RAAMATUKATKEND: E L James “Viiskümmend halli varjundit”

Erootiline menuromaan, millest on saanud fenomen: 60 miljonit eksemplari müünud ja 50 keelde tõlgitud überhitt on murdnud mitmeid seksuaalsusega seotud tabusid ning troonib kõige kiiremini bestselleriks müünud raamatute edetabeli tipus. ** Tõlkinud Tiina Kanarbik, toimetaja Leelo Laurits, Kirjastus Pilgrim 2012, 520 lk /////

"Viiskümmend halli varjundit" jutustab kirjandustudengist Anastasia Steele, kes intervjueerib edukat ettevõtjat Christian Greyd ja leiab, et mees on väga ligitõmbav, ent samas heidutav. Nad alustavad kirglikku armusuhet. Ana õpib tundma oma ihasid ning avastab ka sünged saladused, mida Grey peidab avalikkuse pilkude eest.

KATKEND:

Esimene asi, mida märkan, on lõhn: nahk, puu, kergelt sidrunilõhnaline polituur. See on väga meeldiv, ja valgustus on pehme, õrn. Tegelikult ei näe ma valgusallikat, ent see ümbritseb karniisi ja valgus kumab sealt. Seinad ja lagi on tumedat sügavpunast värvi, mis tekitab selles avaras ruumis hubase kaitstud tunde, ja põrand on vana, lakitud puidust. Ukse vastasseina on kinnitatud suur puust rist nagu X-täht. See on tehtud lihvitud maha- gonist ja igas nurgas on käe- ning jalarauad.

Selle kohal laes on lai, vähemalt kolme ruutmeetrine raudvõre, mille küljest ripuvad alla igasugused köied, ahelad ja helkivad ketid. Ukse kõrval seinal on kaks pikka poleeritud graveeritud varrast, mis on nagu trepikäsipuude varvad, ent pikemad, justkui kardinapuud. Nende küljes on ehmatav sortiment laksuteid, ratsapiitsu ja muid piitsu ning kum- malisi sulgedega asju.

Ukse kõrval seisab raske mahagonkummut, mille sahtlid on õhukesed, nagu oleks need mõeldud aarete hoidmiseks vanas muuseumis. Kujutlen korraks, mis nendes sahtlites tegelikult võiks olla. Kas ma tahan seda teada? Kaugemas nurgas on tume, puna- kaspruun polsterdatud pink ja selle kõrval on seina külge kinnita- tud puust poleeritud varn, mis näeb välja nagu piljardikiide hoidik, aga lähemal vaatlusel selgub, et selles on erineva pikkuse ja laiusega pillirookepid. Vastasnurgas on matsakas kahemeetrine laud – poleeritud puust ja nikerdatud jalgadega – ning selle juures kaks sa- masugust tooli.

Ent toas domineerib voodi. See on suurem kui suur kaheinime- sevoodi ja sellel on neli rokokoostiilis nikerdatud sammast ning nende kohal lame baldahhiin. See tundub olevat pärit üheksateist- kümnendast sajandist. Baldahhiini all on näha helkivaid ahelaid ja käeraudu.

Voodiriideid pole ... ainult punase nahaga kaetud madrats ja ühes otsas virnas punasest satiinist padjad.

Voodijalutsist umbes meetri kaugusel, keset tuba, on suur tume pruunikaspunane Chesterfieldi diivan, esiküljega voodi poole. Kummaline kujundus ... et diivan on voodi vastas, ja ma naeran omaette – ma pean diivanit kummaliseks, samas kui tegelikult on see kõige argisem asi siin ruumis. Ma tõstan pilgu üles ja jään lage vahtima. Kogu lagi on täis karabiinhaake, mis on paigutatud kummaliste intervallide tagant. Huvitav, milleks need mõeldud on? Imelikul kombel muudab kogu see puit, tumedad seinad, meeleolukas valgus ja pruunikaspunane nahk kogu toa kuidagi pehmeks ja romantiliseks ... Ma tean, et tegelikult on see kõike muud – aga see on Christiani variant pehmest ja romantilisest.

Ma pööran ringi ja ta vaatab mind pingsalt, nagu ma arvasingi, ja tema näost on võimatu midagi välja lugeda. Ma liigun toas edasi ja ta järgneb mulle. Mu huvi köidab mingi sulgedega asi. Ma puudutan seda ettevaatlikult. See on pööratud nahast, nagu väike „üheksasabaline kass“, mitmeharuline piits, aga arvukamate harudega ja nende otstes on väga väikesed plastikhelmed.
„Seda nimetatakse piitsutajaks.“ Ta hääl on vaikne ja malbe.

Piitsutaja ... hmm. Mu alateadvus on emigreerunud või tummaks löödud või lihtsalt kokku kukkunud ja hingusele läinud. Ma olen tuim. Ma jälgin ja vaatlen, suutmata oma tundeid väljendada, sest ma olen šokis. Milline on kohane reageering avastusele, et su potentsiaalne kallim on täiesti segane sadist või masohhist? Hirm ... jah ... see on ilmselt peamine tunne. Seda suudan ma eristada. Aga imelikul kombel ei karda ma mitte teda – ma ei usu, et ta mulle haiget teeks, noh, mitte ilma mu loata. Nii palju on küsimusi. Miks? Kuidas? Millal? Kui sageli? Kes? Ma kõnnin voodi juurde ja katsun nikerdatud sammast. Post on väga tugev, puusepatöö meistriteos.

„Ütle midagi,” kamandab Christian petlikult mahedal häälel. „Kas sina teed seda teistele või nemad teevad seda sulle?“ Ta suunurgad kõverduvad ülespoole, ta on kas lõbustatud või
tunneb kergendust.

„Teised?” Ta pilgutab paar korda silmi, mõeldes vastuse üle. „Ma teen seda neile naistele, kes seda tahavad.“

Ma ei saa aru. „Kui sul on vabatahtlikke, miks mina siis siin olen?“ „Sest ma tahan seda sinuga teha, väga.“ „Oh,” ahmin ma õhku. Miks? Ma kõnnin toa kaugemasse nurka ja patsutan kõrget polsterdatud pinki ning libistan sõrmedega üle selle naha. Talle meeldib nais- tele haiget teha. See mõte viib mu meeleheitele.

„Kas sa oled sadist?“

„Ma olen Dominant.” Ta silmad on kõrvetavalt hallid, intensiivsed.

„Mida see tähendab?” sosistan ma.

„See tähendab, et ma tahan, et sa meelsasti alistuksid mulle, kõigis asjades.“

Põrnitsen teda, püüdes seda mõtet seedida. „Miks ma peaksin seda tegema?“ 
„Et mulle meele järgi olla,” sosistab ta, kallutades pea küljele, ja ma märkan naeruvirvet. Talle meele järgi olla! Ta tahab, et ma oleksin talle meele järgi! Ma arvan, et mul kukub suu lahti. Olla Christian Greyle meele järgi.

Ja selsamal hetkel ma mõistan, et jah, see on täpselt see, mida ma teha tahan. Ma tahan talle paganama palju rahuldust pakkuda. See on ilmutus.

„Väga lihtsalt öeldes – ma tahan, et sa tahad mulle meele järgi olla,” ütleb ta leebel toonil. Ta hääl on hüpnotiseeriv.

„Kuidas ma seda teen?” Mu suu on kuiv ja ma soovin, et oleksin rohkem veini joonud. Hästi, ma saan sellest meele järgi olemisest aru, aga ma olen hämmastunud kujundusest, mis meenutab piinamist ja samas Elizabethi-aegset buduaari. Kas ma tahan vastust teada?

„Mul on omad reeglid ja ma tahan, et sa nendega nõustuksid. Need on sinu kasu ja minu rahulolu pärast. Kui sa järgid mu rahulduseks neid reegleid, siis saad tasu. Kui sa seda ei tee, siis ma karistan sind, ja sa õpid,” sosistab ta. Kui ta seda ütleb, vilksan ma vaadata pillirookeppide poole.

„Ja kuidas see kõik ümbritsevaga seostub?” viipan ma üle toa. „See on osa motivatsioonipaketist. Mõlemad, tasu ja karistus.“ „Niisiis saad sa naudingu sellest, et sa mulle oma tahet peale surud.“ „See tähendab sinu usalduse ja austuse võitmist, nii et sa lubad mul oma tahet peale suruda. Ma tunnen sellest suurt naudingut, isegi rõõmu, kui sa alistud. Mida rohkem sa alistud, seda suurem on minu rõõm – see on väga lihtne võrrand.“

„Hästi, ja mida mina sellest saan?“ Ta kehitab õlgu ja näeb peaaegu andekspaluv välja. „Minu,” ütleb ta lihtsalt. Oh taevas. Christian tõmbab käega läbi juuste ja vaatab mind üksisilmi. „Sinust on nii raske aru saada, Anastasia,” pomiseb ta ärritudes.

„Lähme alla tagasi, seal on rahulikum rääkida. Sinu siinolek on väga häiriv.” Ta sirutab mulle käe ja nüüd ma kahtlen, kas võtta see vastu või mitte.

Kate ütles, et ta on ohtlik. Ja tal oli õigus. Kuidas ta seda teadis? Ta on ohtlik mu tervisele, sest ma tean, et ütlen jah. Ja osa minust ei taha seda. Osa minust tahab sellest toast ja kõigest, mida see esindab, karjudes välja joosta. See käib mulle üle mõistuse.

„Ma ei tee sulle haiget, Anastasia.”

Ma tean, et ta räägib tõtt. Ma võtan ta käe vastu ja ta viib mu ukse juurde.

„Kui sa jääd, siis las ma näitan sulle midagi.” Selle asemel et tagasi trepist alla minna, pöörab ta mängutoa, nagu ta seda nimetab, juurest paremale ja läheb mööda koridori edasi. Me möödume mitmest uksest, kuni jõuame koridori lõppu viimase ukseni. Selle taga on magamistuba suure kaheinimesevoodiga, kõik valge ... kõik – mööbel, seinad, voodipesu. See on steriilne ja külm, aga läbi klaasseina avaneb vapustav vaade Seattle‘ile.

„See on nüüd sinu tuba. Sa võid seda kaunistada nagu soovid, saada siia kõik, mis iganes sulle meeldib.“

„Minu tuba? Kas sa ootad, et ma sisse koliksin?” Ma ei suuda varjata õudust oma hääles.

„Mitte kogu ajaks. Ütleme, reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni. Me peame sellest kõigest rääkima, me peame läbi rääkima. Kui sa tahad seda teha,” lisab ta vaiksel ja kahtleval häälel.

„Ma magan siin?” „Jah.“ „Mitte sinuga.“ „Ei. Ma rääkisin sulle, et ma ei maga kellegagi, välja arvatud sina, kui sa oled purjus.” Ta hääl on noomiv. Ma surun huuled kriipsuks. Neid kahte on võimatu kokku viia.

Lahket, hoolitsevat Christianit, kes tuleb päästma purjus mind ja hoiab mind õrnalt, kui ma asaleadele oksendan, ja seda koletist, kellel on piitsad ja ahelad spetsiaalses toas.

„Kus sina magad?“ „Mu tuba on all. Tule, sa oled kindlasti näljane.“ „Imelikul kombel olen ma isu kaotanud,” pomisen ma turtsakalt. „Sa pead sööma, Anastasia,” tõreleb ta ja viib mu käest kinni võttes trepist alla. Tagasi selles võimatult suures toas, tabab mind hirmuärevus. Ma
olen kuristiku serval ja pean otsustama, kas hüpata või mitte. „Ma olen täielikult teadlik, et see tee on pime, mida mööda ma sind juhin, Anastasia, sellepärast tahan ma tõepoolest, et sa mõtleksid selle üle järele. Sul peaks olema mõned küsimused,” sõnab ta, laseb mu käe lahti ja suundub köögipoolele.

On küll. Aga kust otsast alustada?

„Sa oled vaikimistõotusele allkirja andnud; sa võid küsida minult, mida tahad, ja ma vastan.“
Ma seisan köögis leti juures ja vaatan, kuidas ta avab külmkapi ning võtab välja taldriku erinevate juustudega ja kaks suurt punast ja rohelist viinamarjakobarat. Ta asetab taldriku tööpinnale ja lõi- kab lahti prantsuse baguette’i.

„Istu.” Ta osutab toolile leti ääres ja ma kuuletun ta käsule. Kui ma kavatsen seda teha, siis pean ma sellega harjuma. Ma taipan järsku, et ta on võimukalt käitunud sellest ajast saadik, kui me kohtusime.

„Sa mainisid lepingut.“ „Jah.“

„Millist lepingut?“

„Noh, peale selle vaikimistõotuse on veel leping, kus on öeldud, mida me teeme ja mida mitte. Ma pean teadma su piire ja sina pead teadma minu omasid. See on kahepoolne, Anastasia.“

„Ja kui ma ei taha seda teha?“ „Siis pole midagi,” ütleb ta ettevaatlikult. „Aga meil pole siis mingit suhet?” küsin ma. „Ei.“ „Miks?“ „See on ainus suhe, millest ma huvitatud olen.“ „Miks?“ Ta kehitab õlgu. „Ma lihtsalt olen selline.“ „Kuidas sa selliseks muutusid?“ „Miks on keegi selline, nagu on? Sellele on mõnevõrra raske vastata. Miks mõned inimesed armastavad juustu ja mõned mitte? Kas sulle meeldib juust? Proua Jones – minu majapidajanna – on seda õhtusöögiks jätnud.” Ta võtab kapist paar suurt valget taldrikut ja asetab ühe minu ette.

Me räägime juustust ... No on jama.

„Millised on sinu reeglid, mida ma pean järgima?“

„Mul on need kirjalikult olemas. Me vaatame need läbi, kui söönud oleme.“

Toit. Kuidas ma suudaks praegu süüa?

„Ma tõesti pole näljane,” sosistan ma.

„Küll sa sööd,” ütleb ta lihtsalt. Domineeriv Christian, et nii see siis käibki. „Veel üks klaas veini?“

„Jah, palun.“

Ta valab mu klaasi veini ja tuleb istub mu kõrvale. Ma võtan kiiresti sõõmu.

„Palun söö midagi, Anastasia.“

Ma võtan väikese kobara viinamarju. Sellega saan ma hakkama. Ta kissitab silmi.

„Kas sa oled alati selline olnud?” küsin ma. „Jah.“ „Kas selliseid naisi on kerge leida, kes tahavad seda teha?“

***

Triloogia järgmised osad ilmuvad 2013. aasta alguses ja kevadel.

Vaata ka: http://alkeemia.ee/hall