RAAMATUKATKEND: Eesti Loitsud
Loitsud paiknevad sõnamaagia ja sakraalse pärimuse ühisalal. Loitsud (rahvapärane termin sõnad, nõiasõnad) on alati olnud uti-
litaarse ja püha teadmise sulam, ühelt poolt kõigile avatud ja teisalt vähestele tuntud, usundireeglistikuga seotud ja selle alusel täiene-
nud pärimusliik. Nõiasõnadel on tavalisest kõnest erinev süntaks, rütm ja struktuur, oma grammatiliste vormide kasutamisviis. Ennekõike erinevad loitsud teistest rahvaluuleliikidest tekstides kasutatud sümbolite poolest, kusjuures universaalsed motiivid ning verbaalsed ja kognitiivsed sümbolid on uskumatult püsivad. Loitsudel on olemuslik seos rituaalidega, mille kontekst eristab neid argitekstidest. Nad edastavad invariantseid sõnumeid loodusele ja kõrgematele jõududele. Neid kasutati maailma muutmiseks ja tasakaalu saavutamiseks.
/.../
Vaimses pärimuses pole ükski liik teistest jäikade vaheseintega eraldatud, vaid sisaldab ühisalasid ja sarnasusi. Loitsudel on ühisosa ütluste, regilaulude, palvete ja vaimuliku traditsiooniga, rahvapäraste õnnistamis- ja sajatamisvormelitega, samuti kurjade vaimude väljaajamise ehk eksortsismiriituste tekstidega. Nad sulatasid endasse algupäralt ja vormilt erinevaid tekste ja tekstiosi. Loitsudena kasutati eepilisi regilaule ja nende katkeid, nagu ka piibli kirjakohti ja lauluraamatu kindlate laulude salme. Meieisapalve oli universaalne ravi-, edendamis- ja tõrjetekst, mida kasutati kriiside lahendamiseks ja ohtude vältimiseks, see oli sagedasti raviriituse püsiosa. Huvitava alaliigi moodustavad arstija oma loitsud — vainuköit lahutades saadi arstijakäed, esimesest meenunud tekstist kujunes mõjus loits. Mitmed tööde edendamiseks mõeldud laulud on olnud varem loitsud, osa ennustamis- ja ravimissõnu on muutunud aja jooksul meelelahutuslikeks või nihkunud täiskasvanutelt lasterepertuaari, teadjate pärimusest tavakasutusse. Kui osa sõnamaagilisest pärimusest oli avatud pärimuslik teadmine, siis teist osa tundsid vaid teadjad ning need levisid loitsu- ehk nõiaraamatute ja taevakirjade vahendusel.
Loitsud sisaldavad tähenduseta sõnu, levinud on reduplitseerimine, nad põhinevad olendite ja tegevuste loendamisel ning kordustel. Üks iseloomulikke jooni on keelevahetus (üleminek ühelt keelelt teisele) loitsimise käigus, milleks kasutati pikemaid või lühemaid väljendeid ja nende mugandusi (Cyrie eleison), aga ka tsitaate, nagu Mene, mene, tekel (Tanieli 5: 26–28). Moonutatud ladina keele kõrval tunti mugandunud vene, saksa ja teistes keeltes loitsusid. Piibli kirjakohti ja lauluraamatutekste kasutati tsitaatidena, algteksti lähedaselt, aga ka mugandustena. Paljud eesti loitsud põhinevad Vana ja Uue Testamendi kirjakohtadel, historiolad (maagilisel eesmärgil kasutatavad narratiivid) piiblisündmustiku allusioonidel. Loitsud sisaldavad dialooge, nad kasutavad vana küsimuste ja vastuste vormi. Paljudes tekstides leiame müütilises ruumis toimuvate sündmuste kirjeldusi, loits võib põhineda võimatusel: haigus ei saa levida enne, kui kivil on juured, puu kasvab juurteta või lind lendab tiibadeta.
/.../
Arvude loendamisel toimivates numeraalides markeerivad arvud lõpetamist ja tagasipöördumise võimatust, lisavad imperatiivset kategoorilisust. Olend või haigus tagandatakse ühest üheksani või üheksast üheni lugemisega, nimetatakse üheksat erinevat stiihiat. Numeraalid olid universaalsed arstimisel ja traumade korral, aga ka tõrjemaagias, tööde alustamis- ja lõpuriituste juures. Levinud
tagasisaatmisvormel kust tulnud, sinna mingu tagasi seostub tihti käsuga üheksa võrra tagasi minna (üheksa mingu tagasi, kust üks on tulnud).
/.../
Kriisiolukorras, nt kui keegi kiitis või imetles midagi, oli oluline peatada võõras vägi tagasisaatmisvormeliga (koer koju, kutsikas
kõrval), lausujale sooviti sama, mida tema oli teisele ütelnud (ise oled ilus!), ürgvana tavaga kanti haigus verbaalselt üle kividele ja
puudele, lindudele ja loomadele, saadeti metsa või sohu. Tähtis oli tagasitoimetamine lähtekohta, aga ka eemale, kaugesse ja ligipääs-
matusse paika, müütilisse ruumi, teispoolsusesse.
Mis loitsimist mõjutas? Nende juures olid olulised ilmed, žestid ja kinees, kindlad reeglid täpsustasid aja- ja ruumiparameetrid
ning rituaalis kasutatud esemeid. Teatud ilmakaarde suunatud lugemine, pea paljastamine, haiguskoha piiramine kindel arv kordi
metallesemega jpm osutavad, et sõnadega liitus alati rituaal. Nende visuaalne kood tingis maagilistel kaalutlustel teksti tagurpidi, pee-
gelpildis või mitmekordse kirjutamise. Ka kirjalik loits piirati enne haigele kohale asetamist ristide, silmuste, ringide ja maagiliste märkidega. Sagedasti põletati ja söödeti haigele tema enda teadmata sisse selliselt valmistatud sõnad, haigele toodi koju rahvaarsti
poolt “kirjutatud” ja sõnatud vesi.
Loitsud kuulusid inimelu kesksete sündmuste juurde, olid ankurdatud rituaalse aasta tähtpäevade ja riitustega, kuid ennekõike
olid mõeldud kasutamiseks hädas olles, ennetus- või tõrjeriituste juures. Kehtisid kindlad nõuded nädalapäeva, päevaosa või kellaaja
suhtes, jälgiti ilmakaart, kuufaase, tuule suunda, nad olid ühitatud maagiliste puhastamis- ja tõrjetavadega. Kohaseosed olid määratud harvem ja vastasid üldistele tavandinõuetele. Rituaal kui sõnumite ja metasõnumite kogum, rituaalis osalemine sidusid ja toetasid
omakorda tekstide sõnumeid.
(Mare Kõiva lõppsõnast)
**
KÄRBSESÕNAD
Kärbsel oli tekkelugude järgi õigus inimese laualt süüa, sest ta istus Jeesuse ristilöömise ajal tema südame kohale — ristilööjad pidasid teda naelaks ja Jeesuse ihusse löödi üks nael vähem. Madisepäeval (24.02) pidi putukatele ja ussidele elu sisse loodama. Veel 20. sajandi alguses harrastati peamiselt Lääne-Eestis ja Saaremaal maagilisi kombeid putukatest vabanemiseks. Näiteks aeti käsikivi ringi ehk “jahvatati kärbseid”, nii pidid tüütud putukad hävima. Kärbeste tõrjumiseks pühiti madisepäeval tube ja puhastati aknaid.
Madisepäeval ajagu keegi käsikivi tühjalt ümber, teine mingu selja taha ja küsigu:
Mis sa teed?
Kivi ümberajaja kostku:
Kärbseid jahvatan.
Küsimist ja kostmist peab kolmel korral korda ma. Kui nõnda tehakse, siis ei olla suvel selles majas kärbseid.
E 863 (1) < Kolga-Jaani khk
***
ARMUSÕNAD
Loitsude kõrval kasutati armumaagias taimi, aineid ja maagilisi tavasid. Armsaks, ausaks ja kuulsaks loitsimine algas Eestis lapse sünniga. Vastavaid soove lausuti esimese pesemise, saunas vihtlemise ja ristimise juures, enne ja pärast leeri saunas viheldes. Armsaks viheldi mõnikord rebase või hundi sabaga, samuti tammevihaga. Ihule kleepunud vihalehed olid armumaagias väga olulised. Erilisi voõramaiseid taimi ei kasutatud.
Euroopas ja Ameerikas levinud maagilise konnakonksu valmistamine sipelgapessa visatud konna luudest oli ka Eesti pärimuses hästi teada. Levinud armastatu sidumise võte oli armukaku valmistamine, kuhu oli segatud poisi või tüdruku tuhastatud juukseid või häbemekarvu, oma “lõhna”, ehk higi või menstruatsiooniverd. Neid aineid lisati ka jookidele: veinile, viinale, kohvile. Toimivat usuti ka armastatu riidenarmaste suitsetamine, jälgede pööramine enda poole jm. Sel viisil seotud isiku käitumist on iseloomustatud kui pimedat järelejooksmist. Pärimuses on arvukalt lugusid eksikombel armutoitu söönud loomadest, kes sellest saadik taotlevad kirglikult toidu valmistaja tähelepanu ja lähedust. Uskumuste järgi lõpeb maagiaga saavutatud armastus altari ees ja muutub seejärel ükskõiksuseks või vihkamiseks.
Sidumisloitsudega püüti kindla inimese tähelepanu ja armastust võita, lahutamisloitsudega aga teise inimese armastusest vabaneda ja teda eemale tõugata.
Hirmukakku ja armukakku
ja läbi reite Reinu kakku.
Ole mesi meeste meelest,
munaputru poiste meelest.
KKI 9, 187 (137) < Kodavere khk
Lugeda salaja poisi selja taga, keda soovib omale kaasaks:
Tere, peiu, soesukk,
sinu viha vette,
minu au sinu üle.
Oh sa, punane põrsas,
alt sa mine allikasse,
pealt sa poe pilvedesse,
maa mustem kui muld.
Minul siid seljas,
minul hõbe hõlmas,
minul mesi meeles,
minul suhkur suus,
minul kuldpeeker,
hõbekarikas peiu laua peal.
Sinu armud tulgu mulle,
olgu mulle musutada,
mulle kaenlas kaisutada,
eluks ajaks armastada, Aamen.
ERA II 40, 386 < Pilistvere khk
Osta üks väike tabalukk ja pane see ukseläve alla ja siis lase sel inimesel sealt üle tulla. Siis pane lukk kinni, viska võti ära ja ütle
lukku kinni keerates:
Nii kuidas see kinni on ja ilma võtmeta lahti ei saa,
nii ka meie abielu ei saa ka keegi lahutada.
ERA II 202, 32 (60) < Pärnu
A + M + O + R
M + I + L + O
O + L + I + M
R + O + M + A
Need sõnad tehakse võileivale ja antakse leib sellele, kelle armastust soovitakse. Siis hakkab see armastama.
E 8° 6, 8 (34) < Tartu
Kui tütarlaps kiiresti tahab enesele peiut saada, siis paneb ta leiva sisse higi ja püüab seda leivaga peigmehele sisse sööta. Seejuures
peab ta aga ütlema:
Sa ole minu ligi, nii kui see higi!
ERA II 70, 481 (4) < Rakvere khk
**
PÄIKESESÕNAD
Üks vanemaid loitsuliike, päikese meelitamise sõnad, on säilinud Lõuna-Eestis, kus karjalapsed meelitasid päikest veel 20. sajandil. Loitsudes lubatakse tappa talle must kukk ja küpsetada kuklik või päts, mõnikord ka tappa talleke, kellelt päike saab sarved, või anda pütitäis piima. Sellised tekstid osutavad ilmselt taevake hale määratud ohvriandidele. Päikest hoiatatakse, et teda hakatakse oraga otsima, nõglaga nõeluma, sõglaga sõeluma, kui ta paistma ei hakka. Loetletud esemed on ühtlasi arhailised ennustusvahendid. Päikest oodatakse tõusvat kullatsest koplist, vereva livva päält või kivitsest keldrist, hõpe lavvaperä alt, mis kirjeldavad kujuteldavat päikese elupaika ja tema liikumist taevas. Päikese teket seletavas müütilises laulus tekkis see ilmalinnu taevasse visatud munast.
Päike, päike,
tule välja kullatsest koplist,
vereva livva perä alt.
Kui ei tule, otsi oraga,
otsi so ora otsaga,
nõglu so ma nõglaga,
nõglu so nõgla silmaga,
piiri so mina pirruga,
piiri pirru servaga.
H II 62, 686 (48) < Vastseliina khk
Peivakene, päkakene,
tule vella.
Ma otsi sinno oraga
ja kai karjavitsaga.
H, Wiedemann 1, 131 < Võrumaa
Nenda, päiva, kuluta päiva,
kuvve kodu tümmäja,
nella niitsevarbaga.
Otsi sinno oraga,
neglu sinno neglaga,
sõglu sinno sõglaga.
Kuku, päiva, korgehe,
lõõtsu, päiva, launahe,
karga kodo aiakehe.
H, Wiedemann 1, 131 < Võrumaa
Kui pilves ilmaga päeva välja tahad, siis laula nii:
Päivä kulda, tulõ valla,
sirgu, päiva kulda,
ma anna sullõ pütü piima,
päivä kulda, pätsi leiba,
päivä kulda.
Siis tuleb päev välja.
H I 7, 656 (16) < Kanepi khk
Paista, paista, päevakene,
heledasti, ilmakene.
Täna tapan musta kuke,
annan harja sinule.
Homme tapan tallekese,
annan sulle sarvekese.
E 35148-M. J. Eisen
***
Raamatu on koostanud Mare Kõiva
kirjastus Pegasus
