RAAMATUKATKEND: Colin Dexter "Viimane buss Woodstocki"
Kaks neiut ootavat viimast Woodstocki minevat bussi. Et nad ei tea kindlalt, kas buss pole mitte juba ära läinud, otsustavad nad hääletada. Üks neist leitakse hiljem aga mõrvatuna parkimisplatsilt. Juhtumit asuvad uurima inspektor Morse - pahur, kõrk, ooperit jumaldav detektiiv - ning tema abiline seersant Lewis. Juhtniidid viivad nad kolledžiteni, ühes majas elava kolme neiuni ja varjatud armusidemeteni, kuid suhete sasipuntrast noore naise tapmise ajendi leidmine osutub keerulisemaks, kui alguses arvati. /// Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 10.05 - 16.05. Vaata müügikohti raamat.epl.ee
2.
KOLMAPÄEVAL, 29. SEPTEMBRIL
Otsekohe, kui laip oli leitud, võttis Black Prince’i juhataja härra Stephen Westbrook ühendust politseiga ning tema kõne peale tegutseti kiiduväärse operatiivsusega. Seersant Lewis Thames Valley politseijaoskonnast jagas korraldused kiirelt ja selgelt. Kümne minutiga pidi politseiauto jõudma Black Prince’i juurde; Westbrook pidi hoolitsema selle eest, et keegi ei lahkuks majast ja selle ümbrusest ega pääseks hoovi; kui keegi tahtis tungivalt lahkuda, tuli üles kirjutada mainitud isiku täielik nimi ja aadress; kui keegi peaks küsima nende sekelduste põhjust, tuli vastata ausalt.
Õhtu lõbusus hakkas langema nagu nukker õhupall ja hääled vaibusid ühes sellega, kuidas levis kuuldus: on toimunud mõrv. Keegi ei paistnud lahkumisega kiirustavat; kaks-kolm küsisid luba helistada. Kõik tundusid järsku kained, kaasaarvatud kahvatunäoline noormees, kes seisis juhataja kabinetis ja kelle viskiklaas oli ikka veel kokteilibaari letil.
Kui saabusid seersant Lewis ja kaks vormirõivais politseinikku, kogunes teisel pool teed kõnniteele väike uudishimulike salk. Neile ei jäänud märkamatuks, et politseiauto oli peatunud otse hoovi värava ees ja sulgenud tõhusalt väljapääsu. Viie minuti pärast saabus veel teinegi politseiauto ja pilgud pöördusid kõhna kehaehitusega tumedapäise mehe poole, kes sõidukist välja astus. Mees kõneles lühidalt konstaabliga, kes seisis ukse juures valves, noogutas mitu korda heakskiitvalt pead ja läks Black Prince’i.
Mees tundis seersant Lewist vaid pealiskaudselt, kuid tolle tasakaalukas asjatundlikkus jättis talle kohe hea mulje. Nad vestlesid elavalt ja väga kiiresti lepiti kokku esialgses tegevuskavas. Lewis ja abikonstaabel märgivad üles kõigi kõrtsi territooriumil viibijate nimed, nende kodused aadressid, autode registrimärgid ja panevad suusõnaliste ütluste järgi kokkuvõtlikult kirja, kus nad õhtul on olnud ja kuhu kavatsevad vahetult siit minna. Rääkida tuli rohkem kui viiekümne inimesega ja Morse mõistis, et selleks kulub tükk aega.
„Kas proovin teile kedagi appi kutsuda, seersant?”
„Arvatavasti saame kahekesi hakkama, härra inspektor.”
„Hüva. Hakakem pihta.”
Hoovi pääses uksest, mis kujutas endast Black Prince’i külgsissepääsu, selle kaudu astuski Morse üliettevaatlikult õuele ja vaatas ringi. Ta luges kokku kolmteist autot, mis olid kitsale platsile tihedasti kokku pressitud, kuid veel paar sõidukit võis jääda tal kahe silma vahele, sest autod, mis kaugemal seisid, paistsid vaid tumedate varjudena kõrge musta seina taustal, ning Morse imestas endamisi, kui suurt oskust ja täpsust peab see omanikelt nõudma, et juhtida sõidukid hoovist kitsa väljapääsu kaudu kriimustamata välja. Ta valgustas ümbrust tähelepanelikult taskulambiga ja käis hoovi aeglaselt läbi.
Õue vasakule poolele viimasena parkinud auto juht oli tagurdanud kitsasse vahesse ettenägelikult ning jätnud sõiduki ja seina vahele jardi jao vaba ruumi; pikuti tolles vahes oli lamaskil noore tütarlapse surnukeha. Laip lebas paremal küljel, pea püstakil seina najal, pikad blondid juuksed halastamatult vereviirulised. Otsekohe oli selge, et tüdruk oli tapetud tugeva löögiga kuklasse; laiba taga lebas lame raske rehvivõti, umbes poolteist tolli lai ja oma kaheksateist tolli pikk – niisugune laineliste otstega võti, mis oli olnud väga levinud, enne kui võeti kasutusele kummiparanduse kiirvahendid. Morse seisis mõne minuti, silmitsedes koledat pilti oma jalge ees. Mõrvatud tüdruku rõivastus oli napp – kiilkontsaga kingad, väga lühike tumesinine miniseelik ja valge pluus. Muud ei midagi. Morse valgustas taskulambiga tema ülakeha. Pluusi vasak hõlm oli diagonaalis katki kistud; kaks ülemist nööpi olid lahti ja kolmas ära, nii et täidlased rinnad olid peaaegu paljad. Morse valgustas ümbrust taskulambiga ja leidis puuduva nööbi kohe üles – väike valge pärlmutterketas säras vastu munakivisillutiselt. Kuidas ta vihkas seksmõrvu! Ta hüüdis konstaablit, kes seisis õue sissekäigu juures.
„Jah, härra inspektor?”
„Meil on kaarlampe tarvis.”
„Eks kuluksid ära küll, härra inspektor.”
„Muretsege mõned.”
„Mina, härra inspektor?”
„Jah, teie!”
„Kust ma need võtan ...?”
„Kust mina tean, kurat võtaks!” möirgas Morse.
Kolmveerand kaheteistkümneks sai Lewis oma tööga valmis ja tuli Morse’i juurde, kes uuris juhataja laua taga Timesi ning jõi midagi, mis oli väga viski moodi.
„Ah soo, Lewis.” Ta heitis ajalehe teisele poole lauda. „Vaadake 14 alla. Eks ole hästi küsitud?” Lewis silmitses 14 alla: Võtta bakalaureusse. 3 tähte. Ta vaatas, mida Morse oli ristsõna tulpa kirjutanud: BRA. Mida selle peale kosta? Ta polnud varem Morse’iga koos töötanud.
„Hästi küsitud, kas te ei leia?”
Lewis, kes oli aeg-ajalt hakkama saanud Daily Mirrori kohvilaua-ristsõna lahendamisega, tundis, et asi käib üle mõistuse, ning sattus veelgi suuremasse segadusse.
„Ma kardan, et pole ristsõnade peale kuigi kibe käsi, härra inspektor.”
„„Bakalaureuse” lühend on BA ja „võtta” on R-täht; ladina keeli recipe. Kas olete kunagi ladina keelt õppinud?”
„Ei, härra inspektor.”
„Kas mu jutt tundub teile ajaraiskamisena, Lewis?”
Lewis polnud kellegi narr ning ta oli üsnagi ausameelne ja rikkumata mees. „Tundub küll, härra inspektor,” ütles ta.
Morse’i huulil mängles võluv naeratus. Ta mõtles, et selle mehega klapiksid nad päris hästi.
„Lewis, ma tahan, et te töötaksite koos minuga selle juhtumi kallal.” Seersant vaatas otse Morse’i kalkidesse hallidesse silmadesse. Ta kuulis, kuidas suu ütles, et see oleks tore.
„Seda peab pühitsema,” ütles Morse. „Peremees!” Westbrook oli sealsamas lähedal ja tuli kärmesti tuppa. „Topeltviski!” Morse lükkas klaasi tema poole.
„Kas teie soovite juua, härra?” pöördus juhataja kõhklevalt Lewise poole.
„Seersant Lewis on tööülesannete täitmisel, härra Westbrook.”
Kui juhataja tagasi tuli, käskis Morse tal kutsuda kõik kõrtsisolijad, kaasaarvatud personal, nende kõige suuremasse ruumi, ning jäi siis viskit rüübates põgusalt lugema Timesi ülejäänud lehekülgi.
„Kas te Timesi loete, Lewis?”
„Ei, härra inspektor; meil ostetakse Mirrorit.” See kõlas üsnagi kurva ülestunnistusena.
„Mina ka mõnikord,” ütles Morse.
Viisteist minutit pärast südaööd tuli Morse restoranisaali, kuhu nüüd kõik olid kogunenud. Kui inspektor sisenes, kohtas Gaye hetkeks tema pilku ning tajus mehes tugevaid sundmõtteid. Tal polnud niivõrd tunnet, et teda mõttes lahti riietatakse, nagu tegi enamik mehi, keda Gaye tundis, kuivõrd tundmus, nagu olekski ta juba päriselt alasti. Kui mees kõneles, jäi ta huviga kuulama.
Morse tänas kõiki kannatlikkuse ja abivalmiduse eest. On juba väga hilja ning ta ei kavatse neid kauem kinni pidada. Nüüd peaksid kõik juba teadma, miks tuli politsei. Kõrtsi õues on toimunud mõrv – tapetud on noor blondiin. Politsei oleks väga tänulik, kui kõik jätaksid oma autod kuni hommikuni sinna, kus need praegu seisavad. Ta teab, et mõnele tähendab see raskusi koju pääsemisel, aga siia on tellitud taksod. Kui keegi soovib teatada talle või seersant Lewisele midagi, olgu või tühist, mis paistab juurdluse seisukohalt huvi pakkuvat, siis jäägu niisugune isik veel siia. Ülejäänud võivad minna.
Gaye’le tundus säärane jutt üksluine ja igav. Kui inimene satub mõrvapaika, siis peaks see ju ikkagi pisut rohkem erutama? Nüüd läheb ta koju, kus ta ema ja väike poeg sügavasti magavad. Aga kui ka ei maga, ei oska ta neile kuigi palju öelda, eks ole? Vaatamata sellele, et politsei on olnud siin juba üle poolteise tunni. Pole just see, mida võinuks oodata loetud Holmesi- või Poirot’-lugude järgi, kes oleksid selle aja peale kahtlemata juba küsitlenud peamisi kahtlusaluseid ja sooritanud mõne jahmatamapaneva deduktsiooni kõige triviaalsemate ilmingute põhjal.
Jutupomin, mis järgnes Morse’i lühikesele pöördumisele, vaibus sedamööda, kuidas enamik külastajaid võtsid oma mantlid ja lahkusid. Ka Gaye tõusis. Kas ta oli näinud midagi huvipakkuvat? Ta mõtles õhtu üle järele. Muidugi too noor poiss, kes tüdruku leidis ... Gaye’le tundus, et ta oli näinud seda noormeest varemgi, aga kuidagi ei tulnud meelde, kellega või millal. Ja siis tuli talle pähe – blondiin! Alles möödunud nädalal oli see tüdruk olnud siin saalis koos selle poisiga. Aga tänapäeval blondeerivad end paljud tüdrukud. Vahest väärib see mainimist? Ta leidis, et väärib, ja läks Morse’i juurde.
„Te ütlesite, et mõrvatud on keegi blondiin.” Morse vaatas talle otsa ja noogutas pikkamisi. „Mulle tundub, et ta käis läinud nädalal siin – koos selle mehega, kes täna õhtul laiba leidis. Ma nägin neid siin. Ma töötan siin kokteilibaaris.”
„See on väga huvitav, preili ...”
„Proua. Proua McFee.”
„Andke palun andeks, proua McFee. Mina arvasin, et te kannate sõrmuseid selleks, et peletada poisikesi, kes teiega leti ääres loravad.”
Gaye sai väga vihaseks. Küll on vastik mees! „Kuulge, inspektor, mis teie nimi nüüd oligi, ma tulin teie juurde selleks, et öelda midagi, millest võiks minu arust olla kasu. Kui kavatsete ...”
„Proua McFee,” katkestas Morse lahkelt, vaadates teda varjamatult avala pilguga, „kui elaksin kuskil siin kandis, käiksin igal õhtul teiega lora ajamas.”
Kohe pärast kella üht öösel seati ümber õue üles lihtne, kuid piisavalt tõhus kaarlampide süsteem. Morse oli käskinud Lewisel pidada noormeest, kes mõrvatud tüdruku leidis, kinni senikaua, kuni neil õnnestub õue lähemalt uurida. Nüüd takseerisid mehed avanevat vaatepilti kahekesi. Verd oli palju, ning seersant Lewises, kes silmitses maas lebavat tüdrukut, äratasid äärmist vastikust nii vägivald kui ka mõttetu mõrv. Morse paistis rohkem huvituvat tähistaevast, mis kummus nende kohal.
„Kas teie vaatlete tähti, Lewis?”
„Loen mõnikord horoskoope, härra inspektor.”
Morse ei paistnud seda kuulvat. „Kuulsin kord rühmast kooliõpilastest, Lewis, kes üritasid koguda miljonit tuletikku. Kui kogu kooli territoorium sai tikke täis, tulid nad mõttele need ära pakkida.” Lewis tundis, et on kohustatud midagi ütlema, kuid ei leidnud ainsatki sobivat kommentaari.
Mõne aja pärast pööras Morse oma pilgu maisemate asjade poole ja jäi silmitsema mõrvatud tüdrukut. Rehvivõti ja üksik nööp lebasid paigas, kus Morse oli neid varemgi näinud. Ega seal olnudki palju muud, mida vaadata, peale kuivanud verise raja, mis kulges peaaegu õue ühest taganurgast teise.
Lugu jätkub Colin Dexteri raamatus "Viimane buss Woodstocki".
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/35
