RAAMATUKATKEND: Dick Francis "Närvidemäng"
Džoki Robert Finn näeb, kuidas üks tema kolleeg ennast enne sõitu maha laseb. Järgnevad sündmused viivad ta arusaamale, et keegi püüab süstemaatiliselt tervel Inglismaal džokide elu hävitada. Ta hakkab asja uurima ja üsna pea osutub ta ise saladusliku kurjategija järgmiseks sihtmärgiks. /// Raamatus on 256 lk. Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 15.03-21.03. Vaata müügikohti raamat.epl.ee
1
Art Mathews laskis ennast kõva pauguga ja räpakalt maha keset jalutusväljakut Dunstable’i võiduajamistel.
Ma seisin temast ainult kuue jala kaugusel, aga ta tulistas nii kähku, et kui ma oleksin ka kuue tolli kaugusel olnud, ei oleks ma ikkagi teda takistada jõudnud.
Ta oli minu ees riietusruumist välja tulnud, kitsad õlad kühmus kaitsevärvi jope all, mille ta oli oma džokirõivaste peale tõmmanud, pea rinnal, otsekui oleks ta sügavalt mõttes. Ma märkasin, et ta komistas kergelt kaaluruumist rajale viival kahel trepiastmel, ning kui üks mees teda selle lühikese tee peal kõnetas, jäi mulje, et Art ei kuulnudki teda. Aga see oli lihtsalt üks tavaline kaaluruumist jalutusväljakule minek, lihtsalt üks tavaline võiduajamine nagu sajad teised. Miski ei viidanud sellele, et kui Art on paar-kolm minutit seisnud ja ajanud juttu selle hobuse omanikuga ja dresseerijaga, kellega ta ratsutama pidi, võtab ta jope seljast, toob seda maha pillates lagedale suure automaatpüstoli, paneb toru oma meelekohta ja vajutab päästikule. Kõhklemata. Viimast korda kaalutlemata. Hüvasti jätmata. Tema liigutuste sundimatus oli niisama vapustav nagu nende tulemus.
Art ei pannud isegi silmi kinni ning need olid ikka veel lahti, kui ta mütsatusega näoli rohule kukkus ja tema kiiver eemale veeres. Kuul oli läinud peast otse läbi ning väljumishaav oli taeva poole: verine naha, juuste ja ajude segu, millest paistsid luutükid.
Lasu raksatus kajas väljakul tribüünide kõrgest tagaseinast võimendatuna vastu. Pead pöördusid uurivalt ringi ning raja ääres kolmelt realt seisvate pealtvaatajate elav sumin ja häälekõmin vaibus ning vaikis lõpuks sootuks, kui inimesteni jõudis see kohutav, uskumatu, vaieldamatu tõik, et ererohelisel murul lebas näoli see, mis oli jäänud järele Art Mathewsist.
John Brewar, hobuse omanik, kellega Art pidi järgmisena sõitma, seisis, lõtv suu hääletult ovaaliks avatud, silmad üllatusest klaasistunud. Tema täidlane hästi säilinud naine kukkus kohmakalt pikali, nagu ehtsa minestamise puhul ikka juhtub, ning dresseerija Corin Kellar, kelle hobustega nii Art kui ka mina oleksime pidanud ratsutama, laskus ühele põlvele ja raputas Arti õlast, otsekui võiks ta veel üles äratada inimese, kellel oli pool pead sodiks lastud.
Päike paistis eredalt. Sinise- ja oranžikirju siid Arti seljal läikis, tema valgetel ratsapükstel polnud ühtki plekki ning ratsasaabastel oli puhas ja mahe läige. Mõtlesin kohatult, et Arti oleks see rõõmustanud, et tema väljanägemine oli – vähemalt kaelast allpool – niisama laitmatu nagu alati.
Kaks korrapidajat kiirustasid kohale ja seisid liikumatult, vahtides Arti pead. Õudustunne vedas nende lõua rippu ja pani nad silmi pilutama. Nende kohustuste hulka kuulus jalutusväljakul viibimine ajal, mil hobuseid seal enne sõitu ringi talutati, nii et nad oleksid korraga nii tunnistajad kui ka kohtumõistjad, juhul kui peaks juhtuma midagi ootamatut. Võib kujutleda, et kunagi varem ei olnud nende tähelepanu nõudnud midagi nii ootamatut nagu klassikalise jahivõidusõidudžoki avalik enesetapp. Neist vanem lord Tirrold, pikk kõhn organisaatorimõistusega mees, kummardus lähemalt vaatama. Nägin, kuidas tal lõualihased tõmblesid, ta vaatas üle Arti laiba mulle otsa ja ütles vaikselt: „Finn ... tooge tekk!”
Ma läksin kahekümne sammu kaugusele, kus seisis üks peagi sõitu minev hobune koos omaniku, dresseerija ja džokiga. Sõnagi lausumata võttis dresseerija hobuse seljalt teki ning ulatas selle mulle.
„Kas Mathews?” küsis ta uskumatu häälega. Noogutasin õnnetult, tänasin teda teki eest ja läksin sellega tagasi.
Teine korrapidaja, Ballertoni-nimeline tusane kohmard, kaotas minus väiklast rõõmu tekitades parajasti oma kalliks peetud väärikuse ja oksendas lõunasöögi välja.
Härra Brewar sikutas allapoole oma minestanud naise üleskerkinud seeliku ning hakkas murelikult naise pulssi katsuma. Corin Kellar tõmbas üha uuesti käega üle näo, ise ikka veel ühel põlvel oma džoki kõrval. Tema nägu oli kaame, käsi värises. Talle mõjus see asi rängalt.
Ulatasin teki ühe otsa lord Tirroldile, tegime teki lahti ja laotasime selle õrnalt üle surnud mehe. Lord Tirrold seisis hetke liikumatut pruuni kogu silmitsedes ja heitis siis pilgu vaikivatele inimgruppidele, kelle hobused võiduajamistest osa võtsid. Ta läks ja rääkis paari mehega ning peagi viisid tallipoisid kõik hobused jalutusväljakult sadulduslatritesse.
Ma seisin ja vaatasin Corin Kellarit ja tema ahastust, mille ta oli minu meelest täielikult ära teeninud. Mõtlesin, mis tunne võiks olla, kui tead, et oled inimese enesetapuni viinud.
Kostis klõpsatus ja hääl valjuhääldist teatas, et raske õnnetuse tõttu jalutusväljakul jäetakse kaks viimast sõitu ära. Homsed sõidud toimuvad plaanipäraselt, jätkas hääl, täna aga palutakse kõigil koju minna. Mis puutus kasvavasse rahvahulgasse jalutusväljaku ümber, siis oleks see võinud sama hästi ütlemata jääda, sest inimesed olid ikka nagu piirdeaia külge kleebitud ega pööranud pilku tekilt. Miski ei tõmba inimeste tähelepanu nii ahnelt endale nagu verine õnnetus, mõtlesin ma rahulikult ning võtsin Arti kiivri ja piitsa rohu pealt üles.
Vaene Art! Vaene tagakiusatud ja vaevatud Art, kes oma piina tinatükiga tappis.
Ma läksin tema laiba juurest ära ning pöördusin mõtlikult tagasi kaalumisruumi.
Kui me sõiduvarustuse jälle oma tavaliste rõivaste vastu vahetasime, valitses riietusruumis meie poole peal vapustust varjav naljatlev meeleolu. Art, kes oli džokide hulgas üldisel nõusolekul vanema staatuses, kuigi ta ei olnud oma kolmekümne viie eluaastaga hoopiski kõige vanem, oli olnud väga lugupeetud ja austatud. Mõnikord küll jaheda, isegi endassetõmbunud käitumisega, aga aus mees ja hea džoki. Tema üks silmatorkav nõrkus, mille peale me tavaliselt leebelt muigasime, oli veendumus, et kaotatud sõidus oli alati süüdi hobuse puudus või viga hobuse dresseerimises, mitte kunagi aga mõni tema enda eksimus. Me kõik teadsime suurepäraselt, et Art ei olnud mingi erand reeglist, mille kohaselt iga džoki kunagi eksib, aga tema ei tunnistanud kunagi ühtki viga ning võis end iga arupärimise peale veenvalt kaitsta.
„Tänu Jumalale,” ütles Tikk-Takk Ingersoll oma sinise- ja mustaruudulist kampsunit seljast tõmmates, „et Artil jätkus nii palju viisakust, et ta laskis meil kõigil enne kaalu ära kontrollida, kui ta ennast maha kõmmutas.” Tikk-Taki nägu ilmus villase riide voltide vahelt lagedale laia naeratusega, mis haihtus naljakalt, kui keegi naerma ei hakanud.
„Nojah,” ütles ta kampsunit hajameelselt põrandale visates. „Oleks ta seda tund aega varem teinud, oleksime kõik kümne naela võrra vaesemad.”
Tal oli õigus. Meie tasu iga sõidu eest oli tegelikult välja teenitud juba siis, kui me olime kaalu peale istunud ja meie kaalu oli kontrollitud, ning raha maksti automaatselt välja, ükskõik kas me võtsime sõidust osa või mitte.
„Sellisel juhul peaksime poole sellest tema naisele toetuseks andma,” ütles Peter Cloony. Peter oli väikest kasvu vaikne noormees, keda haarasid aeg-ajalt kiiresti tekkivad ja kiiresti haihtuvad haletsushood teiste ja iseenese vastu.
„Kurat võtaks, ei lähe läbi!” vastas Tikk-Takk, kes ei püüdnudki varjata, et ta Peterit ei salli. „Kümme naela on minu jaoks kümme naela ja Arti proua supleb rahas. Ja on veel pealekauba upsakas kah. Sul on vedanud, kui sa mind talle teregi ütlemas näed.”
„See oleks austuse märgiks,” jätkas Peter jonnakalt, vaadates meile suurte üsna niiskete silmadega otsa ning vältides hoolikalt Tikk-Taki sõjakat ja vihast pilku.
Ma olin Tikk-Takiga päri. Ka minul läks seda raha vaja. Pealegi oli Arti proua kohelnud mind koos teiste readžokidega talle omase eriti jäise külmusega. Kui me talle Arti mälestuseks ka viieka annaksime, siis see teda üles ei sulata. Minu meelest oli ta oma kahvatu näo, õlekarva juuste ja heledate silmadega päris tõeline lumehelbeke.
„Arti proual ei ole meie raha vaja,” ütlesin ma. „Mäletad, kuidas ta endale möödunud talvel naaritsakasuka ostis ning seda kõigi eemalepeletamiseks kasutas, kes tema mõõdupuule ei vastanud? Ta ei tea meist paari inimesegi nime. Ostame lihtsalt Artile pärja ja teeme tema mälestuseks midagi kasulikku, midagi, mida ta oleks hinnanud, paneme näiteks pesuruumi sooja vee sisse.”
Tikk-Taki noor nurgeline nägu läks rõõmsaks. Peter Cloony heitis mulle kurva ja etteheitva pilgu. Aga teised noogutasid nõusolevalt.
Grant Oldfield lausus ägedalt: „Võib-olla laskis ta ennast sellepärast maha, et see plassi näoga lipakas teda voodis ligi ei lasknud.”
Tekkis kummaline lühike paus. Aasta tagasi, mõtlesin ma, aasta tagasi oleksime võib-olla naerma hakanud. Aga aasta tagasi oleks Grant Oldfield öelnud sedasama naljakalt ja võib-olla ka labaselt, aga mitte niisuguse inetu kaleda tigedusega.
Ma teadsin ja teised teadsid ka, et Grant ei olnud informeeritud ega hoolinudki Arti abielu intiimsetest külgedest, aga viimasel ajal ei saanud ta kõige harilikumat asjagi öelda, ilma et ta sellele vihale mingil moel voli ei oleks andnud. Meie meelest võis selle põhjuseks olla teadmine, et ta langeb päris tippu jõudmatagi jälle allapoole. Ta oli alati olnud auahne ja hoolimatu ning ta oli arendanud välja ka vastava ratsutamisstiili. Aga otsustaval hetkel, kui ta oli rea õnnestumistega avalikkuse tähelepanu pälvinud ja hakanud sõitma korrapäraselt James Axminsteri, ühe kõige parema dresseerija hobustega, oli juhtunud midagi, mis selle ära rikkus. Axminster oli talle koha üles öelnud ning ka teised dresseerijad palkasid teda üha harvemini ja harvemini. See sõit, mis ära jäi, oli tema ainus leping sel päeval.
Grant oli kolmekümneaastane tõmmu, karvane ja jässakas mees, tal olid kõrged sarnad ja laiade sõõrmetega nina, mis oli igaveseks vormist välja löödud. Ma viibisin palju tihemini tema seltskonnas, kui see mulle oleks meeldinud, sest kuna meie mõlema varustuse eest hoolitses üks ja seesama varustaja, oli minu nagi peaaegu kõigil hipodroomidel tema nagi kõrval. Ta laenas mu asju piinlikkustundeta, ilma et ta oleks minult küsinud või mind pärast tänanud, ning kui ta midagi ära lõhkus, siis eitas ta, et oli seda kasutanud. Kui ma teda esimest korda kohtasin, oli tema kuiv huumor mind lõbustanud, aga kaks aastat hiljem, Arti surmapäevaks, olin ma hingepõhjani tüdinud tema halva tuju hoogudest, tema jämedusest ja nurjatusest.
Uue hooaja algusest möödunud kuue nädala jooksul olin ma leidnud ta paaril korral seismas, pea ette sirutatud, ning vaatamas hämmeldunult ringi otsekui matadoori poolt tüssatud härg. Riidetüki ründamisest kurnatud härg, nõutu ja murtud härg, kelle kogu hiilgav jõud on raisatud millegi peale, mida ta sarvede otsa võtta ei saa. Sellistel puhkudel oli mul Grantist tõesti kahju, aga muidu hoidsin ma tema teelt kõrvale niipalju kui võimalik.
Peter Cloony, kes talle nagu tavaliselt tähelepanu ei pööranud, osutas nagile, milles rippusid Arti igapäevased rõivad, ning ütles: „Mis te arvate, mida me nendega peaksime tegema?”
