te ei teagi, kus te olete?”
Mees kõhkles hetkeks, kas ikka tasub oma täielikku abitust tunnistada.
Kui ta viimaks pead raputas, kortsutas baaridaam uskumatusest kulmu. “See pole üldse naljakas,” ütles mees.
“See on Wayward Pines, Idaho. Teie nägu... mis teiega juhtus?” “Ma, ma ei tea veel täpselt. Kas linnas on haigla?” Seda küsides
tundus mehele, nagu oleks temast nõksatus läbi käinud.
Mingi eelaimus?
Või veab sügavale vajunud mälestus külma sõrmega mööda tema
selgroogu?
“Jah, seitse kvartalit siit lõunasse. Peaksite kohe erakorralisse
minema. Võiksin teile kiirabi kutsuda.”
“Seda pole vaja.” Mees astus leti juurest eemale. “Aitäh... mis teie
nimi on?” “Miranda.”
“Aitäh, Miranda.”
Tagasi päikese kätte jõudes hakkas mees taas jalgel vankuma ning peavalu sai häirivat hoogu juurde. Kuna sõiduteel polnud autosid, lõikas ta kohe üle Main Streeti. Suundudes 5. tänava poole möödus ta noorest emast ja selle väiksest pojast, kes sosistas midagi, mis kõlas nagu: “Emme, kas see on tema?”
Naine püüdis sisistades poega vaigistada ning mehe vabandavat pilku tabades pomises: “Vabandust, muidu ta ei ole ebaviisakas.”
Mees jõudis 5. tänava ja Main Streeti nurgale, kahekorruselise punakaspruunist liivakivist maja ette, mille klaasuste kohal ilutsesid sõnad FIRST NATIONAL BANK OF WAYWARD PINES. Hoone nurga taga märkas ta telefoniputkat.
Ta luukas selle poole nii kiiresti, kui jaksas, ning sulges enda järel ukse.
Telefoniraamat, mille ta eest leidis, oli kõige õhem, mida ta oli kunagi näinud. Kuigi ta lootis seda lehitsedes pisutki selgust saada, sisaldas see üksnes kaheksa lehekülge mitmesaja nimega, mis nagu kõik muugi selles linnas ei tähendanud talle mitte midagi.
Ta heitis telefoniraamatu käest, nii et see jäi keti otsa tolknema, ja vajutas pea vastu külma klaasi.
Mehe pilk langes klahvidele.
See, mille ta oli just välja nuputanud, vedas ta suu naerukile.
Ma tean oma kodust telefoninumbrit.
Enne kui ta telefonitoru tõstis, sisestas ta numbri kindluse mõttes
mitu korda. Kodunumber paistis olevat lausa tema sõrmede lihasmällu kulunud.
Ta mõtles helistada vastuvõtja kulul, lootes kogu hingest, et keegi on kodus – et tal üldse on keegi olemas. Muidugi ta ei tea naise nime, vähemasti mitte täpselt, aga ehk tunneb viimane tema hääle ära ja võtab kõne vastu.
Mees võttis telefonitoru ja hoidis seda kõrva juures.
Klahv, mida ta vajutas, oli “0”.
Valimistooni polnud.
Ta vajutas hargile mitu korda, aga midagi ei juhtunud.
Mehele endalegi tuli üllatusena, kui ruttu ta enesevalitsuse kaotas. Ta
viskas toru käest. Hirm ja viha valdasid teda täienisti. Ta võttis parema käega hoogu, et rusikaga läbi klaasi virutada, sõrmenukke säästmata, aga valu tema muljutud ribides mattis kõik ning sundis ta telefoniputka põrandale maha heitma.
Nüüd ägenes tuikamine tema kuklas.
Ta hakkas nägema kahekordselt, siis ähmaselt, viimaks läks silme ees
kõik mustaks...

###

Kui ta silmad uuesti lahti tegi, oli putkas hämar. Ta haaras telefoniraamatu ketist ja upitas end püsti. Läbi räpase klaasi nägi Ethan päikeseketast libisemas kaljurüngaste taha, mis piirasid linna läänest.
Hetkel, kui päike kadus, langes temperatuur vähemalt viis kraadi.
Ehkki Ethan mäletas veel oma numbrit, harjutas ta ettevaatuse mõttes seda mitu korda klahvidel. Kuigi ta lootis telefonitorust valimistooni kuulda, püsis seal vaikus, ent telefonitraatidest kostus siiski tasast raginat, mida ta polnud varem kuulnud.
“Halloo? Halloo?”
Ta pani toru ära ja võttis taas telefoniraamatu kätte. Eelmisel korral oli ta uurinud perekonnanimesid, et mõni neist ärataks mälestusi või tekitaks üldse mingeid tundeid. Nüüd vedas ta sõrmega mööda eesnimesid, püüdes eirata valu oma kuklas, mis oli juba tagasi pugenud.
Esimene lehekülg – mitte midagi.
Teine lehekülg – mitte midagi.
Kolmas lehekülg – mitte midagi. Kuuenda lehekülje alaosas ta sõrm peatus.
SKOZIE Mack ja Jane
403 E 3rd St WPines 83278..........559-0196
Ethanil jagus kahele viimasele leheküljele üksnes põgusalt tähelepanu – Skozie oli ainus Mack, keda Wayward Pinesi telefonikataloogis kohtas. Ethan lükkas õlaga klaasust ning astus putkast välja varaõhtusele tänavale. Kuna päike oli nüüd kaljurünka taga, tuhmus taevas ruttu ning
temperatuur langes.
Kus ma öö veedan?
Ethan tuigerdas mööda kõnniteed. Sisehääl nõudis, et ta läheks otse haiglasse. Ta oli haige.
Janus. Näljas. Segaduses. Ilma rahata. Igalt poolt oli valus. Ja üha vaevalisem oli hingata, kuna ribid tegid iga kord haiget, kui kopsud nende vastu puutusid.
Ent miski Ethanis tõrkus haigla vastu. Südalinnast Mack Skozie maja poole liikudes taipas ta, millega tegemist.
Taas kord... hirm.
Ethan ei teadnud põhjust. Tõrkumine polnud mõistuslik. Aga ta ei tahtnud haiglasse jalgagi tõsta.
Mitte praeguses seisundis. Üldse mitte.
See oli väga veider hirm. Ebamäärane. Nagu öösel metsas kõndimine, teadmata täpselt, mida karta. Hirm oli veelgi võimsam just seepärast, et ta oli saladuslik.
Hiljem, kaks kvartalit põhja poole, jõudis ta 3. tänavale. Tema rinnus pitsitas, kui ta astus kõnniteele ja seadis sammud itta, südalinnast eemale.
Esimesel postkastil, millest Ethan möödus, oli kirjas 201.
Ta oletas, et Skozie’de maja jääb vaid kahe kvartali kaugusele. Eespool mängisid lapsed ühe maja hoovil: nad jooksid vaheldumisi
läbi rohus lebava vooliku veejoa. Ethan püüdis selle maja teivasaiani jõudes sirgelt ja ühtlaselt kõndida, aga ikkagi pidi ta oma vasemat külge säästma, et ribides ei kihvataks.
Lapsed jäid mehe lähenemisel vaikseks ja jõllitasid teda varjamatult. Uudishimu ja umbusaldus, mida laste pilgud väljendasid, panid meest kohmetuma.
Ethan ületas taas tänava ning liikus järgmises kvartalis veelgi aeglasemalt, möödudes kolmest tohutust männist, mille oksad heitsid tänavale varje.
Selles kvartalis algasid värvikirevate viktoriaanlike majade numbrid kõik kolmega.
Skozie’de maja oleks olnud järgmine.
Ethani peopesad tõmbusid niiskeks ning tuikamine tema kuklas kostis kui sügavale maa alla maetud basstrumm.
Kaks sekundit kahekordselt nägemist.
Ethan pigistas silmad kinni, ning kui ta need taas avas, oli see
kadunud.
Järgmisel teeristil jäi Ethan seisma. Tema suu, mis oli olnud kuiv, oli
nüüd justkui vatti täis. Tal oli raske hingata, kuna kurku kogunes sappi.
Kõik saab selgeks, kui ma tema nägu näen.
Lihtsalt peab saama.
Ethan astus kõhkleva sammu sõiduteele.
Käes oli õhtu, mägedest laskus jahedus, mis täitis oru.
Õhtupäike toonitas Wayward Pinesi ümbritsevad kaljud taevaga
ühtemoodi roosaks. Valu käes piineldes oli seda ilu siiski raske hoomata. Mehest möödus vanem abielupaar, kes vaikides käsikäes jalutas. Muidu oli tänav tühi. Isegi südalinnast ei kostnud mingit kära. Mees ületas sileda musta asfaldi ning astus kõnniteele.
Postkast 401 oli otse ees.
403 oli kohe järgmine.
Ethan pidi pidevalt silmi kissitama, et ta ei näeks asju kahekordselt
ning et migreen teda enda võimusse ei haaraks.
Viisteist valulist sammu ning ta seisiski musta postkasti number 403
kõrval. SKOZIE.
Et mitte kukkuda, otsis mees tuge aiateivastest.
Ta tegi riivi lahti ning lükkas väravat oma musta kinga kulunud ninaga. Hinged krigisesid, kui värav avanes.
Värav vajus aegamisi taas kinni.
Tee oli laotud vanadest tellistest ning viis verandale, kus oli
kaks kiiktooli ja väike sepisrauast laud. Maja ise oli lilla, roheliste ehisliistudega, ning läbi õhukeste kardinate oli näha, et sees põleb tuli.
Mine. Küsi järele.
Mees komberdas maja poole.
Topeltnägemise hood ajasid iiveldama ning nende allasurumine
nõudis talt üha suuremat pingutust.
Ethan astus verandale ning haaras uksepiidast kinni täpselt õigel ajal, et mitte kukkuda. Mehe käed värisesid kontrollimatult, kui ta tõstis koputi selle vaskplaadilt.
Mees ei jätnud endale sekundi murdosagi, et järele mõelda.
Ta põrutas neli korda koputiga vastu plaati.
Tundus, nagu annaks talle keegi iga nelja sekundi tagant kuklasse
vopsu, sest tema nägemisvälja täitsid leegitsevad pimeduslaigud.
Teisel pool ust kuulis Ethan, kuidas puitpõrand lähenevate sammude
all ägiseb.
Põlved läksid nõrgaks.
Et püsti püsida, klammerdus Ethan verandaposti külge.
Puituks avanes laialt, ning mees, kes oleks võinud olla talle isaks,
vaatas teda läbi välisukse akna. Vana mees oli pikk ja kõhn, tema pealael oli halli. Tal oli valge kitsehabe ning tema põskedel olid punased soonekesed, mis viitasid, et mees on kogu elu palju joonud.
“Kas ma saan teid aidata?” küsis vana mees.
Ethan ajas ennast sirgu ning pilgutas migreeni trotsides silmi. Ilma toeta püstipüsimine nõudis kogu tema jaksu.
“Kas teie olete Mack?” Ethan kuulis omaenda hääles hirmu ja oletas, et seda kuuleb ka teine mees.
Ta vihkas ennast selle pärast.
Vanem mees küünitas ukseklaasi poole, et verandal seisvat võõrast paremini näha.
“Kuidas saan aidata?”
“Kas te olete Mack?”
“Jah.”
Ethan nihkus lähemale, vanem mees omandas selgemad kontuurid
ning Ethan haistis paremini punase veini hapukat lõhna, mida mehe hingeõhk levitas.
“Kas te tunnete mind?” küsis Ethan.
“Vabandage?”
Nüüd asendus pelgus maruvihaga.
“Kas... te... tunnete... mind? Kas teie tegite minuga niiviisi?”
“Ma pole teid kunagi varem näinud,” vastas vana mees.
“Kas nii ongi?” Ethani käed tõmbusid iseenesest rusikasse. “Kas siin linnas elab veel keegi Mack?”
“Minu teada mitte.” Mack tõukas välisukse lahti ning tegi sammu verandale. “Sõbrake, sa ei näe just hea välja.”
“Minu enesetunne pole eriti kiita.”
“Mis teiega juhtus?”
“Öelge teie mulle, Mack.”
Majast kostis naise häält: “Kallis, kas kõik on korras?”
“Jah, Madge, kõik on hästi!” Mack uuris pilguga nooremat meest.
“Kas ma võiks teid haiglasse viia? Te olete vigastatud. Teil on vaja...” “Ma ei lähe teiega mitte kusagile.”
“Miks te siis minu majas olete?” torises Mack. “Ma pakkusin teile
abi. Te ei soovi seda vastu võtta, hea küll, aga...”
Mack rääkis edasi, kuid tema sõnu summutas müra, mis tuli
Ethani kõhust, nagu sööstaks tema poole kaubarong. Ethani silme ette tekkis üha rohkem musti laike, tal hakkas pea ringi käima. Isegi viite sekundit poleks ta suutnud veel püsti püsida ilma, et ta pea poleks kohe plahvatanud.
Ethan vaatas Macki, kelle suu ikka veel käis. Kaubarong lähenes mürinal, ühes rütmis julma kolkimisega Ethani peas, ning ta ei saanud oma silmi Macki suult, vana mehe hammastelt – tema ajurakud üritasid seost luua, ning müra, heldeke, müra ja tuikamine...
Ethan ei tajunud, kuidas ta põlved nõtkuvad.
Temani ei jõudnud seegi, kuidas ta komberdab, selg ees.
Ühel sekundil seisis ta verandal.
Järgmisel sekundil lamas ta rohul.
Selili maas, tema pea käis valusast prantsatusest ringi.
Nüüd kummardus Mack tema kohale ja vaatas alla, käed põlvedel,
aga tema sõnu summutas rongi mürisemine läbi Ethani pea.
Ethan oli teadvust kaotamas – ta tundis, et see on vaid sekundite
kaugusel – ning ta sooviski seda, soovis valu peatumist, aga... Vastused.
Nad on päris lähedal.
Nii lähedal.
Teatud mõttes oli Macki suuga midagi lahti. Tema hammastega.
Ethan ei suutnud nende vaatamist lõpetada ja ta ei teadnud miks, aga asi oligi nendes.
Seletus.
Vastused kõigele.
Ja talle sai selgeks – ära enam punnita.
Ära taha enam nii väga.
Lõpeta mõtlemine.
Lihtsalt lase sel tulla.
Hambad hambad hambadhambadhambadhambadhambadhambad... Need polegi hambad.
Hoopis heledasti läikiv iluvõre, mille ees on tähed
M A C K.
Stallings, tema kõrvalreisija, ei tea, mis tuleb.
Kolmetunnise sõiduga Boise’ist põhja on selgeks saanud, et Stallingsile meeldib tühja lobiseda, ning seda ta ongi kogu aeg teinud – rääkinud. Ethan lõpetas kuulamise tunni eest, kui ta avastas, et saab täiesti välja lülituda, kui ta toob vaid iga viie minuti tagant kuuldavale “selle peale ma polekski ise tulnud” või “hmm, huvitav”.
Ethan pöörab ennast, et vestlusse just selline sümboolne panus anda, kui ta Stallingsi poolel, aknast paari meetri kaugusel loeb sõna MACK.
Ta ei jõua kuidagi reageerida – ta on vaevalt sõna lugenud –, kui juba puruneb Stallingsi aken kildudeks.
Roolisambast paiskub välja turvapadi, aga see jääb mikrosekundi võrra hiljaks, läheb veidi mööda teise mehe peast, mis prantsatab vastu akent ja teeb selle katki.
Lincoln Town Cari paremast küljest jääb järele vaid klaasipuru ja mõlgitud metall ning Stallingsi pea saab veoauto radiaatorivõrega otsetabamuse.
Ethan tunneb veoautomootori soojust, kui see autot sasib.
Bensiini ja pidurivedeliku äkilist lehka.
Verd on igal pool – see niriseb mööda mõranenud tuuleklaasi sisekülge, armatuurlaud on seda täis pritsitud, verd valgub Stallingsi laibast veelgi.
Enne kui ta teadvuse kaotab, libiseb Town Car põigiti üle ristmiku, veoauto tõukab seda liivakivist maja juurde. Majaga sama põiktänava ääres on telefoniputka.

---