RAAMATUKATKEND: Bruce Sterling "Skismaatriks +"
Kirjandusfestivali Prima Vista juubelile (9.-12. maini Tartus,11. mail Valgas) tuleb kirjanduskuulsusi. Nende hulgas ka küberpunk-ulmekirjanik Bruce Sterling, „Skismaatriks +“ autor. (Küberpunk tähistab ulmeliiki, milles on kesksel kohal infotehnoloogia ja küberneetika areng, internetilaadse üleilmse arvutivõrgu olemasolu ja virtuaalne reaalsus. See žanr püüab teaduslik-tehnoloogilistele arengutele vaadata mitte teadlase seisukohast, nagu suur osa varasemat ulmet, vaid just n-ö. punkari, protesti- ja mässuvaimu kandva ühiskonna tänavakihti kuuluva inimese silmadega.)
Bruce Sterlingi „Skismaatriks +“ paigutub umbkaudu järgmise sajandi lõppu, mil Maast on saanud unustatud kolgas ja Päikesesüsteemis võitlevad tehnikale panustavad mehhanistid ja end geneetiliselt muutvad vormijad. Erinevaid nägemusi, suhtumisi ja kultuure on nii palju, et mõistet inimkond kasutatakse selle seltskonna puhul vaid parema puudumisel. Selles äärmiselt kirjus, võõrapärases ja üsna julmas maailmas võitleb oma elu eest Abelard Malcolm Tyler Lindsay, pagendusse saadetud diplomaat, näitleja, piraat, õpetaja ja prohvet. Raamatus on oma koht ka kõikvõimalikel võõrrassidel, millest mõned on eriti õõvastavaks kirjutatud. Neist räägib ka jutt „Sülem“, millest katkendi esitame. Sülemisse saabub Simon Afriel, kes peab läbi viima teatavad geneetilised uuringud, et seda tsivilisatsiooni inimestele allutada.
Katkend Bruce Sterlingi jutukogust „Skismaatriks +“. Copyright © 1996, by Bruce Sterling. Tõlkinud Tanel Saimre. Kaanepildi autor Meelis Krošetskin. Kirjastus Fantaasia. Sari: Sündmuste horisont.
***
Simon Afriel oli ikka oma ruumis, kui kuulis kohinat – elav õhulüüs lasi ennast tühjaks. Kolm sõdalast tulid talle järele. Ta teadis, et vastupanu on mõttetu. Üks neist haaras ta oma massiivsete lõugade vahele ja kandis minema.
Ta viidi paljunejate kambrisse ja sealt edasi valvatavasse tunnelisse. Selle lõppu oli uuristatud uus suur kamber. See oli peaaegu täielikult täidetud valge massiga, mida katsid mustad tähnid. Selle pehme massi keskel oli suu ja kaks niisket kiiskavat silma, mis asusid tundlate otsas. Pikad kaablisarnased kombitsad väänlesid ja pendeldasid silmade ees. Kombitsate otsas olid lihakarva roosakad pistmikku meenutavad tükid.
Üks kombitsatest oli torgatud läbi Mirny kolju. Naise keha rippus õhus, lõtv nagu kott. Ta silmad olid avatud, kuid elutud.
Teine kombits oli torgatud ühe muteerunud töölise ajju. Töölisel oli veel vastse kahvatu värvus; see oli kokku tõmbunud ja moonutatud, selle suul oli kortsus inimsuu vorm. Suus asus keelt meenutav klomp ja valged vöödid, mis meenutasid hambaridu. Silmi sellel olendil ei olnud.
Olend rääkis Mirny häälega. „Kapten-doktor Afriel...“
„Galina...“
„Mul ei ole sellist nime. Võid mind kutsuda Sülemiks.“
Afriel oksendas. Valge mass kujutas endast tohutut pead, mille aju täitis peaaegu terve ruumi.
See ootas viisakalt, kuni Afriel oli lõpetanud.
„Ma leian end taas äratatult,“ ütles Sülem justkui unistava häälega. „Rõõmuga näen, et mingit suuremat hädaolukorda ei ole. On vaid tavapärane oht, juba peaaegu rutiinne.“ See vaikis delikaatselt. Mirny keha liikus õhus; tema hingamine oli ebainimlikult ühtlane. Silmad avanesid ja sulgusid. „Järjekordne noor rass.“
„Misasi sa oled?“
„Ma olen Sülem. Täpsemalt üks selle kastidest. Ma olen tööriist, adaptsioon; minu eriala on intellekt. Mind ei vajata tihti. On hea, et mind jälle vajatakse.“
„Kas sa oled kogu aeg siin olnud? Miks sa meid ei tervitanud? Me oleksime sinuga tegelenud. Me ei mõelnud midagi halba.“
Kombitsa otsas asuv niiske suu tegi naervaid hääli. „Ka mina naudin irooniat nagu sina,“ ütles see.
„Olete ennast avastanud kenast lõksukesest, kapten-doktor. Te tahtsite panna Sülemi enda ja oma rassi heaks tööle. Te tahtsite meid kasvatada ja uurida ja kasutada. Imeline plaan, kuid me nägime selle läbi juba ammu enne, kui teie rass tekkis.“
Afrieli paanikas aju töötas palavikuliselt. „Sa oled intelligentne olend,“ ütles ta. „Pole mingit põhjust meile halba teha. Räägime läbi. Me saame teile kasulikud olla.“
„Jah,“ nõustus Sülem. „Te aitate meid. Sinu kaaslase mälestused ütlevad, et praegu on ebamugav periood, mil galaktikas tuleb intellekti sageli ette. Intellekt on tüütu. See põhjustab meile kõiksuguseid pahandusi.“
„Mis mõttes?“
„Te olete noor rass ja panete suurt rõhku omaenese tarkusele,“ ütles Sülem. „Nagu paljud teised, ei näe ka teie, et intellekt ei ole ellujäämist soodustav tegur.“
Afriel pühkis näolt higi. „Meil on läinud hästi,“ ütles ta. „Me tulime teie juurde, rahumeelselt. Teie ei tulnud meie juurde.“
„Just sellele ma osutangi,“ ütles Sülem suursuguselt. „Teie tung laieneda, uurida, areneda on see mis toob kaasa teie huku. Te oletate naiivselt, et võite oma uudishimu lõpmatult toita. See on juba väga vana lugu, selle on läbi teinud lugematu arv rasse enne teid. Tuhande, võib-olla veidi rohkema aasta pärast teid enam ei ole.“
„Kas te kavatsete meid hävitada? Hoiatan, et see ei saa teil olema kerge.“
„Jällegi te eksite. Teadmistes peitub jõud! Kas te arvate, et see nigel keha – primitiivsed jalad, naeruväärsed käed, pisike kortsus aju – suudab olla sellise jõu kandja? Kindlasti mitte! Teie rass on juba iseenesest kildudeks purunemas, ilma mingi välise mõjutuseta. Teie algne kuju on muutumas kasutuks. Teie geene on muudetud, te ise, kapten-doktor, olete rohmakas eksperiment. Saja aasta pärast olete juba muistis. Tuhande aasta pärast teid enam isegi ei mäletata. Teie rass läheb sama teed, mis tuhanded enne teid.“
„Mis tee see siis on?“
„Ma ei tea.“ Sülemi kombitsa otsas asuv asi tegi itsitamisele sarnanevat heli. „Nad on minu nägemisulatusest väljas. Nad kõik on avastanud midagi, teada saanud midagi, mille tõttu nad on väljunud minu arusaamise piiridest. Võimalik, et isegi eksisteerimise piiridest. Igal juhul ei tunne ma nende kohalolu kusagil. Nad ei näi midagi tegevat, millessegi sekkuvat. Nad näivad olevat igas mõttes surnud. Haihtunud. Nad võivad olla muutunud jumalateks või vaimudeks. Igal juhul pole mul mingit soovi nendega liituda.“
„Seega, seega olete te...“
„Intellekt on mitmes mõttes kahe teraga mõõk, kapten-doktor. See on kasulik ainult kuni teatud punktini. Edasi hakkab see elamist segama. Elu ja intellekt ei sobi hästi kokku. Need ei ole sugugi nii lähedalt seotud, nagu te lapsikult arvate.“
„Kuid sina oled ratsionaalne olend.“
„Ma olen tööriist, nagu öeldud.“ Moondunud asi kombitsa otsas tegi ohkavat heli. „Kui te alustasite oma feromoonide eksperimendiga, täheldas Emaolend keemilise tasakaalu rikkumist. See vallandas teatavat geneetilised mustrid tema kehas, ja ma sündisin taas. Keemilise sabotaaži probleemi lahendamiseks on intellekt kõige parem vahend. Ma olen ajutööline, mind on loodud selleks, et ma oleksin intelligentsem igast noorest rassist. Kolme päeva möödudes oli mul olemas eneseteadvus. Viie päeva pärast olin lahti mõtestanud need märgid oma kehal. See on minu rassi ajalugu geneetiliselt salvestatud kujul... Viie päeva ja kahe tunni pärast olin mõistnud probleemi olemust ja teadsin, mida tuleb teha. Nüüd ma teen seda. Ma olen kuus päeva vana.“ „Mida sa kavatsed teha?“
„Teie rass on väga elujõuline. Ma oletan, et te jõuate siia, meiega võistlema, umbes viiesaja aasta jooksul. Võimalik, et varemgi. Sellist vastast on tarvis põhjalikult uurida. Ma kutsun teid meie kogukonnaga püsivalt liituma.“ „Mida sa sellega mõtled?“
„Pakun sulle sümbiondi positsiooni. Mul on olemas isane ja emane, kelle geene on muudetud ja kes on seetõttu vigadeta. Te olete perfektsed paaritumise jaoks. See hoiaks kokku palju kloonimise vaeva.“
„Sa arvad, et ma reedan oma rassi ja aitan teil luua orjarassi?“
„Sinu valik on lihtne, kapten-doktor. Jääda intelligentseks, elavaks olendiks, või saada mõistuseta nukuks nagu teie partner. Ma olen kõik tema neuroloogilised funktsioonid üle võtnud; ma võin teha sama sinuga.“
„Ma võin ennast tappa.“
„See võib tõesti tülikaks osutuda, sest ma peaksin siis looma kloonimistehnoloogia. Kuigi ma suudan seda, on see mulle valus. Ma olen geneetiline artefakt; minu sees on kaitsemehhanismid, mis takistavad mul Pesa üle võtmast ja oma huvides ära kasutamast. See oleks samasse progressilõksu langemine, kuhu on langenud teised intelligentsed rassid. Samal põhjusel on piiratud ka minu eluiga. Ma elan vaid tuhat aastat, kuni teie rassi üürike energiapuhang on läbi ja rahu taastatud.“
„Ainult tuhat aastat?“ Afriel naeris kibedalt. „Mis edasi? Ma oletan, et sa tapad siis mu järeltulijad, kuna neile pole enam rakendust?“
„Ei. Me ei ole tapnud ühtegi nendest viieteistkümnest rassist, keda me oleme siia kaitseuuringute eesmärgil võtnud. Vaadake seda väikest olendit, kes teie pea juures hõljub ja teie okset sööb, kapten-doktor. Viissada miljonit aastat tagasi värises kogu galaktika tema esivanemate ees. Kui nad meid ründasid, päästsime me nende vastu valla nende endi liigi. Loomulikult muutsime neid eelnevalt, tegime nad targemaks, tugevamaks ja enesestmõistetavalt meile täiesti lojaalseks. Meie Pesad olid ainsad maailmad, mida nad tundsid, nad võitlesid vapruse ja kavalusega, mida me ise poleks kunagi suutnud saavutada... Kui teie rass peaks saabuma siia meid ära kasutama, toimime loomulikult samamoodi...“
„Meie, inimesed, oleme teistsugused.“
„Loomulikult.“
„Tuhat aastat siin ei muuda meid. Te surete ja meie järglased võtavad teie Pesa üle. Mõne põlvkonna pärast hakkame siin asju juhtima ilma teieta. Pimedus ei loe.“
„Kindlasti mitte. Siin pole teil silmi vaja. Te ei vaja mitte midagi.“
„Sa lubad mul edasi elada? Õpetada neile kõike, mida ma tahan?“
„Loomulikult, kapten-doktor. Tegelikult teeme me teile teene. Tuhande aasta pärast on teie järeltulijad siin ainsad jäänused inimrassist. Me kingime teile surematuse, me võtame teie säilitamise enda peale.“
„Sa eksid, Sülem. Sa eksid intellekti osas, sa eksid ka kõige muu osas. Võib-olla teised rassid langesid parasitismi, kuid inimesed ei ole sellised.“
„Loomulikult. Sa oled siis nõus?“
„Jah, ma võtan väljakutse vastu. Ja ma võidan.“
„Suurepärane. Kui investorid naasevad, lasen vedrusabadel öelda, et nad on teid tapnud, ja nad käsivad mitte tagasi tulla. Investorid ei tule. Järgmisena peaksid saabuma inimesed.“
„Kui mina teid ei võida, võidavad nemad.“
„Võib-olla.“ Olend ohkas jälle. „Mul on hea meel, et ma ei pea sind absorbeerima. Oleksin hakanud puudust tundma meie vestlustest.“
