RAAMATUKATKEND: Dick Francise ja Felix Francise "Võrdne tõenäosus"
Ta on enam-vähem ots otsaga kokku tulnud, kuid viimasel ajal on tal tekkinud tunne, et temasugused väikesed üritajad ei saa enam kuigi kaua tegutseda. Ühel päeval, kui ta maksab parajasti välja võite ja arvestab mõttes oma kaotusi, astub rahvahulgast järsku välja hallipäine mees, kes väidab, et ta on Nedi isa. Vaevalt tund aega hiljem pussitatakse sama meest Ascoti autoparklas. Ta jõuab veel Nedi hoiatada, et too oleks ettevaatlik. Paraku tuleb Nedil endal teada saada, mida need sõnad tähendavad ja mis üldse tema ümber toimub, sest vastasel korral võib ta kaotada elu.
1. peatükk
Kui rahvas Ascoti kuninglikel võiduajamistel järjekordse madalakoefitsiendilise võitja finišisse jõudmist rõõmukisaga tervitas, vajusin ma veel sügavamasse depressiooni. Kui aus olla, siis polnud see kliinilist laadi – sellest teadsin ma kõik –, kuid masendus oli sellegipoolest üpris vägev.
Taas kord küsisin endalt, mida ma siin teen. Mulle polnud kunagi meeldinud Ascotis käia, eriti neil viiel päeval juunis. Tavaliselt oli ilm visiitkuue kandmiseks liiga kuum, või siis sadas vihma ja ma sain läbimärjaks. Ma eelistanuks oma tavalisi meelispaiku, väikesi jahivõidusõiduradu Midlandsis. Kuid mu vanaisa, kes oli pereärile aluse pannud, kasutas asjaolu, et meil oli kuninglike ratsavõistluste tribüünil oma koht, äri ühe peamise turundusmeetmena. Ta väitis, et see tõstab meie väärikust, mille järele tema oli alati ihalenud.
Me olime kihlveovahendajad. Ratsaspordimaailma paariad. Me ei meeldinud mitte kellelegi ja paljud kindlasti vihkasid meid, ka suur hulk neist, kes teenisid hasartmänguga elatist. Aastate jooksul olin avastanud, et mul polnud oma klientide seas ühtegi sõpra. Kui kinnisvarainvestorid võisid olla oma maakleritega lähedastes suhetes, siis hobuste peale mängijad ei tahtnud, et neid nähakse kihlveovahendajatega semutsemas. Enamik mu tavakundesid ei teadnud isegi mu nime ega tahtnudki teada. Me osalesime lihtsalt tehingutes, mille puhul üks üritas teist laostada. Ma kardan, et selline olukord ei soodusta küll vastastikuse austuse tekkimist.
„Panen seitsme peale,” ütles üks pikk silindriga noormees paberraha minu poole sirutades. Ma vaatasin üles meie tabloole, et näha, mis koefitsienti me hobusele number seitse pakume. „Kakskümmend naela number seitsmele, üksteist kahe vastu,” ütlesin ma, võtsin temalt pangatähe vastu ja lisasin selle oma vasakus käes olevasse patakasse.
Väike printer minu ees tärises ja sülitas välja pileti, mille andsin mehele. Ta napsas selle mul käest ja tõttas kiiresti minema, kadudes rahvasumma, otsekui ei tahaks, et teda nähakse vaenlasega vennastumas. Minu ees hõivas tema koha lühike ja jässakas isand, kelle mitmevärviline vest pidas lootusetut lahingut mehe tohutu vatsaga. See oli üks mu tavakliente Ascoti kuninglikel võiduajamistel. Ma teadsin teda üksnes nimetähtede AJ järgi, kuid mul polnud aimugi, mis nende taga võis olla.
„Sada Silverstone’i peale, et ta võidab,” ütles ta ähkides ja sirutas oma töntsakate sõrmede vahel minu poole mõned kokkumurtud kahekümnenaelased pangatähed.
„Sada number kahe peale, üks ühele,” ütlesin temalt raha vastu võttes ja seda üle lugedes. Väikesest printerist ilmus otsekui võluväel nähtavale järgmine kihlveosedel ja ma andsin selle üle. „Edu, AJ,” ütlesin mehele, ise seda tõsiselt mõtlemata.
„Mes?” küsis ta, olles mu märkuse peale mõneti üllatunud.
„Edu,” kordasin.
„Aitäh,” ägises ta ja lahkus.
Vanadel headel aegadel, kui kihlvedude vahendamine oli rohkem kunst kui teadus, kirjutas vahendaja abiline kõik tehingud „raamatusse”. Tänapäeval, nagu üldiselt kombeks, oli arvuti see, kuhu kõik talletati. Samasse arvutisse, mille printer väljastas kihlveosedeleid.
Ma pidasin jooksvat arvestust kõigi kihlvedude kohta, mida me vahendasime, ning kohendasin ühtlasi meie kasuminumbreid ja võlakohustusi võidujooksu iga võimaliku tulemuse puhuks. Möödas olid päevad, kui kihlveovahendaja otsustas kõhutunde järgi, millal ja kui palju muuta hindu, mis sirasid meie kenal elektroonilisel tablool. Nüüd otsustas arvuti. Kihlvedusid ei vahendatud enam mitte vaistu, vaid murdude põhjal.
Kui ma oma vanaisa juures tööle asusin, olin ta „jooksupoiss”. Minu ülesandeks oli võtta tema käest sularaha ja panustada see koos teiste kihlveovahendajatega ühele hobusele – kelle peale ta oli võtnud paar suurt summat –, et riski hajutada. Kui see hobune kaotas, ei saanud ta erilist kasu, ja vastupidi, kui hobune võitis, ei kaotanud ta kah eriti. Nüüd tegi isegi selle töö ära arvuti, sõlmis kihlvedusid ja pani hobuseid internetibörsile, ja seda isegi võidujooksu ajal. Romantikast ja lõbust polnud enam jälgegi.
Täpselt nagu mobiiltelefonid olid suretanud võiduajamistel välja kätega märguandmise, surus hasartmängude mängimine arvuti abil kõrvale kõik tõelised kihlveovahendajad, kes olid veendunud, et nende sisetunne ei valeta. Ja ma polnud üldse kindel, kas sellest oli mängijatele või võiduajamistele kasu.
„Kakskümmend naela number kahe peale,” ütles järjekordne mees, olles otsustanud riskida.
„Kakskümmend naela number kahe peale, üks ühele,” kordasin ma, mitte niivõrd enda ees seisvale mehele, kui oma abilisele Luca Mandinile, et ta kihlveo arvutisse toksiks.
Luca oli minu võlur, terase matemaatikumõistusega internetitaibu, kes seisis päris mu kõrval. Tema sõrmed klõbistasid klahvistikul ja printerist väljus kihlveosedel, nagu see pidigi olema.
Olin kindel, et kui poleks olnud Lucat, oleksin selle ameti juba maha pannud, välja tõrjutud suurte kihlveofirmade poolt, kes tegid halastamatuid jõuvõtteid kasutades kõik võimaliku, et väikesed sõltumatud vahendajad kasumist ilma jätta. Sama toimus toidukaubanduses, kus suurte supermarketite toores surve sundis väikesi poode tegevust lõpetama. Gigandid ei teinud seda tingimata meelega; neid motiveeris järelejätmatu isu väikseima omahinna järele, et rahuldada mingi anonüümse aktsionäride rühma ootusi. Mina olin oma äris ainus aktsionär ja mul oli valus.
Ma kartsin kogu aeg, et mõni teine seltskond lööb Luca minult üle, vahest mõni neist suurfirmadest, kes ei paistnud peatuvat millegi ees, et minusuguseid pankrotti ajada ning endale kihlveoturul suuremat tükki ahnitseda.
Ma võtsin sedeli printerist ja ulatasin selle mehele, kes minu ees kannatlikult ootas.
„Kas teie olete Teddy Talbot?” küsis ta.
„Ja keda see huvitab?” vastasin küsimusega, kiigates järgmise kliendi ootel tema selja taha.
„Ma tundsin teie vanaisa,” ütles mees mu küsimusest välja tegemata.
Mu vanaisa nimi oli tõepoolest olnud Teddy Talbot ja see nimi ilutses endiselt nähtaval kohal meie hindade tablool. Tegelikult oli sinna kirjutatud „Usaldage Teddy Talbotit”, nagu võiks see üks sõna panna mängijaid sõlmima kihlvedusid just meie ja mitte kellegi teise juures.
„Mu vanaisa on surnud,” ütlesin ma, vaatasin endiselt tema selja taha ja lootsin, et ta läheb minema. Ta segas mu tööd.
„Oi,” ütles ta. „Tunnen kaasa. Millal ta suri?”
Ma vaatasin oma kolmekümne sentimeetri kõrguselt metallistmelt tema poole alla. Mehel olid hallid juuksed, ta võis läheneda kuuekümnele või olla pisut ülegi ning ta kandis beeži linast ülikonda, mille all oli helesinine särk, kurgu alt lahti. Tema uhke rõivastus tekitas minus kadedust.
„Teate,” ütlesin ma. „Mul on tegemist. Kui te tahate rääkida, tulge hiljem tagasi – pärast viimast jooksu. Aga nüüd astuge palun kõrvale.”
„Oi,” ütles ta uuesti. „Vabandust.”
Ta läks pisut kaugemale ja jälgis mind sealt. Minu meelest oli see üpris häiriv.
„Kontrollkaalumine on lõppenud,” ütles keegi läbi kõlarite.
Üks õlgkübaras daam astus lähemale ja ulatas mulle kihlveosedeli. Ma võtsin selle vastu. Sedeli ülaservale oli trükitud „Usaldage Teddy Talbotit”, nagu kõigile meie sedelitele. See oli eelmise jooksu võitnud pilet, esimene nende seast, mida oli liigagi palju. Tänapäeval tuli potentsiaalne võidusumma trükkida piletile, niisiis lasksin sellest pilguga üle ja maksin talle võidu välja, rebisin pileti pooleks ja panin tükid oma vasakul käel asuvasse plekktopsi. Raha üleandmine toimus sõnatult – mida siin ikka öelda.
Mu ette hakkas moodustuma järjekord võitnud piletite omanikest.
Luca tütarlaps Betsy tuli ja jäi mu kõrvale seisma. Ta asus võitnutele raha välja maksma, sel ajal kui mina vormistasin mõned võidud järgmise jooksu uuteks kihlvedudeks. Luca uuris arvutiekraani ja täpsustas meie tablool olevaid koefitsiente vastavalt minu sõlmitud kihlvedudele ning neile kihlvedudele ja panustele, mida ta vahendas oma arvuti kaudu minu selja taga interneti mängubörsil. See oli nagu bilanss, potentsiaalsete võitude võrdlemine potentsiaalsete kaotustega, püüd pidevalt hoida mõlemaid võimalusi vastuvõetavates piirides.
Tablool seisis minu perekonnanimi ja minu käes oli mängijate sularaha, kuid tõtt-öelda oli tegelik kihlveovahendaja Luca oma arvutiga, kes sõlmis on-line-kihlvedusid ja täpsustas tablool olevaid hindu, et meie ennustatav tulem oleks alati suurem kui sada protsenti, nagu võis lugeda arvuti ekraanilt. See, mis ületas sada protsenti, oli ülejääk ja ühtlasi kasum, mis jäi sellest allapoole, oli kahjum. Meie eesmärk oli hoida kasumimarginaal üheksa protsendi piires, kuid kogu selle matemaatika eelduseks oli, et võtame vastu kihlvedusid õiges proportsioonis oma võiduvõimalustega, ja seda me üritasimegi hindade pideva korrigeerimisega tagada. Paraku ei tegutsenud mängijad alati kooskõlas meie plaanidega, mistõttu Luca üritas seda kõigest väest kompenseerida, sõlmides kihlvedusid ja võttes vastu panuseid internetis.
Arvuti oli ühtaegu meie parim sõber ja suurim vaenlane. Meile meeldis mõelda, et ta on ori, kes täidab meie antud ülesandeid tõhusamalt, kui me ise suudaksime neid täita. Kuid tegelikult oli arvuti isand ja meie tema orjad. Tema tehtud analüüs ja esitatud arvud ei sallinud mingit vastuvaidlemist ja kontrollisid meie otsuseid. Nüüd polnud see iidol, keda me kummardasime enam sisetunne, vaid tehnoloogia.
Ja nii meie päev kulges. Kui päike tungis läbi pilveloori, hakkas mul üle kere üha palavam, samal ajal kui suuri, ent vähetulusaid panuseid teinud võitjad muutsid tänase päeva mängijate suurpäevaks, surudes meie protsendid kahjumi poolele.
Tegelikult polnukski mul tarvis kanda oma lämmatavat visiitkuube, sest ma ei istunud kuninglikus tsoonis. Kuid meie asukoht oli viimasele üsna lähedal, parimal alal, ja paljudel mu klientidel oli rinnas sellesse pühasse paika lubatute ihaldatud rinnamärk. Liiati oli mu vanaisa kandnud neil võistlustel alati etiketikohast rõivastust ja ta oli minu kaheksateistaastaseks saamisest peale nõudnud, et teeksin sama. Vähemalt ei näinud tema reeglid ette, et meie rõivakomplekti kuuluksid ka silindrid.
Mina polnud kuninglikku tsooni pääsemist eales taotlenudki, sest sealpool piiret polnud kihlveovahendaja poodiumile kohta ette nähtud. Mõnikord mõtlesin, kas mu amet võiks sinna sattumise kuidagi välistada, nii nagu kunagi polnud sinna lubatud ka lahutatuid.
Järjekordne favoriit võitis tuubil täis peatribüünilt kostva rõõmukisa saatel viienda jooksu. Ma ohkasin kuuldavalt.
„Asi pole üldse nii hull,” ütles Luca mulle kõrva sisse. „Enamiku peale on mul kate.”
„Tore,” poetasin üle õla.
Väikest tulu jahtivate võitjate jada oli sundinud meid oma kahjumit piirama, vähendades tablool olevaid võidusummasid. Erinevalt kauplusest otsisid mängijad pilguga kõige suuremaid numbreid, sest need tõotasid neile mängu pandud raha pealt kõrgemat tulu, muidugi juhul, kui nad võitsid. Nii et väiksemad võidusummad tähendasid meie jaoks väiksemat käivet. Isegi meie tavakliendid kippusid mõne pügala võrra suuremate võidusummade otsingul mujale minema – truudus oli hobuste peale mängijate hulgas täiesti tundmatu mõiste.
Linases ülikonnas mees seisis endiselt umbes viie meetri kaugusel ja vaatas pealt.
„Valva siin,” ütlesin Betsyle. „Ma pean kempsu minema.”
„Valvan,” ütles tüdruk.
Ma astusin mehe juurde.
„Mis teil vaja on?” nõudsin ma.
„Mitte midagi,” vastas ta kaitsesse tõmbudes. „Ma lihtsalt vaatasin.”
„Miks?” ei jäänud ma rahule.
„Lihtsalt niisama,” ütles ta.
„Aga miks te ei võiks minna ja kedagi teist vaadata?” küsisin ähvardavalt.
„Ma ju ei tee midagi halba,” ütles ta peaaegu anudes.
Ma sammusin temast mööda peatribüünile, meeste tualeti suunas.
Kui ma tagasi tulin, oli mees kadunud.
