RAAMATUKATKEND: Caroline Graham "Mõrvad Badger's Driftis"

Maalilises Midsomeri maakonnas Badger’s Drifti alevikus mõrvatakse leebe vanapiiga, kellel ei olnud ainsatki vaenlast. Kui peainspektor Tom Barnaby asja uurima hakkab, selgub aga, et maaelu rahuliku pealispinna all peitub ohtralt hirmsaid saladusi ja esimene kuritegu ei jää sugugi viimaseks. /// Raamatus on 239 lehekülge. Teos on müügil koos laupäevalega LP 30.11-06.12. Vaata müügikohti http://raamat.epl.ee

1

„Seal on midagi väga viltu ja ma loodan, et te võtate midagi ette. Politsei ongi ju selle jaoks?”
Seersant Troy hoidis hinge kinni – nipp, mida ta oli õppi­nud politseikolledžis ühelt kolleegilt, kes huvitus sügavalt tai chi’st ja teistest veidratest idamaa asjadest. See oli väga tõhus, kui tuli teha tegemist häbematute mootorratturite, riiakate alaealiste ja – nagu nüüd – napakate vanade daamidega.

„Seda küll, preili... ee...” Seersant teeskles, just nagu oleks ta unustanud naise nime. Mõnikord sundis see lihtne manööver inimesi mõtlema, kas nende visiit on ikka tülitamist väärt ning nad tegid minekut, et pääseda tarbetust paberimäärimisest.

„Bellringer.”
Kõlistab uste taga, mõtles seersant, tundes heameelt, et oli seose nii kiiresti välja mõelnud, suutes seejuures säilitada range näoilme. „Kuid kas te olete kindel, et seal on vaja midagi uuri­da? Teie sõbranna oli eakas ja kukkumine oli talle liiast. See on üsna tavaline, eks ole?”

„Jama!”
Naise hääl ajas seersandil karvad turri, see oli kõlav, autori­teetne ja väga omane keskklassi kõrgemale – liigagi kõrgele – kihile. Kindla peale käsutas see daam omal ajal mitut teenijatüd­rukut, mõtles Troy. Talle ja tema naisele meeldis telerist head kostüümidraamat vaadata.

„Ta oli terve nagu härg,” teatas preili Bellringer veendunult. „Nagu härg.” Seda korrates hakkas ta hääl värisema. Issake, mõtles seersant Troy, nüüd kukub mutt veel kõigele lisaks vesistama. Ta sirutas käe automaatselt pabertaskurätiku järele ja hakkas jäl­le normaalselt hingama.

Preili Bellringer ei teinud taskurätikust väljagi. Tema vasak käsi kadus gobeläänkotti, soris seal väheke ringi ja ilmus välja koos ümmarguse ehtekarbiga. Vanapreili avas karbi ja raputas sealt käeseljale tubli kuhja kollakaspruuni pulbrit. Ta nuusutas seda kordamööda mõlema ninasõõrmega, surudes toimingu ajal teise kinni otsekui veepinnale tõusev hüljes. Ta pani karbi kotti tagasi ja aevastas mehiselt. Seersant Troy haaras paberitest kinni. Kui tolm oli alla langenud, käratas preili Bellringer: „Ma tahan näha teie ülemust.”

Seersant Troyle oleks valmistanud suurt naudingut teatada, et ühtki ülemust pole kohal. Kahjuks polnud see nii. Peainspektor Barnaby oli just naasnud puhkuselt ja vaatas oma kabinetis toimikuid läbi.
„Oodake üks hetk,” ütles Troy ja oleks äärepealt lisanud lause lõppu „maadam”.

Kui Troy koputas Barnaby uksele ja sisenes kabinetti, säilis tema näol ükskõikne ilme, ning ta hoidis kindlalt enda teada, mida ta arvab preili Bellringeri seniilsusastmest. Ülemus võis olla mõnikord küllalt terava ütlemisega. Barnaby oli suurt kasvu tugev mees, kelle valitsejalik hoiak oli taltsutanud kõvemaidki mehi kui Gavin Troy, kui need tikkusid avaldama oma arva­must, mis tehti seejärel pihuks ja põrmuks. „Mis on, seersant?”

„Seal on üks vana... vanem daam, söör. Preili Bellringer Badger’s Driftist. Ta nõuab mõne ametniku jutule. Tähendab, kellegi teise jutule peale minu.”
Barnaby tõstis pea. Ei paistnud sedamoodi, nagu oleks ta tul­nud puhkuselt, mõtles Troy. Peainspektor nägi väsinud välja. Ja sugugi mitte terve. See polnud hea näitaja. Väike tabletipurk, mida Barnaby alati kaasas kandis, seisis veekarahvini kõrval laual.
„Mis asjus?”
„Tema sõbranna suri ja ta pole rahul.”
„Kes oleks?”

Seersant vormistas vastuse ümber. Nähtavasti oli täna just üks ülemuse turris päevadest. „Tähendab, söör, ta on veendunud, et seal on midagi viltu. Mitte päris nii, nagu peaks.”
Peainspektor Barnaby vaatas kõige ülemist toimikut: eriti ebameeldiv lapseahistamisjuhtum. Oleks meeldiv selle lugemi­ne mõneks ajaks edasi lükata. „Hästi. Juhata ta siia.”

Preili Bellringer seadis ennast seersant Troy pakutud toolile istuma ja kohendas volange. Vanapreili oli omaette vaatamisväär­sus – pigem ehitud kui riietatud. Kõik, mida ta kandis, oli kulu­nud, kuid selles oli veel kunagi rikkalikult tikitud kangaste küütlevat sära. Ta sõrmi ehtisid mõned väga kaunid sõrmused, mille kivid olid mustusest tuhmunud. Ka tema küünealused olid mustad. Tema pruunikas kortsulises näos säravate silmade pilk oli kogu aeg liikvel. Ta nägi välja nagu katkutud kotkas. 

„Mina olen peainspektor Barnaby. Kas ma saan teid aidata?”
„Nojah...” Vanapreili silmitses teda kahtlevalt. „Kas ma tohin küsida, miks te olete tsiviilis?”
„Milles? Oh...” Ta järgis naise ranget pilku. „Ma olen uurija. Erariietes.”
„Ahsoo.” Jäänud vastusega rahule, jätkas vanapreili: „Ma ta­han, et te uuriksite ühte surmajuhtumit. Minu sõbranna Emily Simpson oli kaheksakümneaastane ja kuna ta oli kaheksakümneaastane, kirjutati tema surmatunnistus automaatselt välja. Kui ta oleks olnud poole noorem, oleks kerkinud üles mõningaid küsimusi. Teda oleks lahatud.”
„Mitte ilmtingimata, preili Bellringer. See oleks sõltunud as­jaoludest.”

Barnaby polnud aastaid kuulnud sellist kõnepruuki. Noorpõlveaegsetest filmidest saadik. Sõjajärgsed filmid kubisesid korraliku soenguga, sirge selja ja peenutsevalt kõnelevatest noor­test inglastest.
„Antud asjaolud on tõesti väga veidrad.” Need ei kõlanud üldsegi mitte veidralt, mõtles Barnaby märkmikku ja pastakat võttes. Postiljon oli leidnud naise sõbranna kaminaesisel vaibal lamamas. Tal oli vaja pakk allkirja vas­tu üle anda, ja kuna koputusele ei vastatud (peale koera vihase haukumise), oli ta vaadanud elutoa aknast sisse.

„Postimees tuli otse minu juurde – ta on olnud aastaid meie postiljon ja tundis meid mõlemaid – ja ma helistasin doktor Lessiterile...”
„Teie sõbranna perearstile?”
„Tema on kõikide perearst, inspektor. Kõikidele vanematele inimestele külas, kellel pole transpordivahendit. Muidu peaksid nad minema nelja miili kaugusele Caustonisse. Nojah, ma tõttasin kohale, võtsin võtmed, kuid see polnud vajalik, sest...” Preili Bellringer tõstis nimetissõrme sõjakalt püsti. „See oli esimene veider asi, mida ma märkasin: tagauks oli lahti.”
„Kas see oli ebatavaline?”
„Ennekuulmatu. Hiljuti käisid külas murdvargad. Emily oli väga ettevaatlik.”
„Kõigil esineb mõnikord mäluauke,” pomises Barnaby.
„Mitte Emilyl. Temal oli kindel rutiin välja kujunenud. Kell üheksa õhtul kontrollis ta kella, lülitas alarmseadeldise seitsmeni sisse, viis Benjy oma korvi ja lukustas tagaukse.”
„Ja te teate, et alarm oli sisse lülitatud?”
„Ma vaatasin spetsiaalselt.”
„See viitab kindlalt, et ta suri enne kella üheksat õhtul.”
„Ei, ei surnud. Ta suri öösel. Tohter ütles.”
„Ta võis surra öösel,” jätkas inspektor kannatlikult, „kuid kaotada teadvuse mitu tundi varem.”
„Ja nüüd tuleb otsustav argument,” ütles preili Bellringer sä­rava pilguga, otsekui poleks Barnaby sõnu kuulnudki, „mis te orhidee kohta ütlete?”
„Orhidee,” kordas Barnaby rahulikult. Kolmkümmend aas­tat inimestega suhtlemist olid õpetanud teda kannatlikuks. Prei­li Bellringer selgitas.

„Sel õhtupoolikul, kui mu sõbranna suri, läksin ma metsa ja­lutama. Rumal tegu, sest see viis mind veelgi enam endast välja. Avastasin järsku, et ma otsin orhideed, kuigi polnud enam mingit tähtsust, kas ma leian selle või ei. Ja siis adusin ma Emily sur­ma, nagu ma teda nägin... seal lamamas... et see ei saanud nii olla.” Ta vaatas inspektorile otsa, pilgutas mõne korra silmi ja tõmbas ninaga. „See kõlab vist imelikult.”
„Üldse mitte.”

„Ja siis ma leidsin selle. Kuid Emily oli minust ette jõud­nud.” Nähes Barnaby küsivat kulmukergitust, jätkas ta: „Meil oli koha märgistamiseks lindiga kepike. Tema oma punasega, minul kollasega.” Preili Bellringer kummardus ettepoole ja tema pilk oli nii pinev, et Barnaby hoidis ennast vaevu tagasi, et mitte samaga vastata. „Miks ta ei tulnud mulle kohe ütlema?”
„Võib-olla lükkas ta seda edasi. Nagu üllatust.”

„Ei-ei,” ütles vanapreili ärritatult, et inspektor olukorrast aru ei saa, „te ei mõista. Ma tunnen Emilyt peaaegu kaheksakümmend aastat. Ta oleks erutusest üle keenud. Ta oleks tulnud otse minu juurde.”
„Ta võis ennast juba koduteel halvasti tunda.”
„Selleks, et koju jõuda, pidi ta minu väravast mööduma. Kui ta oleks tundnud ennast halvasti, oleks ta sisse astunud. Ma olek­sin tema eest hoolitsenud.”
„Kas te nägite teda sel päeval?”
„Kella kahe paiku, kui ta tuli Benjyga jalutamast. Ja enne, kui te küsite – nad olid mõlemad erksad nagu kirbud.” Ta vaatas eksinud ja lootusrikkal moel ruumis ringi, nagu seda kellegi kaotanud inimesed mõnikord teevad. Võimetud taluma tühja kohta, nad otsekui ootavad, et surnud inimene ilmub taas nende ette. „Ei.” Ta pilk jäi kindlalt inspektorile pidama. „Midagi juh­tus pärast seda, kui ta leidis orhidee, ja enne seda, kui ta jõudis külla tagasi, midagi, mis sundis teda orhideed unustama. Ja see pidi olema midagi väga erilist, uskuge mind.”

„Kui see on tõsi, kas te arvate siis, et šokk tappis ta?”
„Ma pole nii kaugele mõelnud.” Preili Bellringer kortsutas kulmu. „Aga on veel üks asi...” Ta tuhnis vihaselt kotis ja hüüa­tas: „Mida te sellest arvate?” Ta ulatas Barnabyle paberitüki, mil­lele oli kirjutatud Causton 1234 Terry.
„Samariitlased.”
„Kas tõesti? Noh, nad võivad abistada, kuid päris kindlasti ei anna nad informatsiooni. Neilt ei saa sõnakestki välja pigistada. Ütlevad, et kõik on konfidentsiaalne.”
„Kust te selle leidsite?”
„Väikeselt lauakeselt telefoni alt. Ma ei kujuta ette, milleks pidi ta neile helistama.”
„Oletatavasti oli ta mures ja rusutud ning tal oli tarvis kellegagi rääkida.”
„Täiesti võõra inimesega? Naeruväärt jutt!” Pahase norsatuse taga oli peidus portsjon solvumist. „Meie generatsioon ei lange depressiooni. Meie oleme sitked. Mitte nii nagu tänapäeval. Ini­mesed muudkui ahmivad rahusteid, kui midagi on viltu.”

Barnaby tundis, et tal hakkab sees keerama, ja ta nihutas ennast toolil. Ajutine huvi, mida naise jutt oli tekitanud, hakkas raugema. Ta oli ärritatud ja kannatamatu. „Millal teie sõbranna suri?”
„Reedel, seitsmeteistkümnendal. Kahe päeva eest. Ma olen seda asja sellest alates seedinud. Teadsin, et see ei vii kuhugi. Teadsin, et mulle öeldakse, et ma räägin mõttetusi. Ja nii see oli.”
„Kuidas, palun?”
„Noormees seal laua taga. Ütles, et Emily eas võis seda ooda­ta, ja vihjas, et ma raiskan tema kallist aega,” kurtis preili Bellringer ja lisas sapiselt: „Ei paistnud, et ta oleks seal millegagi tegelnud.”
„Saan aru. Kõiki kaebusi ja vihjeid uuritakse. Olenemata sel­lest, kas need vastavad tõele või ei. Kes on Emily kõige läheda­sem inimene?”

„See olen vist mina. Kummalgi meist pole enam lähedalt su­gulasi. Kõik nõod ja tädid on ammu looja karjas. Tal oli õe­poeg kusagil teispool maakera. Mina olen Emily pärija. Kumbki meist jättis kõik testamendiga teisele.”

Lugu jätkub Caroline Grahami raamatus „Mõrvad Badger Driftis”

Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/12