RAAMATUKATKEND: Eia Uus "Minu Prantsusmaa"

Umbkeelsena Normandiasse lapsehoidjaks läinud minajutustaja, noor kirjanik õpib prantsuse keelt rääkima koos aastase peretütrega, õpetajaks nelja-aastane poiss. Idüllilised pildid rahulikust, nautlevast elust Normandias vahelduvad intensiivsete Pariisi-päevade kirjeldustega – laste vanemad on parasjagu abielu lahutamas ja nädala sees elavad nad nüüd ema uues korteris Pariisi südalinnas. *** Kirjastus Petrone Print 2013, 326 lk /////

„Tere! Olete helistanud SFRi mobiilsideteenuse klienditeenindusnumbrile. Kui soovite teha toimingut seoses oma SIM-kaardiga, vajutage klahvile 1. Kui soovite teha toimingut seoses oma telefoniarvega, vajutage klahvile 2...”

Kolm tundi, sada kõnet ja miljon klahvivajutust hiljem leiab masin jälle uue põhjuse kõne lõpetada. Kõlab kahenoodiline matusemuusika, nagu oleksin telekamängus surma saanud: „Vabandage, tehniline rike. Au revoir!”

Hakkan karjuma ja viskan telefoni käest. Surun hambad kokku ja ütlen endale valjusti: „Kui sa tahad siin ühiskonnas hakkama saama, pead sa meeles pidama, et sihikindlus viib eesmärgini!... Kindlasti viib... Peab ju viima?!”

Helistan uuesti. Kui olen vajutanud 4... 7... 1... 1... 3... 2... 1... 6..., palub viisakas arvutinaisehääl, et ütleksin talle oma kõne numbri. Üritan välja mõelda, mis numbrit ta tahab. Juba ta ohkab ning ütleb: „Vabandage, ma ei saa aru. Proovige uuesti.” Hakkan telefoniarve pealt järjest numbreid proovima. Ikka ja jälle ohkab masin dramaatiliselt mu jutu vahele, nagu poleks tal selle jaoks aega, sest tal on vaja küüsi viilida, ja ma segan teda.

Eelmisel nädalal helistasin oma Eesti mobiili klienditeenindusse, kus kõigepealt küsiti, kas soovin teenindust eesti, vene või inglise keeles. Eestis elab ilmselt pool miljonit inglise keelt kõnelevat inimest vähem kui Prantsusmaal, ent ometi nendegagi arvestatakse!

Ma saaksin prantsuse keeles kõik oma jutud räägitud – kui mulle ainult võimalus antaks ning mu pikki ühepoolseid kõnesid masinaga, kus ma vastan vaid numbrites nagu ufo, ei lõpetataks selliste lausetega nagu „Kahjuks teie telefonil puudub selle toimingu jaoks vajalik funktsioon. Head päeva jätku!”.

Õhtul ütleb moekooli direktriss Francesca, et nii on see alati, tema pole isegi oma puhta prantsuse keelega nendest „teata oma soovist”-menüüdest jagu saanud. „Jätad lihtsalt arve maksmata ja varsti ei saa enam välja helistada, ongi kõik. Voilà! Nii vahetatakse telefonioperaatorit!” Üks sajast õppetunnist, mis Francesca mulle meie tutvuse jooksul andnud on.

Järgmisel päeval sõidan Eestisse ja soovin Prantsuse numbri kinni panna. Et järgida Francesca meetodit, tuleb pangas püsikorraldus lõpetada. Kui lõpuks õnnestub panga klienditelefonil päris inimene telefoni otsa saada, ütleb ta, et püsimakse peatamiseks tuleb kohale tulla.

„Ma saatsin teile e-kirja ja ma räägin teiega nüüd telefonis. Kas sellest ei piisa?”
„Ei, te peate kohale tulema.”

Seda kohale tulemist tean ma ka. Ootad mitu tundi järjekorras ja siis öeldakse, et selle toimingu tegemiseks on üle-eelmise kuu gaasiarvet vaja.

„Kuidas palun?”
„Üle. Eelmise. Kuu. Gaasi. Arvet,” korratakse aeglaselt ja grimassitades, nagu ei saaks ma keelest aru.
„Ei, ma saan aru, aga miks? Ma tahan ainult kümme eurot oma arvele panna, miks teil seda gaasiarvet vaja on?”
„See peab olema üle-eelmise kuu oma. Direktiiv on selline.”
Ahah.

„Nokk lahti, saba kinni”-olukord tuleb tuttav ette Londonis elavate sõprade juttudest: selleks, et tööle saada, on vaja pangakontot. Selleks, et pangakontot saada, on vaja panka esitada paari kuu gaasi- ja üüriarved, et näidata, et sul on elukoht. Selleks, et saada elukoht, on vaja ette näidata töö ja pangakonto. Ühesõnaga kogu süsteem on üks korralik „Catch-22” (saad sõjast ära, kui oled hull, aga kui sa ütled, et sa oled hull, pole sa ilmselgelt hull, sest hull ei tea, et ta hull on).

Praegu aga jätkan oma telefonivestlust panganeiuga, ning nagu alati, üritan süsteemis mingit auku leida, et inimesed oma robotifunktsioonist välja tuleksid ja saaksid aru, et ma ei saa gaasiarvet esitada, kui mul elektripliit on.

„Aga ma kolisin tagasi Eestisse, ma ei tule enam kunagi Prantsusmaale.”
„Mitte kunagi?” No tule taevas appi, mis vahet seal on, kas ma hüpoteetiliselt seitsmeteistkümne aasta pärast tuleksin või ei! Võib-olla oleksin pidanud ütlema, et ma hakkan surema... Või et olen juba surnud?
„Ei. Mitte kunagi.”
„Siis saatke kulleriga kiri.”
„Palun, palun olge nii hea ja öelge mulle, kas midagi on veel vaja saata? Passikoopia? Vanaisa sünnitunnistus? Keskkooli lõpueksamite tulemused?”
„Ei, kulleriga kiri.”

Hästi. Annan alla. Tean juba ette, et varsti tuleb kiri, kus pank lükkab avalduse tagasi ning küsib tõenäoliselt kas haigekassakaardi numbrit või tööluba, mis muidugi asjasse kuidagi ei puutu.

„Siin paberite hulgas pole tööluba.”
„Jah, ma olen eestlane.”
„Aga tööluba pole.”
„Eesti on Euroopa Liidus.”
„Tööluba vaja.”
„Ei ole vaja tööluba Euroopa Liidu kodanikele.”
„Aga kuidas ma niiviisi vormistan selle, kui tööluba pole?”
„See on juba teie töö. Te saate sellega kindlasti hakkama.”

Vahel ma soovin, et ma julgeksin niiviisi vastata. Tegelikkuses ma sellistes olukordades naeratan, tänan väga, soovin head päeva ja longin, saba jalge vahel, üle-eelmise kuu gaasiarvet otsima.
Maast madalast on mulle räägitud, et meega püüab rohkem kärbseid kui äädikaga, ent prantsuse lastele räägitakse sünnist saati vastupidist. Olen selles veendunud.