Muusik, tõlkija ja kolumnist Mart Kalvet vestleb Charles Strossiga Kirjanike Maja musta laega saalis pühapäeval, 2. juunil kl 15.

***

KATKEND:

Kohe pärast ärkamist on Manfred alati kõige haavatavam.

Kui kunstvalgus toa üle ujutab, ehmatab ta karjatades ärkvele. Hetkeks pole ta kindel, kas üldse magas. Ta unustas õhtul teki peale tõmmata ja jalad tunduvad nagu külmunud papist känkrad. Seletamatust pingest värisedes tõmbab ta reisikotist värske aluspesu ning sikutab siis määrdunud teksad jalga ja särgi selga. Ta peab täna aega leidma, et Amsterdami turgudel jahtida töötlemata T-särki, või otsima mõne Renfieldi ja saatma selle riidekraami ostma. Tegelikult peaks ta jõusaali vaatama ja trenni tegema, aga aega pole – prillid meenutavad talle, et ta on hetkest kuus tundi maas ja peab kiiresti järele jõudma. Hambad valutavad ja keel tundub nagu metsaalune, millest on Agent Orange'iga üle käidud. Tal on tunne, et eile läks miski halvasti; kui ta ainult suudaks meenutada, mis.

Hambaid pestes kiirloeb ta uut popfilosoofia köidet, blogib seejärel oma veebimõtted avalikku marginaaliserverisse; ta on veel liiga uimane, et postitada hommikusöögieelse rutiini lõpetuseks varajane sõnavõtt oma jututahvlisaidile. Aju on veel nüri nagu hüübinud verega kokku kleepunud skalpell: ta vajab stiimuleid, põnevust, põletavalt uut. Mis iganes, see võib hommikusöögini oodata. Ta avab magamistoa ukse ja astub vaibal lebavale väikesele niiskele pappkarbile peaaegu peale.
Karp – ta on paari niisugust varemgi näinud. Aga sellel pole marke ega ka mitte aadressi: ainult tema nimi, suure lapseliku käekirjaga. Ta põlvitab ja tõstab selle õrnalt üles. Kaal on enam-vähem õige. Miski libiseb sees, kui ta karpi ühele ja teisele poole kallutab. See haiseb. Ta viib selle tuppa, ettevaatlikult, vihaselt. Siis avab ta selle, et oma hullemaid kahtlusi kinnitada. Looma aju on kirurgiliselt eemaldatud, välja kraabitud nagu keedumuna koorest.

"Kurat!"

Hullumeelne on esimest korda ta magamistoa ukseni jõudnud. See tähendab ärevusttekitavaid võimalusi.

Manfred seisatab korraks, saadab agendid jahtima vahistamiste statistikat, politseisuhteid, õigusteavet, Hollandi loomakaitseseadusi. Ta pole kindel, kas valida arhailisel häältelefonil 112 või jätta see niisama. Tema ängi tajuv Aineko peidab end haledalt kräunudes riidekapi alla. Tavaliselt kulutaks ta minuti tolle rahustamiseks, aga mitte praegu. Isegi ta juuresolek on äkki äärmiselt piinlik, sügava küündimatuse möönmine. Loom on liiga realistlik, nagu oleksid surnud kassipoja närvikaardid – kahtlemata varastatud mingi kahtlase üleslaadimiseksperimendi jaoks – kuidagiviisi tema plastkoljut polsterdama sattunud. Ta vannub uuesti ja läheb siis kergema vastupanu teed: kaks astet korraga trepist alla, komistab teise korruse mademel, alla esimese korruse söögisaali. Siin sooritab ta muutumatud hommikurituaalid.

Hommikusöök on ikka ühesugune, vaikne sügava geoloogilise aja saar keset uute tehnoloogiate maapõuekerkeid. Ta tarbib mehaaniliselt kausi maisihelbeid kooritud piimaga, lugedes samal ajal artiklit avaliku võtme steganograafiast ja parasiitide poolsest võrguidentiteedi võltsimisest, toob seejärel lauale taldriku täisteraleiva ja mingi veidra seemneid täis Hollandi juustu lõikudega. Tema kohal on tass kanget musta kohvi. Ta võtab selle kätte ja lürbib pooltühjaks enne, kui taipab, et pole lauas üksi. Keegi istub tema vastas. Ta vaatab ükskõikselt üles ja tardub seesmiselt.

"Hommikust, Manfred. Mis tunne on olla valitsusele võlgu kaksteist miljonit kolmsada kuuskümmend kaks tuhat üheksasada kuusteist dollarit ja viiskümmend üks senti?" Naine naeratab Mona Lisana, ühtaegu hellalt ja provotseerivalt.

Manfred paneb kõik teadvuses toimuva määramata ajaks ootele ja jõllitab teda. Ta on laitmatult riides, seljas ametlik hall kontoriülikond, siledalt taha kammitud juuksed, pilkavad sinised silmad. Ja ilus nagu alati: pikk, tuhkblond, näojoontega, mis kõnelevad proovimata jäänud modellikarjäärist. Ta reväärile kinnitatud valvemärk – tehingueelne professionaalse käitumise tagatis – on välja lülitatud. Manfred tunneb end surnud kassipoja ja lennuväsimuse jäänuste tõttu katkise ja üsna segasena. Ta lõriseb naise poole: "See on väljamõeldud nõue! Kas nad saatsid su siia, sest arvavad, et ma sind kuulan?" Ta hammustab tüki juustuga näkileiba: "Või otsustasid teate ise kohale toimetada ainult selleks, et mu hommikueine ära rikkuda?"

"Manny." Naine kortsutab piinatud ilmel kulmu. "Kui sa kavatsed nii vastaline olla, siis lähen parem kohe minema." Ta jääb vait ja hetke pärast noogutab Manfred vabandavalt. "Ma ei tulnud nii kaugele kõigest laekumata maksu nõude pärast."

"Ah nii." Manfred paneb kohvitassi ettevaatlikult käest ja mõtleb hetke, püüdes oma ebamugavustunnet ja segadust peita. "Mis sind siis siia toob? Võta endale kohvi. Ära räägi, et tulid mulle ütlema, et ei saa ilma minuta elada."

Naise pilk lajatab ratsapiitsana: "Ära meelita ennast. Metsas pole puudest puudust, jututoas on kümme tuhat lootusrikast alamat ja nii edasi. Kui ma valin mehe oma sugupuusse panust andma, siis võid ühes asjas kindel olla: ta ei ole kitsipung, kui asi puudutab oma laste ülalpidamist."
"Viimati ma kuulsin, et sa oled palju koos Brianiga," sõnab Manfred ettevaatlikult. Brian: nimi ilma näota. Liiga palju raha, liiga vähe mõistust. Kuidagimoodi seotud raamatupidamisfirmaga, millel üsna kõrge kursiga aktsiad.

"Brian?" Pamela turtsatab. "See on juba ammu läbi. Ta läks imelikuks – põletas mu lemmikkorseti, nimetas mind klubides käimise pärast litsiks, tahtis mind keppida. Arvas, et on perekonnainimene: üks neist sõnapidajatest meestest. Ma jätsin ta kus seda ja teist, aga ma arvan, et ta varastas mu aadressiraamatu koopia – mõned sõbrad räägivad, et ta ahistab neid meilidega."

"Seda juhtub tänapäeval sageli." Manfred noogutab peaaegu kaastundlikult, ehkki väike kihkvel nurgake temast tunneb kahjurõõmu. "Siis on hea, et lahti said. See siis tähendab, et sa oled ikka veel aktsioonis? Aga otsid, ee...”

"Traditsioonilist pereelu? Jah. Tead, mis probleem sul on, Manny? Sa jäid sündimisega nelikümmend aastat hiljaks. Sa usud ikka veel abielueelsesse kiimlemisse, aga sind häirib mõte tagajärgedele."

Manfred joob kohvi lõpuni, suutmata teise järjekindlusetule jutule tõhusalt vastata. See on põlvkondade värk. See põlvkond tarvitab rõõmuga lateksit ja nahka, piitsa ja anaaltappe ja elektrostimulatsiooni, aga neid šokeerib kehavedelike vahetamine: see on eelmise sajandi antibiootikumide väärkasutuse sotsiaalne kõrvalmõju. Vaatamata kaheaastasele kihlusele pole tal olnud Pamelaga penetratiivset vahekorda.

"Ma lihtsalt pole laste saamise suhtes kindel," ütleb ta viimaks. "Ja ma ei kavatse niipea meelt muuta. Asjad muutuvad nii kiiresti, et isegi kahekümneaastane kohustus tähendab liiga pikka etteplaneerimist – samahästi võiks rääkida järgmisest jääajast. Mis rahasse puutub, siis ma olen paljunemiskõlbulik – lihtsalt mitte kehtiva paradigma parameetrite järgi. Kas sa ei muretseks tuleviku pärast, kui oleks aasta 1901 ja sina äsja abiellunud piitsatöösturiga?"

Pamela sõrmed tõmblevad ja Manfredil lähevad kõrvad punaseks, aga naine jätab kahemõttelisuse tähelepanuta. "Sul pole üldse vastutustunnet, kas pole? Ei oma kodumaa ega minu suhtes. Selles ongi asi. Ükski su suhe ei loe, hoolimata sellest intellektuaalomandi äraandmise jamast. Tead, sa kahjustad inimesi. See kaksteist milli pole mingi laest võetud number, Manfred; tegelikult ei oodata, et sa selle tasuksid. Aga see on peaaegu täpne summa, mille sa võlgneksid tulumaksuna, kui tuleksid koju, teeksid firma ja saaksid omal jõul...”

"Ma pole nõus. Sa ajad segi kaks täitsa erinevat asja ja nimetad mõlemat "vastutustundeks". Ja ma ei alusta nüüd tasu võtmisega ainult selleks, et maksuamet oma bilansi tasakaalu saaks. See on nende oma kuradi viga ja nad teavad seda. Kui nad poleks mind kuueteistaastaselt jahtinud ja tohutult hargnevas mikroarvete pettuses kahtlustanud...”

"Minevik." Pamela heidab ükskõikselt käega. Ta sõrmed on pikad ja saledad, kaetud mustade läikivate kinnastega – piinliku kiirguse ärahoidmiseks elektriliselt maandatud. "Veidi head nõu ja selle kõik saab kõrvale jätta. Varem või hiljem pead sa niikuinii mööda ilma laaberdamise järele jätma. Täiskasvanuks saama, kohusetundlikuks hakkama ja õigesti käituma. See teeb Joe'le ja Sue'le haiget, nad ei saa aru, mis mees sa oled."

Manfred hammustab keelde, et esimesena pähetorganud vastust tagasi hoida, täidab siis uuesti kohvitassi ja võtab veel ühe lonksu. Ta süda teeb tagurpidisalto: naine heidab talle taas kinda, püüab ikka teda omada. "Ma töötan kõigi hüvanguks, mitte ainult mingi kitsalt määratletud riikliku huvi nimel, Pam. See on külluslik tulevik. Sa oled ikka veel kinni singulaarsuse-eelses majandusmudelis, mis mõtleb defitsiidi terminites. Ressursside jaotamine pole enam probleem – see on kümne aastaga möödas. Kosmos on igas suunas lame ja me saame laenata esimesest universaalsest entroopiapangast nii palju ribalaiust kui vaja. On isegi leitud märke arukast ainest – MACHO-d, suured pruunid kääbused galaktika halos, mis lekivad kiirgust pika infrapuna lainealas – kahtlaselt suur entroopia leke. Viimased näitajad ütlevad, et galaktika M31 barüonide massist kuulus umbes seitsekümmend protsenti mõtlevale ainele – kaks koma üheksa miljonit aastat tagasi, kui footonid, mida me praegu näeme, teele asusid. Meie ja võõrrasside vahel on arvatavasti triljon korda suurem intellektilõhe kui meie ja ümarussi vahel. Kas sa veidikegi mõistad, mida see tähendab?"

Pamela näkitseb leivaviilu ja õnnistab teda pika kiskjapilguga. "Mul ükskõik: see on liiga kaugel, et meid kuidagi mõjutada, kas pole? Pole vahet, kas ma usun seda singulaarsust, mida sa taga ajad, või võõrrasse tuhande valgusaasta kaugusel. See on kimäär nagu 2000. aasta probleemgi ja kuni sa selle sabas jooksed, ei aita sa vähendada eelarve puudujääki ega perekonda luua, ja mina hoolin sellest. Ja enne kui sa ütled, et mulle läheb see korda ainult sellepärast, et ma olen sedasi programmeeritud, küsi endalt, kui lolliks sa mind õieti pead. Bayesi teoreem ütleb, et mul on õigus, ja sa tead seda."

"Mida sa...” Manfred vakatab jahmunult, ta kobrutav entusiasm põrkab vastu teise kindlat veendumust nagu vesi vastu tammi. "Miks? Ma tahan öelda, mispärast? Mis põrgut peaks sulle korda minema, mida mina teen?" Sest sina tühistasid meie kihluse, jätab ta lisamata.

Pamela ohkab. "Manny, maksuametile läheb korda palju rohkem, kui sa suudad kujutleda. Iga Mississippist lõunas kogutud maksudollar läheb võla jaoks, kas sa teadsid seda? Meil läheb ajaloo suurim põlvkond pensionile ja rahakirst on tühi. Meie – meie põlvkond – ei tooda samuti maksumaksjate baasi asendamiseks piisavalt oskuslikke töötajaid, sest meie vanemad keerasid rahvahariduse süsteemi vussi ja tellisid ametnikutöö väljast. Kümne aasta pärast on umbes kolmkümmend protsenti meie elanikkonnast pensionärid või töökoha kaotanud. Tahad näha, kuidas seitsmekümneaastased New Jersey tänavanurkadel külmetavad? Seda su suhtumine mulle ütleb: sa ei aita neid toetada, sa lased oma kohustuste eest jalga just nüüd, kui meil on suured probleemid. Kui meil ainult õnnestuks see võlapomm kahjutuks teha, võiksime nii palju ette võtta – vananemisprobleemiga võidelda, keskkonna korda teha, ühiskonna hädasid ravida. Selle asemel sa lihtsalt raiskad oma annet ja annad lootusetule eurorämpsule toimivaid kiire rikastumise skeeme, ütled Vietnami zaibatsu'dele, mida järgmisena ehitada, et meie maksumaksjate käest töö ära võtta. Ma tahan teada, miks? Miks sa seda teed? Miks sa ei või lihtsalt koju tulla ja oma osa eest vastutama hakata?"

Nad vaatavad teineteisele vastastikuses arusaamatuses otsa.

"Kuule," ütleb Pamela kohmetult. "Ma olen paar päeva siinkandis. Tegelikult tulin ma siia kohtuma rikka neurodünaamikust maksupagulasega, kes kuulutati äsja riigivaraks – Jim Bezier'ga. Ma ei tea, kas sa oled temast kuulnud, aga mul on täna hommikul kohtumine, et ta maksupuhkuse paberid allkirjastada, ja pärast seda on mul kaks vaba päeva ja teha pole muud, kui mööda poode käia. Ja tegelikult ma pigem kulutaks raha seal, kus sellest midagi kasu on, mitte ei pumpaks seda EL-i. Aga kui sa tahad tüdruku aega veeta ja suudad viis minutit kapitalismi kirumata olla...”

Ta sirutab sõrmeotsa. Hetke kõhelnud, sirutab Manfred oma sõrmeotsa vastu. Nad puudutavad, vahetades visiitkaarte ja kiirsuhtlusnimesid. Naine tõuseb ja sammub söögisaalist välja. Ta seelik on piisavalt pikk töökohas kehtivatest seksuaalse ahistamise reeglitest kinnipidamiseks, kuid lõhikust välgatab pahkluu ja Manfredil jääb hing kinni. Naise juuresolek toob mälestusi ta hillitsetud kirest, korraliku piitsutamise hõõguvast järelkumast. Ta püüab mind jälle oma orbiiti vedada, mõtleb mees oimetult. Naine teab, et võib Manfredile suvalisel ajal niimoodi mõjuda: tal on mehe hüpotaalamuse privaatvõtmed ja metaajukoor võib kuradile käia. Kolm miljardit aastat reproduktiivset determinismi on Pamela kahekümne esimese sajandi ideoloogiale relvad kätte andnud: kui ta on lõpuks otsustanud mehe sugurakud ähvardava rahvastikukrahhi vastasesse sõtta värvata, on Manfredil raske vastu hakata. Ainuke küsimus: on see äri või meelelahutus? Ja on sel üldse mingit vahet?