RAAMATUKATKEND: Elmore Leonard "Tishomingo bluus"
Dennis Lenahan teenib elatist sellega, et sukeldub Mississippis, Tishomingo Lodge’is gängsterite, hasartmängijate ja nendega seotud kaunitaride lõbustamiseks kaheksakümne jala kõrguselt redelilt vette. Enne hüpet näeb ta oma kõrgelt kohalt nii mõndagi, muuhulgas ka maffiastiilis toime pandud mõrva. Lahti läheb põnev mäng, mille peaauhinnaks on ellujäämine. „Tishomingo bluusi”, mille pealkiri tuleneb jazzartisti Spencer Williamsi samanimelisest laulust, pidas kogu oma loomingust lemmikuks ka autor ise. /// Raamatus on 269 lk. Teos on müügil koos Laupäevaleht LP-ga 19.04 - 25.04. Vaata müügikohti raamat.epl.ee
1
Vettehüppaja Dennis Lenahan ütles inimestele ikka, et tema kaheksakümne jala kõrguse rauast redeli tipust vaadatuna näeb veepaak välja täpselt samasugune, kui panna viiekümnesendine maha ja vaadata alla selle peale. Paak ise oli 22 jalga lai ja vett polnud selles kunagi rohkem kui üheksa jala sügavuselt. Dennis ütles, et nii kõrgelt pead sa sukelduma vette jalad ees, käed viimasel hetkel su intiimsemaid osi kaitsmas ja tagumik kokku pigistatud või muidu on see nagu 40 000-gallonine klistiir.
Kui ta rääkis seda tüdrukutele, kes lõbustusparkides ringi jõlkusid, manasid nood oma nägudele armsa valulise ilme ja ütlesid, et see, mida ta teeb, on kohutav. Aga kas see pole nagu päris ohtlik? Dennis ütles neile, et sedasi võib murda selgroo ning isegi surma saada, kuid laeng, mis sa sellest saad, on seda väärt. Need suvised tüdrukud armastasid hulljulgeid mehi, isegi kui nood olid neist kaks korda vanemad. See pani Dennist ikka ja jälle sealt kaheksakümne jala kõrguselt hüppelaualt alla hüppama ja pärast väljas õlut juues oma lugusid jutustama. Vahetevahel armus ta üheks suveks või pooleks.
Viimastel aastatel esitas Dennis tööpäeviti ühemeheetendusi. Aga laupäeval ja pühapäeval tõi ta võimaluse korral juurde paar noort vettehüppajat, et etendada koos koomiliste vettehüpetega kava, mida nad nimetasid „kompudeks” – kolm meest käitusid nagu segased, hüppasid eri kõrgustelt alla, kukkusid vette aga täpselt samal ajal. See tähendas terve suve ropult odavaid motellitube ja varustusautos magamist etenduste vahel – eluviis, millega vettehüppaja Dennis pidi leppima, kui ta esineda tahtis. Aga ta ei suutnud enam lõpuks välja kannatada neid lõbustusparke, tüütuid pizzasid, lõhnu, värvilisi tulesid, karusselle, mis käisid leierkasti helide saatel ringi ja ringi, lõpmatult.
Plaaniga sellest põgeneda helistas ta kuurorthotellidesse Lõuna-Floridas ja ütles inimesele, kes iganes teda kuulama juhtus, et ta on Dennis Lenahan, professionaalne vettehüpete esitaja, kes on esinenud olulisemates vettehüppeetendustes kogu maailmas, kaasaarvatud Acapulco kaljudelt. Ta pani ette, et hüppab erilise tõmbenumbrina kaks korda päevas hotelli katuselt või oma kaheksakümnejalaselt redelilt nende ujumisbasseini.
Nad ütlesid: „Jätke oma number,” ega helistanud kunagi tagasi.
Nad ütlesid: „Jah, muidugi,” ja panid toru ära.
Üks neist ütles talle: „Meie bassein on ainult viis jalga sügav,” ja Dennis ütles, et pole probleemi, ta tunneb üht meest New Orleansist, kes hüppas kahekümne üheksa jala kõrguselt kaheteistkümne tolli sügavusse vette. Viie jala sügavune bassein? Dennis oli kindel, et sellest võiks asja saada.
Kuid ei, ei saanud.
Ta juhtus nägema brošüüri, mis reklaamis Tunicat Mississippis kui „lõunaosariikide kasiinode pealinna”, fotodega hotellidest, mis asusid Mississippi jõe kaldal. Üks neist jäi talle silma – Tishomingo Võõrastemaja ja Kasiino. Dennis tundis ära selle mänedžeri nime – Billy Darwin – ja võttis kõne.
„Härra Darwin, siin on Dennis Lenahan, vettehüpete maailmameister. Me kohtusime kord Atlantic Citys.”
Billy Darwin ütles: „Tõesti?”
„Ma mäletan, ma mõtlesin alguses, et te olete Robert Redford, ainult et palju noorem. Te juhtisite spordiennustuste keskust Spade’is.” Dennis ootas. Kui vastust ei tulnud, ütles ta: „Kui kõrge on teie hotell?”
See Billy Darwin oli taibukas. Ta ütles: „Sa tahad katuselt vette hüpata?”
„Teie ujumisbasseini,” ütles Dennis, „kaks korda päevas eriatraktsioonina.”
„Meil on seitse korrust.”
„See kõlab väga hästi.”
„Kuid bassein on sellest sada jalga eemal. Sa peaksid siis hüppamiseks jooksuga hea hoo sisse võtma, mis?”
Just sel hetkel tundis Dennis, et selle Billy Darwiniga saab veel asja. „Ma võiksin panna oma veepaagi hotelli kõrvale, sukelduda katuselt üheksa jala sügavusse vette. Teha üks hommikune etendus ja üks õhtune, punktvalgustega minu peal, seitsmel päeval nädalas.”
„Kui palju sa selle eest tahad?”
Dennis ütles otse välja, sest rääkis mehega, kes ajas asju rikkuritega: „Viissada päev.”
„Kui pika aja jooksul?”
„Kogu ülejäänud hooaja. Ütleme kaheksa nädalat.”
„Sa oled siis väärt kakskümmend kaheksa tonni?”
Nii kiiresti, peast.
„Mul on ülespaneku kulud – tuleb palgata töömees ja paigaldada paagi vee filtreerimise süsteem. Kui see seisab rohkem kui mõned päevad, muutub vesi sogaseks.”
„Sa ei esine aastaringselt?”
„Kui ma saan töötada kuus kuud, on hästi.”
„Ja muidu?”
„Ma olen olnud suusainstruktor, baarmen…”
Billy Darwini vaikne hääl küsis temalt: „Kus sa oled?”
Ühes toas Fiesta Motellis Panama Citys Floridas, ütles talle Dennis, esinen igal õhtul Miracle Stripi lõbustuspargis. „Mu leping peab mind siin kinni kuu lõpuni,” ütles Dennis, „kuid siis aitab. Ma olen jõudnud punkti… Tegelikult ma arvan, et ei suuda terve suvi läbi enam ühtegi lõbustuspargiprojekti teha.”
Liinil valitses vaikus, Billy Darwin imestas võib-olla, et miks ei suuda, aga polnud piisavalt uudishimulik, et küsida.
„Härra Darwin?”
Ta ütles: „Kas sa pääsed sealt korraks ära, enne kui sellega lõpu teed?”
„Kui ma jõuan samal õhtul enne etendust tagasi.”
Ta ütles: „Sõida Memphisesse. Sõida 61. teed mööda lõunasse ja kolmekümne minuti pärast oled Tunicas, Mississippis.”
Dennis küsis: „On see ilus linn?”
Kuid ei saanud vastust. Mees oli toru ära pannud.
*
Sel reisil ei näinud Dennis Tunicat ega isegi võimsat Mississippit. Ta sõitis läbi põllumaade lõuna poole, kuni silm hakkas märkama kauguses keset sojaoapõlde esilekerkivaid hotelle. Ta jõudis ristteel viitadeni, mis juhatasid Harrah’se, Ballyse, „Sami linna”, „Capri saare” kasiinode poole. Tõsiseilmeline indiaanlane reklaamtahvlil sihtis vibu ja noolega piki teed, mis viis Dennise Tishomingo Võõrastemaja ja Kasiino juurde. See kujutas endast püstkojataolist ehitist, sissekäigu kohal oma kolm head korrust – kindlakujuline kokkupandav tipi neoonlambikestega, mis jooksid seina mööda üles ja ümber ehitise. Või oli see vigvam?
Koht polnud veel avatud. Tegeleti ikka veel aia pinnase kujundamisega, istutati põõsaid, asetati mättaid mõlemale poole oja, mis jooksis kivirahnudest künkani ja muutus siis koseks. Dennis parkis oma üüriauto veoautode vahele, mis olid täis taimi ja noori puid, astus välja ja märkas kohe Billy Darwinit eemal ühe lepingusõlmijaga rääkimas, Dennis tundis ära tema Robert Redfordi moodi juuksed, mis andsid talle noorema välimuse, kui ligi nelikümmend eluaastat seda lubanud oleksid, ta oli enam-vähem sama vana kui Dennis, sama kleenuke, päevitunud ja heas vormis, mõlemad kaks lahedat päikeseprillidega kutti. Ühe väikese vahega, Dennise juuksed olid tumedad ja pikemad, peaaegu õlgadeni. Darwin pööras ringi ja hakkas tema poole astuma, kui Dennis ütles: „Härra Darwin?”
Ta vaikis, kuid vaid hetke. „Sa oled see vettehüppaja.”
„Jah, sir, Dennis Lenahan.”
Darwin küsis sellise naeratusega, millest Dennis täpselt aru ei saanud: „Oled juba mõnda aega selle ala peal, mh?”
„Minust sai elukutseline ’79. aastal,” ütles Dennis. „Järgmisel aastal võitsin kaljult hüppamise maailmameistrivõistlused Šveitsis, kohas, mille nimi on Ticino? Seal hüpati kaheksakümne viie jala kõrguselt jõkke.”
Mehele ei paistnud see muljet avaldavat, tal polnud kiiret.
„Sa vahest haiget ka saad?”
„Võib sisse plärtsatada ja vette kukkuda vaid kübeke viltu ning see teeb põrgulikku valu. Publik aga arvab, et see oli lihtsalt lainelaks, perfektne.”
„On sul kindlustus?”
„Ma kirjutan alla tõendile. Kui murran kaela, ei lähe see teile midagi maksma. Ma olen siiani ainult vigastada saanud, ma pean silmas seda, kui mul läks vaja arstiabi, see oli mu esimesel korral Acapulcos. Murdsin ninaluu.”
Dennis tundis, kuidas Billy Darwin teda tähelepanelikult silmitseb, ta huulile ilmus vaid nõrk naeratus, öeldes: „Sulle meeldib elada piiri peal, mhm?”
„Mõnes meeskonnas, kellega koos ma esinesin, olin alati ankrumees,” ütles Dennis, ta tundis, et võib selle mehega rääkida. „Mul on kaheksakümmend erinevat tüüpi vettehüpet eri kõrgustelt ja enamikku neist võin ma teha ülepea, nagu näiteks tagurpidist lendsaltot, teile üldtuntud vettehüpet. Kuid ma ei tea, mida ma teen enne, kui olen üles läinud. See sõltub rahvast, sellest, kuidas etendus läheb. Aga ma ütlen sulle midagi: kui sa seisad hüppeplatvormil ja vaatad kaheksakümne jala kõrguselt alla vette, siis tunned, et oled elus.”
Darwin noogutas. „Tüdrukud vaatavad sind...”
„See on osa asjast. Rahvas hoiab hinge kinni.”
„Tuled veest välja, juuksed tahapoole silutud...”
Kuhu ta sellega tahtis jõuda?
„Ma mõistan, miks sa seda teed. Aga kui kaua? Mis sa siis tegema hakkad, kui seda etendust enam ei taheta?”
See mees siin, Billy Darwin, oli enesekindel, ütles, mida iganes tahtis.
Dennis küsis: „Arvad sa, et ma tunnen selle pärast muret?”
„Sa pole meeleheitel,” ütles Darwin, „kuid ma vean kihla, et hoiad silmad lahti.” Ta pööras ringi öeldes: „Tule.”
Dennis järgnes talle hotelli läbi vestibüüli, kus pandi maha vaipa, kasiinosse, mängulauad ühel pool peamist vahekäiku, paar tuhat mänguautomaati teisel pool, nagu kõigis kasiinodes, kus Dennis kunagi oli olnud. Ta ütles Darwini seljale: „Ma käisin Atlantic Citys krupjeede koolis. Sain tööd Spade’is samal ajal, kui sina seal olid.” See ei kutsunud esile mingit vastust. „Mulle ei meeldinud see, kuidas ma pidin riietuma,” ütles Dennis, „ja ma tulin sealt ära.”
Darwin pidas pausi ja pööras end nii, et Dennisele otsa vaadata.
„Aga sulle meeldib õnnemänge mängida.”
„Vahetevahel.”
„On üks tüüp, kes töötab siin võõrustajana,” ütles Darwin. „Charlie Hoke. Chickasaw Charlie, ta väidab, et on poolenisti indiaanlane. Mängis kaheksateist aastat profipesapalli, servis Detroiti eest ’84 aasta Maailmakarikavõistlustel. Ma rääkisin Charliele sinust ja ta ütles: „Pane ta kirja.” Ta ütles, et see mees armastab suurt riski, ta jätab oma palgatšeki ühele neist laudadest.”
Lugu jätkub Elmore Leonardi raamatus "Tishomingo bluus"
Vaata ka http://raamat.epl.ee/raamat/32
