RAAMATUKATKEND: Dick Francis „Karistus“
1. peatükk
Liimi nuusutavad džokid derbil ei võida.
Mina pole elus kordagi liimi nuusutanud.
Sellegipoolest seisin ma mehe ees, kelle hobustel ma ratsutasin, ja kuulasin, kuidas ta rääkis mulle, et ei vaja enam minu teeneid. Ta istus vanaaegse paberiga kaetud kirjutuslaua taga ja nokitses oma puhaste küünealuste kallal. Tema käed olid kollakasvalged ja väga sileda nahaga.
„Mul on põhjust seda uskuda,” ütles ta.
„Aga ma ei tee seda,” vaidlesin ma hämmeldunult vastu. „Ma pole kunagi nuusutanud ei liimi ega ka midagi muud. Kokaiini päris kindlasti mitte. Pole ka marihuaanat suitsetanud. See kõik on vale.”
Ta vaatas mind külmalt, nagu seda teevad rikkad, iseteadvad ja enesekindlad inimesed, ta oli kerelt kogukas, tal oli terav mõistus ning hunnik raha kommertspangas, ja ratsahobuste harrastustreenerina oli ta omandanud hea maine.
Ma polnud tol hetkel veel kaheksateistkümnenegi ja nüüd ma tean, et olin oma vanust arvestades ebaküps, kuigi toona ei osanud ma loomulikult nii mõelda. Kuid sellise ebaõiglase kohtlemise osaliseks saanuna tajusin oma abitust ning mul polnud aimugi, mida ma peaksin tegema.
„Sir Vivian ...” alustasin meeleheitlikult, kuid mees katkestas oma karmi autoriteetse häälega pikemata mu jutu.
„Benedict, sa võid end kohe töölt vabaks võtta,” ütles ta. „Ma ei luba oma talli rüvetada kuulujuttudega uimasteid tarvitavast džokist, ka siis mitte, kui ta on kõigest harrastaja ega ole suuremat väärt.” Mees nägi, et ma võpatasin, kuid jätkas sellegipoolest. „Sinust ei saa kunagi tippratsutajat. Esiteks oled sa liiga suurt kasvu või vähemalt oled seda aasta-kahe pärast ja kui aus olla, näed hobuse seljas tobe välja. Ainult pikad käsivarred ja jalad. Sinu istumise all saavutab ka kõige külmaverelisem takistussõiduhobune armetu tulemuse. Arvestades seda ja su halba kuulsust ... ühesõnaga, ma ei taha enam, et sa oleksid minu talliga kuidagi seotud.”
Ma põrnitsesin teda juhmilt, tundes end rohkem solvatuna tema üsna jõhkrast märkusest mu kehva ratsutamisoskuse kohta, mis võib-olla oli isegi põhjendatud, kui süüdistusest uimastite tarvitamises, millel polnud mingit alust.
Mulle tundus, nagu hakanuks tema treeningtalli kontori tuttavad seinad minust kaugenema ning et ma olen ihuüksi, süda meeleheitlikult tagumas ja jalalabad tundetud. Kõik kunagiste võitjate raamitud fotod, raamaturiiulid ja oliivroheline tapeet oleksid nagu kuhugi haihtunud. Nägin üksnes seda kivistunud nägu, kelle suust kostvad sõnad tegid lõpu mu kauaaegsele unistusele võita kõigil võiduajamistel Grand Nationalist alates.
Ma usun, et parim vanus selleks, et su unistusel jalad alt löödaks, ongi seitseteist eluaastat. Tol kirve vihisemise hetkel ma nii ei mõelnud.
„Seal väljas,” ütles Sir Vivian Durridge ja osutas sõrmega akna poole, „on auto, mis sinu järele ootab. Juhi sõnul on tal sulle üks teade. Ta on oodanud juba tubli tunni või rohkem, kuni sina harjutussõitu tegid.”
Mu pilk pöördus tema näidatud suunas ja ma nägin pisut eemal, tema uhke sammaskojaga härrastemajani viival rehitsetud kruusasel sissesõiduteel suurt musta sõiduautot, milles istus vaid nokkmütsi kandev juht.
„Kes see on?” küsisin ilmetu näoga.
Vivian Durridge kas ei teadnud seda või ei kavatsenud mulle öelda. Ta lausus vaid: „Kui sa välja lähed, küsi temalt ise.”
„Aga, söör ...” alustasin uuesti ja mul jäid sõnad kurku kinni, kuna taas kostis tema halvakspanev hääl.
„Ma soovitan sul oma käitumise üle järele mõelda,” ütles ta ja tegi liigutuse, mis suunas mind ukse poole. „Ja nüüd mine, ma pean tööd tegema.”
Ta vahtis jätkuvalt oma kirjutuslauda ega teinud minust väljagi ja mõni sekund hiljem astusin ma ebakindlal kõnnakul kõrge poleeritud ukse ning selle kullatud nupu poole ja väljusin.
See kõik oli nii ebaõiglane. Ma polnud elus just palju nutnud, kuid sel hetkel tundsin end nõrgana ja oleksin peaaegu nuuksuma hakanud. Mitte keegi polnud mind varem nii halastamatult süüdistanud milleski, mida ma polnud teinud. Mitte keegi polnud nii jõhkralt halvustanud mu ratsutamisoskust. Mu nahk oli alles õrn.
Ükski teine hea treener ei laseks mind oma talli, kui Vivian Durridge on mind enda omast kord välja kihutanud.
Nagu udus, mis koosnes hämmingust ja kurbusest, läbisin ma Durridge’i avara vestibüüli, sammusin raske eesukse kaudu välja ja kõndisin kruusa krigisedes üle sissesõidutee sinna, kus mind ootasid auto ja selle juht.
Nii masin kui selles istuja olid mulle võõrad. Augustihommikune päike helkis kiiskavmustalt autokerelt vastu ning juht, peas tumeda läikiva nokaga müts ja seljas vormikuub, laskis oma kõrvalakna alla ning sirutas käsivarre sellest läbi, ulatades mulle valge aadressita ümbriku.
Ma võtsin selle vastu. Ümbrik oli üksnes pisut kinni liimitud. Tõmbasin selle lahti ja sikutasin välja valge paksust paberist sedeli ning lugesin lühikest teadet.
Istu autosse.
Alla oli otsekui igaks juhuks lisatud
Palun.
Ma vaatasin tagasi, suure maja suunas, kust mind nii hoolimatult oli välja kihutatud, ja nägin, et Vivian Durridge seisab kontori akna juures ning jälgib mind. Ta oli liikumatu: ei ühtki märki kavatsusest ümber mõelda, ei mingit hüvastijättu.
Ma ei saanud enam millestki aru.
Tundsin sedelil ära oma isa käekirja.
Ma istusin auto tagaistmel peaaegu tund aega, sellal kui juht sõidutas meid aeglaselt läbi Sussexi krahvkonna, siis Londonist lõuna poole, ja jõudis lõpuks välja Brightonisse.
Ta ei vastanud ühelegi mu küsimusele, ütles vaid, et täidab talle antud juhiseid, ja mõne aja pärast ei pärinud ma enam midagi. Kuigi mul oli väheste läbitud fooride juures tahtmine välja hüpata ja põgeneda, näis siiski, et lasen end viia sinna, kuhu mu isa käskinud, ning kuna ma ei tundnud tema ees hirmu, oli mul ammu saanud harjumuseks tema tahtmist täita.
Mõtlesin eeskätt – tundes end ühtaegu vihase ja õnnetuna – Durridge’i kontoris toimunust ning mu peas tiirlesid aina tema sõnad, mille mõju ei muutunud aja möödudes karvavõrdki väiksemaks.
Must auto möödus aeglaselt regendiajastul ehitatud linnamajadest ja avarate vitriinidega suveniiripoodidest, möödunud aegade hiilgusest ja nüüdisaegse maailma kommertsialismist ning peatus siis sujuvalt üsna mere ääres, vana Prantsuse arhitektuuri jäljendava suure hotelli peaukse ees; hotelli kenadel sepisrauast rõdudel kuivasid eredavärvilised rannalinad.
Kohe ilmusid nähtavale abivalmid pakikandjad. Juht upitas end istmelt üles ning tuli ja avas tseremoniaalse liigutusega mu kõrval oleva ukse. Ma astusin välja, mind ümbritses mereõhk, ma kuulsin kajakate karjumist ja kaugemal, märjal mõõnast vabaks jäänud liivaribal kellegi hääli, hingasin sisse soolast tuult ja ootamatult tõstis mu meeleolu mälestus liivalosside ehitamisest oma lapsepõlve koolivaheaegadel.
Autojuht sooritas minu ees midagi kummardusesarnast ja osutas käega hotelli peaukse suunas, kobis siis taas vähimagi selgituseta tagasi oma istmele, ootas parajat hetke, suundus autoga liiklusvoolu ning kadus kiiresti silmist.
„Teie pagas, härra?” sõnas üks pakikandjatest küsivalt. Ta oli vaid õige pisut minust vanem.
Ma raputasin pead. Pagasit mul ei olnud, küll aga seljas rõivad, mis sobinuks esimeseks hommikuseks harjutussõiduks Durridge’i parima hobusega: ratsapüksid ja ratsasaapad, lühikeste käistega spordisärk ja värviliste diagonaalruutudega (avatud) tõmblukuga kerge jakk. Oma läikivat sinist kaski hoidsin ma lõuarihmapidi käes. Minult nõudis tublisti pingutust, et nii ebasobivalt rõivastatuna sedavõrd uhkesse hotelli siseneda, kuid mul poleks tarvitsenud selle pärast muretseda: kunagine range vestibüül oli täis suminat, mida tekitas suur hulk inimesi, kes nägid oma äralõigatud säärtega teksades, plätudes ja kõiksugu sõnumeid täis T-särkides välja täiesti tavalised. Külmaverelise olekuga naine valvelauas mõõtis mu „ratsamundrit” huvitu, kuid registreeriva pilguga otsekui koodilugeja ja vastas siis mu pisut kähedal häälel esitatud küsimusele.
„Härra George Juliard?” küsis ta. „Kellest ma talle teatan?”
„Ma olen tema poeg.”
Naine võttis telefonitoru, vajutas klahvidele, ütles paar sõna, kuulatas ja ütles siis mulle kuuldu edasi.
„Palun minge üles. Tuba 412. Lift on teist vasakul.”
Mu isa seisis juba ukseavas, kui ma 412. tuba otsides mööda koridori edasi sammusin. Tema juurde jõudes jäin seisma ja nägin, et ta uurib mind tähelepanelikult, nagu tal ikka kombeks oli, alustades mu tumedatest lokkis juustest (mida vesigi ei suutnud sirgeks ajada), suunates siis pilgu mu pruunidesse silmadesse, kõhnale näole, saledale kehale, meeter kaheksakümne (või sinnakanti) pikkustele jalgadele ja lõpuks viksimata saabastele: ühe auahne vanema jaoks polnud vaatepilt just eriti muljetavaldav.
„Ben,” ütles ta. Ta hingas raskelt, otsekui oleks tal midagi südamel. „Tule sisse.”
Ta oli alati üritanud hea isa olla, kuid ei võtnud tõsiselt mu harvu kinnitusi, et ta seda ka on. Ma olin laps, keda ta polnud soovinud, tema teismelise kiindumise juhuslik tulem, kusjuures ta oli kiindunud naisesse, kes vanuse poolest võinuks talle emaks olla. Tol päeval, kui ma läksin Brightonisse, olin sama vana kui tema siis, kui ta mu eostas.
Aastate jooksul olin ma üksjagu infot kogunud. Mu mõlema vanema perekonnas oli puhkenud paras hüsteeria, kui naise rasedusest teada saadi, ja veel hullemaks läks asi (nagu tollele ajale iseloomulik) siis, kui mu ema keeldus aborti tegemast, ning kiiresse (ja lõbusasse) laulatusse suhtuti jäise külmusega.
Mu vanemate abiellumise päeval tehtud foto oli ainus mälestusese mu emast, kes iroonilisel moel suri mind sünnitades rasedusmürgistusse, jättes oma väga noore abikaasa sõna otseses mõttes titte süles hoidma, nii et kõik tema helged tulevikuplaanid varisesid rusudeks, vähemalt nii olin ma kuulnud.
Ent George Juliard, kellest polnud loodetud eriti midagi, korraldas kähku ümber kogu oma elu, loobus mõttest minna Oxfordi ülikooli, et seal juurat õppida, ning veenis oma surnud naise õde lisama mind tolle niigi suurde perekonda, kus oli juba neli poega; siis võttis ta suuna Cityle, et õppida, kuidas raha teha. Ta oli algusest peale maksnud mu ülalpidamise eest ning toetanud hiljem mu koolitamist, täites ühtlasi ka oma kohust ilmuda lastevanemate koosolekule; jõuludeks ja sünnipäevaks saatis ta mulle alati kaarte ja kingitusi. Aasta tagasi kinkis ta mulle lennukipileti USA-sse, et ma saaksin veeta koolivaheaja ühes Virginia hobusekasvanduses, mis kuulus mu koolivenna perekonnale. Leidus palju isasid, kes polnud sedagi teinud.
Ma sisenesin tema kannul 412. tuppa ja avastasin eriliselt üllatumata, et viibin sviidi eesruumis, kust avanes vaade otse merele, sinihall Inglise kanal ulatumas silmapiirini.
---
