RAAMATUKATKEND: Deborah Crombie "Las haud haljendab"
Thamesi jõest leitakse laip ning Duncan Kincaid ja Gemma James saadetakse asja uurima eelkõige sellepärast, et loosse on segatud kuulus muusikute perekond. Peagi selgub, et tegu pole esimese seda perekonda tabanud tragöödiaga, väga andeka perepoja uppumissurma vari tumestab ikka veel nende elu ja suhted on palju keerulisemad kui pealtnäha võib paista. /// Raamatus on 238 lk. Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 4.04-11.04. Vaata müügikohti raamat.epl.ee.
Proloog
„Vaata, et sa ei libise.“ Julia äigas hobusesabasoengust valla pääsenud tumedad juuksekiharad näo eest ja tõmbas kulmu murelikult kortsu. Õhk tundus tihke nagu paks vatt. Väikesed veepiisad veeresid tema nägu mööda alla, puudelt langesid aga aeg-ajalt suuremad tilgad vettinud lehevaibale tüdruku jalge all. „Me jääme teejoomisele hiljaks, Matty. Ja sa tead küll, mis isa ütleb, kui sul on koolitükid enne harjutamisaega tegemata.“
„Ah, küll sa võid olla tüütu,“ vastas Matthew. Ta oli õest aasta noorem, erinevalt kõhnast ja tumedajuukselisest tüdrukust olid tema juuksed heledad ning ta oli jässakam ning viimase aasta jooksul õest kehaliselt tugevamaks arenenud, mistõttu käitus ninakamalt kui kunagi varem. „Sa oled nagu vana hauduv kana. „Matty, ära libise! Matty, ära kuku,““ ahvis ta õde pilkavalt. „Kui sinu jutu järgi otsustada, ei oska ma isegi oma nina pühkida.“ Käed õlgade kõrguselt laiali, balansseeris ta maha langenud puutüvel kõrgeks tõusnud jõe ääres. Oma koolikoti oli ta pillanud hooletult mudasse.
Oma raamatuid vastu kõhetut rinda surudes kõikus Julia päkkadel astudes edasi. Kohtle teda õigesti, kui ta on pärinud selle isalt. Aga isegi tõsiselt hurjutades tuli seda teha lühidalt, et elu saaks pöörduda kiiresti normaalsetesse rööbastesse – normaalne tähendas siin aga seda, et nagu ütles Plummy, kui poiss oli teda iseäranis pahandanud, käitusid kõik „nii nagu tõuseks ja loojuks päike just Matthew’ selja tagant“.
Julia prunditas huuli, mõeldes, mida Plummy ütleb, kui näeb poisi mudast koolikotti ja kingi. Aga see ei tähendanud midagi, Matthew’le anti kõik andeks, sest tal oli oskus, mida Julia vanemad hindasid üle kõige. Ta oskas laulda.
Poiss laulis ilma igasuguse pingutuseta, selge ja kõrge tiiskant pääses tema huulilt lendu niisama vaevata kui vaikne sosin. Ja lauldes muutus ta täiesti, kohmetu ja hõredate hammastega kaheteistkümneaastane poiss kadus kuhugi, kui ta koondas mõtted laulule, nägu tõsine ja väärikas. Pärast teejoomist kogunetakse elutuppa ning isa asub kannatlikult häälestama Matthew’d Bachi kantaadi lainele, mis tuleb jõulude ajal koos kooriga ette kanda, ema aga sekkub sageli valjul häälel, jagades laitust või kiitust. Juliale tundus, et need kolm inimest moodustavad võluringi, kuhu temal sünniäparduse või jumala arusaamatu kapriisi tõttu oli juurdepääs igaveseks suletud.
Lapsed olid sel pärastlõunal bussist maha jäänud. Soovides kunstiõpetajaga nelja silma all rääkida, oli Julia liiga kaua viivitanud ja täis buss oli neist mööda mürisenud, jättes nende põlvikutele tumedad poriplekid. Nad olid sunnitud jalgsi koju minema ja valisid otsetee põldude vahelt, kus kingade alla kleepuv savi tegi jalad raskeks, kuni nad pidid neid pingutusega edasi tõstma nagu külalised kuskilt väiksemalt planeedilt. Kui jõuti metsa, haaras Matthew Julia käe ja vedas ta libisedes ja komistades puude vahelt läbi, nõlvast alla nende kodule kõige lähema jõe äärde.
Julia võbistas õlgu ja vaatas taevasse. Päev oli märgatavalt hämardunud ja ehkki novembrikuu pärastlõuna jõudis kätte kiiresti, arvas Julia, et saabuv hämarus tähendas pigem algavat vihma. Nädalaid oli iga päev tugevasti sadanud. Naljad nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kestnud sajust olid juba ammuilma värskuse kaotanud; nüüd järgnes madala taeva poole heidetud pilgule lihtsalt vaikiv ja alistuv peavangutus. Siin, Thamesist põhja poole jäävatel kriidiküngastel valgub vesi niiskusest üleküllastunud pinnasest kiiresti välja ja voolab niigi juba pilgeni täis lisajõgedesse.
Matty oli lõpetanud köietantsu puutüvel ja kükitas vee ääres, sorkides seda pika ridvaga. Tavailmaga kuiv uhteorg oli nüüd kõrge kaldani täis piimaga teed meenutavat sogast vett.
Järjest pahasem Julia nõudis: „Tule nüüd, Matty, palun!“ Tüdruku kõht korises. „Ma olen näljane. Ja mul on külm.“ Ta põimis käed veelgi tugevamini enese ümber. „Kui sa ei tule, lähen ilma sinuta.“
„Vaata, Julia!“ Õe torinast välja tegemata osutas poiss ridvaga vette. „Seal otse veepinna all on midagi, kohe siin. Vahest surnud kass?“ Poiss heitis pilgu õe poole ja irvitas.
„Ära ole nii vastik, Matty.“ Tüdruk teadis küll, et nõudlik ja kamandav toon võib vennale üksnes hoogu anda, aga ta ei hoolinud enam sellest. „Ma hakkan tõepoolest ilma sinuta minema.“ Otsustavalt pöördudes tundis ta kõhus ebameeldivat tõmblust. „Ausalt, Matty, ma ei kavatse …“
Tugev sulpsatus ja vesi ujutas tüdruku jalad üle, ehkki ta hüppas kiiresti tagasi. „Matty! Ära ole nii …“
Poiss oli vette kukkunud ja maandunud selili, käed-jalad kohmakalt laiali. „Küll on külm,“ sõnas ta, näol üllatunud ilme. Ta hakkas kalda poole ronima, ise naerdes ja silmist vett pühkides.
Julia nägi, kuidas lõbus ilme venna näolt kustus. Poisi silmad läksid pärani, suu moodustas suure ümmarguse O.
„Matty …“
Vool haaras poisi kaasa ja kandis allavoolu. „Julia, ma ei saa …“ Vesi lõi üle tema näo ja tungis suhu.
Tüdruk liikus komistamisi kallast mööda edasi ja hüüdis venna nime. Sadu tugevnes, näkku lendavad suured piisad takistasid vaadet. Julia kinganina takerdus pinnasest kõrgemale ulatuva kivi taha ja ta kukkus. Tüdruk ajas end püsti ja jooksis edasi, peaaegu märkamata valu sääres.
„Matty! Oh, Matty, palun!“ Ikka ja jälle korratud sõnadest moodustus tahtmatult midagi loitsutaolist. Läbi sogase vee nägi tüdruk kõigest venna sinist koolipluusi ja heledat juuksetukka.
Maapind laskus järsult, kui jõgi laienes ja käänas temast kaugemale. Julia libises kallakust alla ja jäi seisma. Vastaskaldal kõikus ohtlikult vana jändrik tamm, mille juurestiku oli vool pinnasest välja uhtunud. Seal oligi Matthew’ pidama jäänud, takerdudes juurte vahele otsekui hiiglasliku kämbla haardesse.
„Oh, Matty!“ hüüatas tüdruk valjemini, mis kõlas nüüd juba pigem meeleheitekarjena. Ta astus vette, suus aga levis soe metalne soolamaitse, kui ta huulde hammustas. Kõrvetav külm tegi jalad tuimaks. Tüdruk sundis end edasi minema. Vesi kobrutas juba tema põlvede ümber ja limpsis seelikuserva. Juba tõusis see vööni, siis rinnuni. Ta ahmis õhku, kui külm hakkas roideid pigistama. Külm tundus olevat kopsud halvanud, need ei saanud enam õhku.
Vool surus teda edasi, rebis seelikut, jalale oli samblaga kaetud kividel raske tuge leida. Käed tasakaalu hoides laiali, nihutas ta paremat jalga tollhaaval edasi. Mitte midagi. Ta katsetas paar jalapikkust kõrvalt, siis teiselt poolt ja otsis põhja. Endiselt mitte midagi.
Külm ja väsimus kurnasid jõuvarusid kiiresti. Tüdruk hingas juba värisedes ja õhku ahmides, veevoolu haare aga näis tugevnevat. Ta heitis pilgu nii vastu- kui ka pärivoolu, ent ei näinud ühtki paremat ületuskohta. Ehkki pääsust teisele poole poleks veel abi olnud – järsult kaldalt oli võimatu Mattyni küünitada.
Vaikne oie pani tüdruku liikuma. Ta sirutas käed Matty poole, aga nende vahele jäi ikka jarde ja ta oli liiga hirmul, et voolu trotsida. Abi. Peab kutsuma abi.
Ta tundis, kuidas vesi kergitab ja rebib teda edasi, kui ta pöördus, aga ta rühkis edasi, surudes kontsad ja varbad tuge otsides vastu põhja. Vool andis järele ja tüdruk ronis välja ning seisatas hetkeks porisel kaldal, sest teda haaras nõrkusehoog. Ta vaatas veel korra Matty poole, nägi tema jalgu voolu taktis õõtsumas. Siis tormas ta minema.
Maja terendas tumedate puude varjus, selle valged lubjakivimüürid tundusid hämaruses kummaliselt helendavat. Julia möödus pikemalt mõtlemata eesuksest. Jalad viisid ta ümber maja köögi poole, sooja ja turvalisse kohta. Hingeldades järsust tõusust mööda nõlva, hõõrus ta kätega vihmast ja pisaratest märga nägu. Ta kuulis iseennast hingeldamas, kuulis lirtsuvat heli, mida tema kingad igal sammul tekitasid, ning tundis, kuidas raske ja märg villane seelik vastu jalgu käib.
Julia tõmbas köögiukse lahti ja peatus kohe, põrandaplaatidele ta jalge all ilmus laienev veeloik. Gaasipliidi juures seisev Plummy pöördus, lusikas käes, tumedad juuksed sassis nagu alati toitu valmistades. „Julia! Kus sa ometi olid? Mida ema peab arvama …?“ Hurjutavad sõnad vaibusid. „Julia, laps, sa oled ju verine! Kas kõik on hästi?“ Ta tuli Julia juurde, lusikas oli ununenud, naise ümar nägu tõmbus murepilvedesse.
Julia tundis õuna- ja kaneelilõhna, nägi Plummy rinnaesisel jahutriipu ning tõdes kusagil teadvuse kaugemas nurgas, et Plummy valmistas teejoomise ajaks Matty lemmikrooga – õunapudingit. Ta tundis Plummy käsi oma õlgadel, nägi läbi pisaratevoo tema armast ja tuttavat nägu lähenemas.
„Julia, mis on? Mis juhtus? Kus on Matty?“
Plummy hääl kähises nüüd erutusest, aga Julia seisis ikka veel, otsekui oleks tal kõri kinni nööritud ja sõnad huulte taga lõksus.
Käsi puudutas õrnalt tema nägu. „Julia, sa oled huulde hammustanud. Mis juhtus?“
Nuuksed pääsesid valla ja raputasid kogu tüdruku nääpsukest keha. Ta surus käed tugevasti vastu rinda, et valu leevendada. Üks uitmõte tungis seosetult pähe: ta ei mäletanud, et oleks oma raamatud käest pillanud. Matty. Kuhu jättis Matty oma raamatud?
„Kullake, sa pead mulle rääkima. Mis juhtus?“
Tüdruk oli juba Plummy käte vahel, nägu vastu pehmet rinnaesist. Nüüd vallandusid ka sõnad, küll vaevaliselt nuuksete vahel, otsekui vabanenud tulvavesi. „Matty. Oh, Plummy, asi on Mattys. Ta uppus ära!“
1. peatükk
Rongi aknast võis Duncan Kincaid näha rämpsuhunnikuid tagahoovides ja mõnel tühermaal. Puidujäätmed, kuivanud oksad ja roikad, kokku muljutud pappkastid ja katkised mööblitükid – kõik, mida andis kohale tassida, sobis Guy Fawkesi päeva lõketesse. Eriliste tulemusteta nühkis ta pintsakukäisega määrdunud aknaklaasi, lootes nii paremini näha üht iseäranis suurejoonelist brittide ohjeldamatu vabaduse sümbolit, aga laskus siis ohates tagasi istmele. Peen uduvihm koos Briti raudteele omase puhtusestandardiga piirasid nähtavuse paarisaja jardiga.
High Wycombe’ile lähenedes võttis rong hoo maha. Kincaid tõusis ja sirutas end, haaras siis pakivõrgust oma mantli ja portfelli. Ta oli läinud Scotland Yardist otse St. Marleybone’i jaama, haaranud kabinetist erakorralisteks juhtumiteks valmis pandud esemed – puhas särk, tualetitarbed, pardel –, ainult kõige hädavajalikuma ootamatute väljakutsete puhuks. Enamasti olid need väljakutsed meeldivamad kui praegune: politseiülema asetäitja palve olla mingis delikaatses asjas abiks vanale koolivennale. Kincaid krimpsutas nägu. Andke mulle parem tundmatu surnukeha kusagil pärapõrgus kasvõi iga päev.
Ta kaotas korraks tasakaalu, kui rong äkilise jõnksatusega peatus. Kummardunud, et aknast välja vaadata, libistas ta pilgu üle jaama parkimisplatsi, et näha, kas talle on vastu tuldud. Eritähistuseta politseiauto, mille kuju oli eksimatult äratuntav isegi läbi tugevneva vihma, ootas päris perrooni lähedal, seisutuled sisse lülitatud ja hall suitsuvine väljalasketorust laiali hajumas.
Näis nii, nagu oleks paremad pojad aetud välja Scotland Yardist saabunud kõikide lemmikut tervitama.
„Seersant Jack Makepeace Thamesi oru politsei kriminaalosakonnast.“ Makepeace naeratas, paljastades kollakad hambad liivakarva turris vurrude all. „Meeldiv teiega kohtuda, söör.“ Ta haaras Kincaidi käe kohe tugevasse kämblasse, heitis siis pilgu Kincaidi reisikotile ja lennutas selle politseiauto pakiruumi. „Ronige sisse, siis võime tee peal rääkida.“
Auto sisemus lõhnas sigaretisuitsu ja niiske villase riide järele. Kincaid keeras endapoolse akna pisut lahti ja nihutas seejärel oma istet nii, et ta võis oma kaaslast paremini näha. Vuntsidega sama tooni juuksetukk, tedretähed ulatusid näolt läikivale pealaele, ebaproportsionaalselt suur raskepäraselt mõjuv nina – ühtekokku mitte just kõige meeldivam nägu, aga helesiniste silmade pilk oli terane ja hääl niisuguse koguka mehe kohta ootamatult mahe.
Makepeace sõitis vihmast libedail tänavail kindlalt, liikudes siksakitades lõunasse ja läände, kuni ületati maantee M40 ja viimased terrassidega ääristatud majad jäid seljataha. Mees vaatas vilksti Kincaidi, nüüd ei pidanud enam kogu tähelepanu teele pühendama.
„Rääkige siis sellest loost,“ lausus Kincaid.
„Mida te juba teate?“
„Mitte kuigi palju. Ilma pikema sissejuhatuseta, kui tohin paluda.“
Makepeace heitis talle pilgu, avas suu, otsekui tahaks midagi küsida, aga sulges selle jälle. Hetk hiljem ta alustas: „Hüva. Täna päikesetõusu ajal avas Hambledeni lüüsivaht Perry Smith vesivärava, et ühe varase sõitja jaoks lüüs vett täis lasta – ja vesi kandis lüüsi laiba. See oli talle kohutav jahmatus, võite isegi ette kujutada. Ta helistas Marlow’le – kohe saadeti kohale politseiauto ja meedikud.“ Kõneleja tegi pausi, kui vahetas ristmikule lähenedes käiku allapoole ja koondas seejärel tähelepanu möödasõidule iidsest Morris Minorist, mis tõusust üles roomas. „Nood õngitsesid mehe veest välja ja kui sai selgeks, et see vaene sell kanalivett enam välja ei sülita ega silmi ava, kutsuti meid.“
Kojamehed hakkasid kuival tuuleklaasil kriiksuma ja Kincaid taipas, et vihm on lakanud. Mõlemal pool kitsast teed laiusid värskelt küntud põllud. Paljas, kriiti sisaldav pinnas oli kahvatupruun, sellel toitu otsivate künnivareste mustad täpid paistsid piprateradena röstleival. Kaugemal läänes kroonis üht küngast pöökpuudest müts. „Kuidas te isiku kindlaks tegite?“
„Vaesel vennikesel oli tagataskus rahakott. Connor Swann, kolmkümmend viis aastat vana, pruunid juuksed, sinised silmad, pikkus umbes kuus jalga, kaal umbes seitsekümmend viis kilogrammi. Elas Henleys, kõigest paar miili siit ülesjõge.“
„Tundub, et teie poisid oleks sellega ka ise küllalt kerge vaevaga hakkama saanud,“ kostis Kincaid, vaevumata varjama oma pahameelt. Ta pidas silmas väljavaadet trampida kogu reede õhtu Chiltern Hundredsi ümbruses ringi, ise läbi ligunenud nagu Guy Fawkesi süütenöör, selle asemel, et saada pärast tööd Wilfred Streeti pubis Gemmaga kokku ja juua mõned õlled. „Tüüp tegi paar drinki, läks lüüsivärava lähedale jalutama ja kukkus sisse. Bingo!“
Makepeace raputas juba pead. „Aga see pole veel kogu lugu, härra Kincaid. Keegi on jätnud mehe kaela ümber väga selged sõrmejäljed.“ Ta tõstis mõlemad käed hetkeks roolilt ja tegi paljuütleva liigutuse. „Tundub, et ta on kägistatud, härra Kincaid.“
Kincaid kehitas õlgu. „Ütleksin, et põhjendatud oletus. Aga ma ei saa päris hästi aru, mispärast nõuab see Scotland Yardi sekkumist.“
„Asi pole selles, mis juhtus, vaid selles, kes seda tegi. Paistab, et kadunud Swanni äi oli dirigent Sir Gerald Asherton ja ämm Dame Caroline Stowe, kes minu teada on üsna kuulus laulja.“ Märganud Kincaidi ilmetut nägu, jätkas ta: „Ega te pole ooperifanatt, härra Kincaid?“
„Kas teie olete?“ küsis Kincaid vastu, enne kui jõudis oma tahtmatu üllatuse maha suruda, ja taipas kohe, et poleks tohtinud mehe väliste näitajate alusel tema kultuurialase maitse üle otsustada.
„Mul on mõned plaadid ja ma vaatan neid telekast, aga ma pole kunagi käinud etendust vaatamas.“
Avarad lainelised põllud olid asendunud tiheda metsaga kaetud küngastega ja nüüd, kui tee ronis ülesmäge, leidus puid juba päris tee lähedal.
„Jõuame kohe Chiltern Hillsi,“ tähendas Makepeace. „Sir Gerald ja Dame Caroline elavad veel pisut edasi, Fingesti lähedal. Maja nimi on Badger’s End, ehkki seda nähes nii just ei ütleks.“ Ta võttis järsu kurvi ja seejärel sõideti jälle allamäge piki kiviste kallastega jõge. „Muuseas, paneme teid elama Fingesti pubisse Chequers. Seal saab hea ilmaga imetleda kaunist aeda. Paraku teil sinna vist eriti asja pole,“ lisas ta tumenevat taevast piieldes.
Puud ümbritsesid neid nüüd päris lähedalt. Kulla- ja vasekarva lehed moodustasid pea kohal tunnelit meenutava võlvi ning kuldsed lehed katsid teepinda. Taevas oli hilisel pärastlõunal ikka tugevasti pilves, aga ometi pani mõni ootamatu valguselaik lehed järsku salapäraselt ja peaaegu kiirgavalt helendama. Kincaid arutas omaette, kas mitte just niisugune nõiduslik nähtus ei sünnitanud iidse väljendi „kullaga sillutatud tee“.
„Kas olen veel vajalik?“ küsis Makepeace vaikust katkestades. „Pidin olema siin teile abiks.“
„Gemma jõuab täna õhtuks ka siia ja olen päris kindel, et saan seni hakkama.“ Märganud Makepeace’i arusaamatut pilku, lisas ta: „Gemma James, minu seersant.“
„Pigem juba jäägu see teie kui Thamesi oru politsei tööks.“ Makpeace tõi kuuldavale midagi naeru ja turtsatuse vahepealset. „Üks minu veel rohelistest konstaablitest tegi täna hommikul selle vea, et kõnetas Dame Caroline’i kui leedi Ashertoni. Majapidajanna viis ta kõrvale ja tegi niisuguse peapesu, mida ta niipea ei unusta. Mees sai teada, et tiitel Dame Caroline kuulub talle täie õigusega ja on tähtsam kui Sir Geraldi abikaasa tiitel.“
Kincaid naeratas. „Püüan samasse ämbrisse mitte astuda. Nii et seal on ka majapidajanna?“
„Proua Plumley. Ja uppunu lesk, Julia Swann.“ Pärast kergelt lõbustatud kiirpilku Kincaidile mees jätkas: „Temast võite mõelda, mida heaks arvate. Näib, et proua Swann on elanud Badger’s Endis vanemate juures, mitte koos abikaasaga.“
Enne kui Kincaid jõudis uue küsimuse sõnastada, tõstis Makepeace käe ja tähendas: „Pange nüüd tähele.“
Nad keerasid vasakule, järskude ja kõrgete pervedega teele, mis oli nii kitsas, et murakapuhmad ja paljastunud juured kraapisid autokülgi. Taevas oli vastu õhtut märgatavalt tumenenud ning puude all oli juba päris pime ja sünge. „Siit paremale jääb Wormsley org, aga ega te vist sellest ole kuulnud.“ Makepeace osutas käega ja läbi puudevahelise valendiku silmaski Kincaid oru nõlval hämaruses lainetavaid põlde. „On raske uskuda, et oled siin kõigest umbes neljakümne miili kaugusel Londonist, kas pole, härra Kincaid?“ lisas mees kerge omanikuuhkuse varjundiga hääles.
Kui jõuti kitsa tee kõrgeimasse punkti, keeras Makepeace vasakule pimedasse pöögimetsa. Tee viis kergelt allamäge, seda kattev lehekiht summutas autorataste müra. Paarisaja meetri pärast tuli kurv ja Kincaid nägi maja. Selle valged müürikivid helendasid puude all pimeduses ja eesriietega katmata akendest voogas kutsuvalt valgust. Ta taipas otsekohe, mida Makepeace oli mõelnud selle nimest rääkides – Badger’s End vihjas teatud talupoeglikule ja maisele lihtsusele, kuid siledad valged seinad ja võlvaknad ning -uksed andsid hoonele elegantse ja peaaegu kirikut meenutava välimuse.
Makepeace peatas auto pehmel lehevaibal, aga jättis mootori käima, otsides ise midagi taskust. Ta ulatas Kincaidile nimekaardi. „Ma siis lähen. Siin on kohaliku politseijaoskonna number. Mul on paar asja ajada, aga kui pärast helistate, tuleb keegi teile järele ja võtab peale.“
Kincaid viipas, kui Makepeace minema sõitis, ja jäi siis maja silmitsedes seisma, tema ümber võttis maad metsavaikus. Leinav lesk, meeleheitel äi ja ämm, käsk olla eriti diskreetne … see ei tõotanud kerget õhtut ega kerget juurdlust. Ta ajas end sirgu ja astus edasi.
Esiuks lükati lahti ja valgus voogas talle vastu.
„Mina olen Caroline Stowe. Küll on hea, et tulite.“
Seekord talle pihku pistetud käsi oli väike ja pehme ning ta leidis end vaatamas alla naise ülespoole pööratud näkku. „Duncan Kincaid. Scotland Yard.“ Vaba käega tõmbas ta pintsaku põuetaskust ametitõendi, aga naine ei teinud sellest väljagi ja hoidis ta teist kätt oma peos.
Kincaidi mõtteis seondusid sõnad Dame ja ooper mõistega suur, mistõttu hetkeks haaras teda hämmeldus. Caroline Stowe oli ainult pisut üle viie jala pikk ja ehkki tema väike keha oli kergelt ümarate vormidega, ei saanud teda kuidagi nimetada raskepäraseks.
Kincaidi üllatus pidi olema varjamatu, sest naine puhkes naerma ja tähendas: „Ma ei laula Wagnerit, härra Kincaid. Minu ala on bel canto. Ja muide, suurus ei mõjuta hääle tugevust. Peale kõige muu on see seotud hingamisega.“ Ta vabastas mehe käe. „Astuge sisse. Kui ebaviisakas minust lasta teil seista trepil otsekui mõnel torujüri abilisel.“
Kui naine eesukse sulges, vaatas Kincaid huviga ringi. Esikut valgustas lamp seina ääres laual, heites varje siledale hallile paekivipõrandale. Kahvatud rohekashallid seinad olid tühjad, välja arvatud paar suurt kuldraamis akvarelli, mis kujutasid meelaid paljaste rindadega naisi, kes lamasklesid romaani stiilis varemete taustal.
Caroline avas ukse paremas seinas ja tõmbus kõrvale, paludes mehel käeviipega edasi astuda.
Täpselt ukse vastas leegitses kaminas söetuli, kaminasimsi kohal aga nägi Kincaid rikkalikult kaunistatud peeglis iseennast: pähkelpruunid juuksed niiskusest tõrksalt sassis, silmade all varjud, silmade värvi oli suure kauguse tõttu raske eristada. Tema õlgadest madalamal oli näha üksnes Caroline’i tume peanupp.
Kincadil jäi kõigest hetk, et saada ruumist mingi mulje. Samasugune hall kivitahvlitest põrand, mida pehmendasid siia-sinna laotatud vaibad, mugav, kergelt kulunud, sitsriidega kaetud mööbel, kasutatud teetassid kandikul – kõik need aga tundusid tillukesed kabinetklaveri kõrval. Selle tume pind peegeldas väikese lambi valgust, noodialusel seisis aga avatud noodivihik. Klaveritool oli niiviisi tagasi lükatud, otsekui oleks keegi just äsja mängu katkestanud.
„Gerald, saa tuttavaks, jaoskonnaülem Kincaid Scotland Yardist.“ Caroline läks sohvalt tõusnud suure, sasitud ilmega mehe kõrvale ja jäi sinna seisma. „Härra Kincaid, minu abikaasa Sir Gerald Asherton.“
„Väga rõõmustav teiega tutvuda,“ ütles Kincaid, tundes juba öeldes, et vastus pole kõige sobilikum. Aga kui Caroline soovis käsitleda tema külaskäiku seltskondliku sündmusena, siis tuleb ju pisut kaasa mängida.
„Võtke istet.“ Sir Gerald võttis ühest tugitoolist värske Timesi ja nihutas tooli lauakesele lähemale.
„Vahest soovite teed?“ küsis Caroline. „Me lõpetasime just äsja ja ei tee üldse tüli teekann jälle üles soojendada.“
Kincaid haistis veel õhku jäänud röstitud leiva lõhna ja tema kõht hakkas korisema. Sealt, kus ta istus, olid näha pildid, mida ta tuppa astudes polnud märganud – jälle akvarellid ja samalt kunstnikult, seekord aga lebasid naised elegantsetes ruumides ja nende rõivad sirasid nagu märg siid. Siin majas juba osatakse isu äratada, mõtles ta ja lausus: „Tänan, ei.“
„Siis midagi juua,“ arvas Sir Gerald. „Päike on juba kindlasti raanukist kõrgemal.“
„Ei, pole vaja. Tõepoolest.“ Kui sobimatu paari nad moodustasid, seistes ikka külg külje kõrval tema ees, otsekui oleks ta mingi kuninglik külaline. Caroline, kes kandis paabulinnusinist pluusi ja tumedaid rätsepapükse, mõjus koguka abikaasa kõrval kena ja peaaegu lapselikuna.
Sir Gerald naeratas Kincaidile, paljastades roosad igemed. „Geoffrey soovitas teid soojalt, härra Kincaid.“
Geoffrey pidi tähendama Geoffrey Menzies-St. Johni, Londoni politseiülema asetäitjat ja Ashertoni koolivenda. Ehkki mõlemad pidid olema eakaaslased, igasugune sarnasus sellega ka lõppes. Aga kui politseiülema asetäitja oli küllalt elegantne ja pedantsuseni viisakas, oli ta ka äärmiselt intelligentne ning Kincaid arvas, et ehkki Sir Geraldil neid jooni polnud, võisid mehed aastate möödudes siiski ühendust hoida.
Kincaid nõjatus ettepoole ja tõmbas hinge. „Palun, võtaksite ehk mõlemad ka istet ja räägiksite, mis juhtus.“
Nad istusidki sõnakuulelikult, kuigi Caroline seadis end diivani käetoele, selg sirge, eemale abikaasa kaitsva käe ulatusest. „Asi on Connoris. Meie väimehes. Teile pidi ju seletatama.“ Naine vaatas talle otsa, laienenud pupillide tõttu tundusid tema pruunid silmad veelgi tumedamad. „Me ei suuda uskuda, et see on tõsi. Miks pidi keegi Connori tapma? See on täiesti mõttetu, härra Kincaid.“
„Meil on kindlasti vaja rohkem tõendeid, enne kui saame alustada ametlikult mõrvajuurdlust, Dame Caroline.“
„Kuid ma arvasin ...“ alustas naine, aga jäi siis abitult Kincaidile otsa vaatama.
„Alustame algusest, eks? Kas teie väimees meeldis üldiselt kõigile?“ Kincaid vaatas mõlema otsa, suunates sellega küsimuse ka Sir Geraldile, aga Caroline oli see, kes vastas.
„Muidugi. Con meeldis kõigile. Oli võimatu teda mitte sallida.“
„Kas ta käitus viimasel ajal kuidagi ebaharilikult? Oli näiteks mingil põhjusel ärritatud või õnnetu?“
Naine vastas pead raputades: „Con oli alati ... lihtsalt Con. Oleksite ise teda tundnud ...“ Tema silmad täitusid pisaratest. Ta surus ühe käe rusikasse ja tõstis selle suu ette. „Tunnen ennast täiesti tobedalt. Harilikult ma hüsteerikasse ei satu, härra Kincaid. Ega hakka segast juttu ajama. Küllap see tuleb šokist.“
Kincaidi meelest oli naise arusaam hüsteerikast pigem liialdatud, aga ta lausus siiski lohutavalt: „Pole midagi, Dame Caroline. Millal te nägite Connorit viimast korda?“
Naine nuuksatas ja surus rusika ühe silma alla. Kui ta käe ära võttis, oli sellel must triip. „Lõuna ajal. Ta käis eile meil lõunat söömas. Ta käis sageli.“
„Kas teie olite ka siin, Sir Gerald?“ küsis Kincaid, olles jõudnud järeldusele, et ainult otsene küsimus võib sealt vastuse välja meelitada.
Sir Gerald istus, pea kuklas, silmad poolsuletud, hall sassis habemetuust õieli. End liigutamata kostis mees: „Jah, mina olin ka siin.“
„Ja teie tütar?“
Sir Gerald ajas nüüd pea veelgi rohkem kuklasse, aga vastas ikkagi naine. „Julia oli siin, kuid ei tulnud meie seltsi sööma. Tavaliselt eelistab ta süüa oma ateljees.“
Aina imelikum ja imelikum, mõtles Kincaid. Väimees tuleb lõunale, aga tema naine ei taha koos temaga süüa. „Seega te ei tea, millal nägi teie tütar teda viimast korda?“
Jälle vahetasid abikaasad kiire, peaaegu vandeseltslasliku pilgu, siis ütles Sir Gerald: „See kõik on olnud Juliale väga raske.“ Ta naeratas Kincaidile, aga tema vaba käsi näperdas oma pruunil villasel sviitril midagi, mis meenutas kahtlaselt koiauku. „Kindlasti saate aru, et ta on veidi ... okkaline.“
„Kas teie tütar on siin? Tahaksin temaga rääkida, kui tohib. Ja tahan rääkida teie mõlemaga pikemalt pärast seda, kui olen saanud tutvuda ütlustega, mida andsite Thamesi oru politseile.“
„Muidugi. Ma juhatan teid.“ Caroline tõusis ja Sir Gerald järgnes tema eeskujule. Nende kõhklev olek tegi Kincaidile nalja. Nad olid oodanud karmi kohtlemist ja ei teadnud nüüd, kas tunda kergendust või olla pettunud. Neil polnud vaja muretseda – üsna peagi võivad nad rahulikult temaga hüvasti jätta.
„Sir Gerald.“ Kincaid tõusis ja surus mehe kätt.
Akvarellid köitsid jällegi Kincaidi tähelepanu, kui ta ukse poole pöördus. Kuigi enamik kujutatud naisi olid heledajuukselised, õrna roosaka nahaga ja säravvalgete hammastega veidi avali huulte vahel, taipas ta, et miski neis meenutas naist, kellele ta järgnes.
„Seal oli varem lastetuba,“ lausus Caroline, ta hingas ühtlaselt ja rahulikult isegi pärast kolme üles ronitud trepivahet. „Tegime sellest ateljee juba enne, kui Julia kodunt lahkus. Minu meelest võib öelda, et sellest on kasu olnud,“ lisas ta, heites Kincaidile kõrvalpilgu, mida too ei osanud tõlgendada.
Nad olid jõudnud kõige kõrgemale korrusele, ruum oli kaunistusteta, põranda kulunud vaipkate kaetud värviplekkidega. Caroline suundus vasakule ja peatus suletud ukse ees. „Ta ootab teid.“ Naine naeratas Kincaidile ja jättis ta üksi.
Kincaid koputas uksele, ootas, koputas uuesti ja jäi kuulatama ning hoidis hinge kinni, et tabada ka iga vaiksemgi heli. Caroline’i sammude kaja oli juba kaugusse hääbunud. Kusagilt altpoolt kuuldus nõrk köhatus. Kõheldes puudutas ta sõrmenukkidega veel kord ust, pööras siis linki ja astus sisse.
Naine istus kõrgel taburetil seljaga tema poole, pea kummardunud millegi kohale, mida Kincaid ei näinud. Kui Kincaid sõnas „Tervist!“, pööras naine kiiresti ringi ja nüüd oli näha, et tal on pintsel käes.
Julia Swann ei olnud ilus. Aga seda tõdemust mõttes alles kainelt sõnastades märkas Kincaid, et ei suuda naiselt pilku ära pöörata. Emast pikemal, kõhnemal ja järsuma olekuga tütrel olid jalas kitsad mustad teksad, nende peal valge särk, ei kehakujus ega käitumises polnud märgata emale omast ümarust. Kui ta pead pööras, lõid tema lõuani ulatuvad tumedad juuksed järsult lehvima, rõhutades nii liigutusi.
Naise kohkunud hoiakust ja kogu ruumi otsekohe hoomatavast intiimsest laadist tulenevalt tundis Kincaid end sissetungijana. „Mul on kahju, et pean teid tülitama. Olen Duncan Kincaid Scotland Yardist. Ma koputasin.“
„Ma ei kuulnud. See tähendab, et arvatavasti kuulsin, aga ei pööranud sellele tähelepanu. Seda juhtub tihti, kui teen tööd.“ Isegi naise hääles ei olnud seda sametist kõla nagu Caroline’il. Ta libistas end taburetilt maha ja pühkis käed kaltsuga puhtaks. „Mina olen Julia Swann. Aga seda juba ju teate, eks?“
Käsi, mille ta tervituseks sirutas, oli riidest veidi niiske, aga käepigistus oli kiire ja tugev. Kincaid vaatas ringi, otsides mõnd kohta, kuhu istuda, ei näinud aga midagi peale viletsa ja kraami täis tugitooli, mis oleks seadnud ta mitu jalga madalamale naise taburetist. Selle asemel otsustas ta nõjatuda vastu töölauda.
Kuigi ruum oli üsna suur – Arvatavasti, mõtles ta, on see saadud kahe esialgse magamistoa liitmisel –, ulatus segadus igale poole, kuhu ta ka vaatas. Lihtsate valgete riisipaberist katetega aknad kujutasid enesest üldise segadiku taustal rahusaarekesi nagu ka kõrge laud, mille ees Julia Swann oli istunud, kui ta sisenes. Laud oli tühi, välja arvatud eredate värvilaikudega kaetud valge kiletükk, laua puitlaastmaterjalist plaat oli kergelt kaldu. Enne kui Julia laskus uuesti taburetile ja vaate varjas, jõudis Kincaid silmata veel kleeplindiga lauale kinnitatud valget paberilehte.
Heitnud pilgu pintslile, mida ta ikka veel käes hoidis, pani naine selle enda kõrvale lauale ja tõmbas särgitaskust sigaretipaki. Ta sirutas selle Kincaidi poole, aga kui too raputas pead ja sõnas „Ei, tänan“, süütas ta ise sigareti ja uuris suitsu imedes meest.
„Niisiis, jaoskonnaülem Kincaid – oli ju jaoskonnaülem, eks? Memmele tundub tiitel päris suurt muljet avaldavat ja ega selles polegi midagi imelikku. Mida ma saan teie heaks teha?“
„Mul on kahju, mis teie abikaasaga juhtus, proua Swann.“ Kincaid alustas ootuspärase avanguga, ehkki ta kahtlustas juba, et vastus ei tule päris tavapärane.
Naine kehitas õlgu, nii et ta nägi avara särgi all neid selgesti liikumas. Särk oli tärgeldatud, nööbid vasakul – Kincaid kaalus, kas see võis olla abikaasa oma.
„Öelge mulle Julia. Ma ei harjunud kunagi selle proua Swanniga ära. See tuletas mulle alati meelde Coni ema.“ Ta kummardus mehele lähemale ja haaras odava tuhatoosi kirjaga Külastage Cheddari kuristikku. „Ta suri möödunud aastal, see on osa draamast, millest me kuidagi üle ei saa.“
„Kas abikaasa ema ei meeldinud teile?“ küsis Kincaid.
„Amatööriirlane. Igal pool jumal ees ja taga.“ Ta lisas tundelisemalt: „Ma ütlesin ikka, et tema aktsent suureneb võrdeliselt sellega, kui kaugel on ta Corki maakonnast.“ Julia naeratas esimest korda. See oli isa naeratus, sama äratuntav kui firmamärk, ja see muutis nägu täielikult. „Maggie jumaldas Coni. Tema oleks omadega täiesti läbi. Coni isa lasi jalga juba siis, kui Con oli hällis ... kui tal üldse oli isa,“ lisas ta ja seekord kerkisid ta suunurgad õige pisut.
„Mulle jäi jutuajamisest teie vanematega mulje, et te ei elanud abikaasaga enam koos.“
„Juba ...“ Julia ajas parema käe sõrmed õieli ja hakkas neid vasaku käe nimetissõrmega puudutades ja huultega kaasa aidates loendama. Sõrmed olid pikad ja sihvakad, ühtki sõrmust ei olnud. „Noh, nüüd juba üle aasta.“
Kincaid jälgis, kuidas ta sigaretti tuhatoosis kustutas. „Üsna kummaline elukorraldus, kui lubate niiviisi öelda.“
„Arvate nii, härra Kincaid? Meile see sobis.“
„Plaani lahutada ei olnud?“
Julia kehitas jälle õlgu ja ristas jalad, nii et üks jalg jäi õõtsuma. „Ei.“
Kincaid uuris teda, arutledes, kui tugevasti võib talle peale käia. Kui ta abikaasat leinas, oskas ta seda küll väga osavalt varjata. Uurija pilgu all kehitas naine ennast ja kobas käega särgi rinnataskut, otsekui veendumaks, kas sigaretid pole kuhugi kadunud, ning Kincaid mõtles, et võib-olla pole tema kaitsesoomus päris läbistamatu. „Kas suitsetate alati nii palju?“ küsis Kincaid, otsekui oleks tal õigus nii küsida.
Naine naeratas ja võttis suitsupaki ning raputas sealt välja veel ühe sigareti.
Kincaid märkas, et teise valge särk polegi nii laitmatu, kui ta oli arvanud – selle rinnaesisel oli lilla värvilaik. „Kas teie suhted Connoriga olid sõbralikud? Kas nägite teda sageli?“
„Me suhtlesime, jah, kui te mõtlete seda, aga parimateks sõpradeks meid küll nimetada ei saaks.“
„Kas nägite teda eile, kui ta tuli siia lõunale?“
„Ei. Ma ei tee tavaliselt lõunavaheaega, kui töötan. See ei lase mõtteid koondada.“ Julia kustutas äsja süüdatud sigareti ja libistas end taburetilt maha. „Nii nagu teiegi praegu. Sama hästi võiksin kogu päeva maha logeleda.“ Ta korjas peotäie pintsleid kokku ja läks üle toa vanamoodsa, veekannu ja kausiga pesulaua juurde. „See on üks siinse koha puudusi,“ tähendas ta üle õla, „ei ole veevärki.“
Kuna naine ei varjanud enam vaadet, ajas Kincaid end püsti ja uuris joonistuslauale kinnitatud paberit. See oli umbes raamatulehe suurune, sileda tekstuuriga ja sellel oli õrn pliiatsivisand okastega lillest, mida Kincaid ei tundnud. Julia oli hakanud seda just katma selgete ja eredate värvidega, peamiselt kahvatulilla ja rohelisega. „Harilik hiirehernes,“ sõnas ta, kui pööras ringi ja nägi meest pilti uurivat. „Ronitaim. Kasvab hekkides. Õied on ...“
„Julia.“ Kincaid katkestas sõnavoolu ja naine vakatas, jahmununa käskivast toonist mehe hääles. „Teie abikaasa sai eile öösel surma. Tema surnukeha leiti hommikul. Kas see ei seganud keskendumast? Või siis töökorraldust?“
Naine pööras pea kõrvale, tumedad juuksed varjasid korraks näo, aga kui ta uuesti uurija poole pöördus, olid silmad kuivad. „Küll saate varsti paremini aru, härra Kincaid. Kuulete seda peagi teiste käest. Väljend „värdjas” oleks tulnud leiutada just Connor Swanni iseloomustamiseks. Ja mina põlgasin teda.“
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/30
